0

Vana metsamees Endel Heinleht meenutab nõukogudeagset hundijahti

Lääne Elu

info@le.ee

Hunt. Foto: Valeri Štšerbatõh
Hunt. Foto: Valeri Štšerbatõh

Kuna viimasel ajal on päevakorras huntide loendus ja küttimine Läänemaal, siis tahaks vana jahimehena omalt poolt ka mõne sõna sekka öelda ja meelde tuletada hundijahi ajalugu.

Kui eelmise sajandi 70. aastate algul oli mitu lumevaest talve ning hunte polnud võimalik jälitada ja küttida, tõusis huntide arvukus plahvatuslikult. Et nende arvukust ohjata moodustati hundijahi brigaadid. Kütid vabastati tööst, makstes neile keskmist palka. Ka anti nende käsutusse transpordivahendid ja varustati kütusega. Ka maksti preemiat tabatud huntide pealt.

Nõval moodustatud kütibrigaad pidas jahti Riguldist Vihterpalu ja Seljakülani. Sellesse piirkonda jäi ka Ledissoo ja Suursoo suured sooalad, kus puudus igasugune teedevõrk.

Kui novembris-detsembris jäid hundid päevaks puhkama ka külade lähedale, siis alates jaanuarist siirdusid nad alati suurtele sooaladele, kus neid oli raske tabada. Selleks tallati linttraktoriga külmade saabumisel läbi talveeed ja hiljem lume tulekul lükati need buldooseriga lahti, et seal saaks autodega liikuda.

Värske lume puhul sõideti maastikuautodega GAZ-69 välja hundijälgi leidma. Ka oli autodel peal raadiojaamad ja jahimeestel kaasaskantavad aparaadid. Nn emajaamad asusid metskonnas ja Perakülas.

Kui leiti jäljed, hakati kohe kindlaks tegema, kus nad on peatuma jäänud. Kui leiti, et kari on kusagil magama heitnud, asuti neid autos kaasas olnud lippudega piirama. Väga palju oli ka ebaõnnestumisi. Tihti liikus kari ka päeval ja oli jõudnud lippudega piiramise ajaks juba lahkuda. Juhtus ka seda, et vanad hundid ei kartnud lippe ja läksid läbi lipurivi, meelitades piiramisrõngast välja ka terve karja. Seega said jahimehed tihti ränka tööd teha, et lipud maha kerida ja pärast jälle üles võtta.

Kui õnnestus hundid lipuringiga piirata, siis anti raadio teel teada ja hakati organiseerima jahti. Jahile tulid ka need jahimehed, kes olid sel päeval kodus ja vabad. Jahi õnnestumise protsent oli väike. Ikka juhtus palju ebaõnnestumisi.

Sellest hoolimata õnnestus aastaid Nõval küttida 10-15 hunti aastas, kuid nende arvukuse vähenemist ei paistnud kusagilt. Alles 1990. aastate alguses, kui ühel jahil õnnestus lasta viis looma, oli ka edu märgata. Üksikuid isendeid liikus aga ikka ringi. Hr. Tepporil õnnestus leida Suursoost pesakond hundikutsikaid.

Kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga oli hunt meil lindprii ja nende kadumist ei olnud kusagil märgata. Nüüd on aga võetud hunt kaitse alla ja nende küttimise lube jagatakse näpuotsaga.

Nagu me teame, on kõigil koht siin päikese all, aga hundil on vaenlaseks ainult inimene. Kui laseme nende arvukusel üle pea kasvada, siis on nende ohjamine hiljem väga keeruline, eriti Põhja-Läänemaal, kus on suured sooalad.

Juba praegu on märgata, et metsas on emapõdrad sügisel ilma vasikateta – see on kindlasti huntide teene. Ka on Nõval kaks suurt lihaveisekarja ja kaks suurt lambakarja, mis kindlasti löögi alla satuvad kui huntide arvukust ei piirata.

Kesk-Läänemaal kütiti limiit kiiresti täis, kuna seal puuduvad suuremad liigendamata massiivid ja huntide arvukus on ka kindlasti kõrge.

Põhja-Läänemaal tuleb ka kindlasti huntide ohjamiseks kiiresti midagi ette võtta, sest pärast on juba hilja ja nende levikule piiri panna väga raske.

Endel Heinleht

Nõva metsülem 1964-2000

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz