Haapsalu linna algkool 80: kooli ehitamine oli nagu läbi seina minek

6. jaanuaril 1938 jõudis võiduka finišini kümme aastat kestnud Haapsalu algkooli ehitus, mis oli kahe maailmasõja vahelisel ajal linnakese mastaapseim ettevõtmine, kirjutab ajaloolane Ülla Paras.

Koolimaja avamisest kirjutas Postimees 7. jaanuaril 1938: „Kolmekuningapäeval toimus Haapsalus uue kolmekordse algkoolihoone avamine, mis on asjatundjate ütelust mööda ajakohasemaid terves Eestis. Avamist toimetas haridusministeeriumi koolivalitsuse direktor W. Alttoa. Avaaktus oli kooli uues võimlas, mis on esimesi võimlaid Haapsalus üldse. Aktusel tehti koolile mitmeid kingitusi. Muu hulgas kinkis kooli omaaegne õpilane vanameister Ants Laikmaa oma autoportree.

Uude hoonesse asumisega tähistab Haapsalu algkool ka oma 100-ndasse eluaastasse asumist, sest esimene eesti rahvakool Haapsalus asutati 1838. Uus koolimaja on ehitatud moodsas kast-stiilis, olles eriti õnnestunud oma ruumide jaotuselt ja vastates kõigile moodsa pedagoogia ja hügieeni nõuetele. Üldse on koolimajas 47 ruumi, millest 14 on klassid. Iga klass on värvitud erksas eritoonis. Peale võimla sisaldab hoone veel dušširuumid, köögi täienduskoolile, eriklassid ja gaasivarjendi.”

Aeglane algus

Haapsalus elas 1920.-30. aastatel umbes 4500 inimest, kahes algkoolis õppinud algkooliealisi lapsi oli kõvasti üle kolmesaja. 1. algkool asus Kooli 6, 2. algkool Ehte tn 9. Mõlemad koolimajad oli vanad ja ühekorruselised, kuhu kõik klassid ära ei mahtunudki. Linnast üüriti lisaks kortereid, kust suvitajate saabudes välja pidi kolima.

1927 valmis Wiedemanni tänaval Artur Perna projekteeritud riigigümnaasiumi hoone, mille toretseva fassaadi ja avarate ruumide kõrval tundusid algkoolide hooned kindlasti eriti kehvad. Uue koolihoone vajadus tulenes ka sellest, et 1920 vastu võetud „avalikkude algkoolide seaduse” järgi pidi 1930. aastast senised 5klassilised algkoolid muuutma 6klassilisteks.

1922 oli Riigikassa peavalitsuse juurde asutatud Koolimajade Ehitusfond, kust omavalitsustel oli võimalus saada madalaprotsendilist laenu koolimajade ehitamiseks, ostmiseks või ümberehitamiseks. Eelistati koole, kus ehitus juba käis ja neid, mis olid osalise laenu saanud. Ülejäänud võimaluste piires toetati uute koolimajade püstitamist, eelisjärjekorras neid, mille valmides oli võimalik väikesi koole koondada ja seejärel neid, kus maja seisukord nõudis kiiresti uut koolimaja.

1928. aasta 19. detsembril tõdeti Haapsalu linna haridusnõukogu koosolekul, et „Haapsalu 1. algkool vajab uut koolihoonet ja et mõistlik oleks ühendada linnas olevad kaks algkooli üheks.“ Seega ehitada uus algkoolihoone kuni 360 õpilasele. Kaalumisel oli kaks krunti: 1. algkooli asukoht Kooli 6 ja sihtasutusele „Mõlemist Soost Eesti laste kool“ ehk „Carlstift“ kuulunud Ehte 14. Ilmselt tehti ülemaailmse majanduskriisi tõttu, mis ei jätnud puutumata ka Haapsalut, järgmine otsustav samm alles kolme aasta pärast.

6. detsembril 1932 otsustas linna haridusnõukogu koosseisus J. Lipstok, M. Univer, H. Oelschlägel, A. Viital, H. Alver üksmeelselt tunnistada uue koolimaja ehitamise vajalikuks ning arvas, et koolimaja tuleks ehitada Ehte ja Neidude tänava nurgal asuvale nn Carlstifti krundile, see peaks mahutama korraga mõlemad koolid ja et koolile tuleb ehitada näitelavaga võimlemissaal umbes 300 inimese jaoks, mis täidaks ka rahvamaja ülesandeid. Johannes Lipstok tegi ettepaneku anda asjale kiire käik. Kaks päeva hiljem kinnitas enam-vähem samasisulise otsuse algkooli ehitamiseks valitud neljaliikmeline komisjon ja 30. detsembril ka linnavolikogu.

Ehitusprojekt kahe kuuga

Peale linnavolikogu läks koolimaja projektiga kiireks. Linnavalitsus oli valinud hoone projekteerijaks August Esopi, kes oli 1931 koostanud hoone esimese eskiisi, mis töösse ei läinud. Koostöö Esopiga jätkus, kuid nüüd kaasas ta noore kolleegi Erika Nõva [1933 perek. nimi Volberg, 1934-37 Breiberg, alates 1938 eestistatud nimi Nõva – Ü.P. märkus], kes oma mälestustes on kirjutanud: „1933. aasta jaanuaris kutsus arhitekt Esop mind abistama Haapsalu algkoolihoone projekteerimisel. Selle kolmekorruselise hoone krunt asus Lossi ja Ehte tänavanurgal ja oli Esopi eratöö. Nõustusin meelsasti. Arhitekt Esop oli minule hästi tuntud, kuna lõpetas koos minu vennaga [August Volberg – Ü.P.] 1927. aastal Tallinna Kõrgema Tehnikumi ja töötas hiljem vennaga koos. /—/ Haapsalu koolihoone projekti tähtaeg oli lähedal, kuid arhitekt Esop ise haiglane (ilmselt üle töötanud) ja selle töö heaks polnud ta suutnud midagi ära teha. Töö jäi täiesti minu hooleks. Leidsin varsti ratsionaalse lahenduse ning töö valmis tähtajaks. Kirjutasime mõlemad projektile autoritena alla. Töö kinnitati muudatusteta./—/“ Haapsalu linnavalitsus kooskõlastas projekti 21. veebruaril 1933, Teedeministeeriumi Maanteede ja Ehituse osakonna Ehituse amet andis lõpliku kooskõlastuse 10. aprillil 1933.

Algul plaaniti ehitada puithoone, kuid projekteerimise käigus jõuti kivihooneni, mis küll kasvatas hoone kubatuuri ja maksumust. Hoone jagunes kaheks korpuseks. Õppekorpus planeeriti Ehte tänava joonele, võimla korpus samuti, kuid hoone laiuse võrra aste taha poole, et peasissepääsu esine jäi avaraks. Siseõuele kavandati spordiplats. Et saali oleks võimalik kasutada õppetöövälisel otstarbel, sai võimla siseõuelt eraldi sissepääsu.

14. jaanuaril tutvustas Alver Kungla seltsile koolimaja eskiisi. Samas otsustas selts anda linnale laenuks 3000 kr. Ilmselt Kungla seltsi soovil ja rahvamaja ootusel projekteeriti võimlasse rõdu, mistõttu ruumi kõrgust tõsteti pool meetrit. Võimla teenindamiseks planeeriti samasse hoonekorpusesse WC-d ja dušširuumid. Nende tarbeks pidi rõdu kohale tulema veereservuaar.

Maa küsimus

Ehitamise otsus oli tehtud ja projekt valmis. Nüüd tuli lahendada maa ja raha küsimus.

1839. aastal asutati dr. Carl Abraham Hunniuse eestvedamisel eestikeelne kool, mille õpitegevus toimus Ehte 14 ühes hoones. Kinnistu ise kuulus sihtasutusele „Mõlemist Soost Eesti laste kool“ ehk „Carlstift“.

Eesti Vabariigi ajal seisid lagunevad hooned tühjana. Linn oli sihtasutuse omanikuks saanud, kuid sihtasutuse likvideerimine ja kinnistu kandmine linna maa hulka, takerdus bürokraatiasse. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui linnapea saatis pika selgitusega palvekirja riigivanem Konstantin Pätsile ja 12. veebruaril 1936 anti Riigivanema otsusega nr 59 Sihtasutuste seaduse § 17 alusel Karlstift jäädavalt linnale üle kooli või lasteaia otstarbeks.

Raha, raha, raha…

Maaküsimuse lahendamise kõrval otsiti aktiivselt rahastamisvõimalusi. 14. märtsil 1933 läks teele esimene kiri haridusministeeriumi koolivalitsusse, et saada ehitusfondist 30-40 tuhat krooni laenu.

1922. asutatud koolimajade ehitusfondi pikaajalisi laene finantseeris Pikalaenu pank, mis oli Eesti riigi keskpank. 21. aprilli vastuses juhtis koolivalitsus linnavalitsuse tähelepanu, et „koolimaja ehitamine käesoleva projekti järgi ja selle maja ülalpidamine on seotud suurte kuludega, milline katte hankimine on vaja kindlaks teha enne ehitamisele asumist.“

Linnavalitus saatis vastuse, milles nentis, et koolivalitsus „pannes nähtavasti rohkem rõhku majanduslikkudele kalkulatsioonidele kui puht pedagoogilistele“ ja lisas praeguste masendavate õpitingimuste kirjeldamiseks 1. algkooli juhataja Ago Viitari kirja.

1934. a. mais sai linn koolifondist 20 000 kr ehituslaenu. Sama aasta 28. septembril võttis linnavolikogu vastu otsuse müüa Sealepa mõis [Nõva mõisa karjamõis – Ü.P.].

30. novembri istungil oli koolihoone ehitus jälle päevakorras. Volikogu protokollis seisab: „Annab [Hans Alver – Ü.P.] teada, et on lootust Vabariigi valitsuse kaasabile hoone püstitamisel. Haridusminister Nikolai Kann käis isiklikult Haapsalu koolimajadega tutvumas ja lubas ehitamisele oma tuge. Arh. Esopi jt spetsialistide arvutuste järgi läheks koolimaja maksma 100 000 kr.

Alver teeb ettepaneku koolimaja ehituse rahastamiseks: linnal on koolimaja ehitusefondis 5000 kr, Sealepa mõisamaade müügist saab 10 250 kr, 2. algkooli krundi (Ehte 9) müügist saab umbes 5000 kr. Seega omalt poolt saaks välja panna üle 20 000 kr. Ülejäänu jaoks tuleks teha koolimajade ehitusfondist 80 000 kr ulatuses pikaajaline laen 50 aasta peale.

Linnavolinik H. Oelschlägel ei poolda Esopi projekti järgi koolimaja ehitamist. Peab 100 000 kr maja väikesele Haapsalule liiga kalliks. Ta arvab, et nii suure võla tegemist linnale ei andestaks tulevased põlved kunagi. Alver vastas, et just tulevastele põlvedele mõeldes peaksime kohe alustama uue algkoolihoone ehitamist, kui me ei taha, et tulevased põlved meid ei neaks see eest, kui nad oma tervise juba lapsepõlves peaksid kaotama praegustes pimedates ja rõsketes koolimajades õppides. “ Volikogu istungi salajasel hääletusel oli 10 poolt ja üks vastu otsusele ehitada August Esopi projekti järgi ja taotleda 50 aastaks 80 000 kr laenu.

1936. aasta veebruaris, kui Ehte 14 maa linnale üle anti, oli linna ehitusfondis reaalselt 15 000 kr, lisaks 20 000 kr koolifondi ehituslaenu, mille seaduse kohaselt sai kätte peale vundamendi ja sokli valmimist. Juba 20. märtsil läks linnavalitsusest koolivalitsuse teele kiri palvega määrata täiendavat laenu 10 000 kr. Kogu ehitamise aja käis paralleelselt intensiivne raha hankimise protsess.

Raha kokkuhoidmiseks ei hangitud ehitusfirmadelt nö võtmed-kätte tööd, vaid linnavalitsus palkas ise töötegijad, ostis vajalikud ehitusmaterjalid ja tellis teenused. Linnavalitsuse poolt korraldas töid aselinnapea Eduard Simson, tehnilisi töid juhatas tehnik Juhan Karing, järelevalvet teostasid arhitekt August Esop ja linnainsener Artur Kuuskvere. 27. mail saabus koolivalitsusest teade, et koolimajade ehitusfondist on Haapsalu algkoolimaja ehitamiseks määratud täiendavat laenu 10 000 kr 50 aastaks. Seega pidi koolihoone ehituslaen makstud saama 1986. aastal. Julge rasvase rinnaga hundi kombel asuti 45 000 krooniga vähemalt 100 000 krooni maksvat koolimaja ehitama.

Müürid püsti

Veebruaris 1936 tehti plats puhtaks ja niipea kui ilm vähegi lubas, asuti ehitama vundamendi kaevikuid. 2. mail sõlmis linnavalitsus lepingu Lasnamäel asuva ettevõttega Silur tänavapoolse sokli jaoks klombitud paekivide ostmiseks. Esimene vagun kividega pidi saabuma 9. mail ja viimane hiljemalt 25. mai hommikul.

Õuepoolse maakividest sokli jaoks hangiti kivid linna maadelt ja õhiti sobivateks tükkideks. 5. juunil 1936 oli hoone nurgkivi panek. Koolimaja alusmüürid olid ehitud tammepärgadega, lehvisid riigilipud. Nurgakivi asetas haridusminister, kolonel Aleksander Jaakson.

8. juunil läks linnavalitsusest koolivalitsusele teele uus palvekiri, millega taotleti ehituslaenu suurendamist 35 000 krooni võrra. Eesmärk oli maja 1. novembriks katuse alla saada.

Hoone müürid plaaniti ehitada paekivist, aga kuna ümbruskonnast korralikku ehituspaasi ei leitud, otsustati ehitada tellistest, mis tegi ehitamise umbes 4000 krooni kallimaks. Augustis ja septembris saabusid Haapsallu laevad, lastiks AS Loksa tehased tellised linna algkoolile. Novembris valmis trepikoja betoonkonstruktsioon. 7. augustil sõlmis linnavalitsus AS G. Siegeliga töövõtulepingu „soojavee keskkütte, vesivarustuse, kanalisatsiooni ja soojavee valmistuse sisseseadete“ paigaldamiseks. Novembris tõi Siegeli montöör kohale radiaatorid ja märkis ära radiaatorite kronsteinide ja hoidikute kohad, et need enne külmade tulekut jõuaks sisse müürida.

Sarikapeoni jõuti 28. detsembril. Selleks ajaks oli ehituseks kulunud 50 000 krooni, ehituseelarve oli tõusnud 100 000 kroonilt 145 000 kroonini.

Võimla tulevik tume

Aasta lõpuks oli ehituse plaanipärane jätkamine kahtluse all. Kuna koolifondist lisalaenu ei antud, otsiti muid lahendusi. Üks võimalus oli välja ehitada õppekorpus, aga võimlakorpuse ehitus panna seisma.

3. detsembril saatis spordiseltsi Läänela juhatus linnavalitsusele pika ja emotsionaalse kirja, leides, et „oleks tõsiselt kahju, kui meie kodulinn ei saa veel lähemaski tulevikus võimlat, mida kõik sportlased pikisilmi senini oodanud, lootes oma soovide täitumist koolimaja valmimisega. On tõsi, et meie linna algkooli ealistel lastel on hädasti vaja uusi kooliruume. Kuid kaugeltki ei tohi arvata, et meie linn ei vaja hädasti võimlat. Rääkimata sellest, et meie sportlik areng on olnud võimlapuudumisel pidurdatud. Kuid meie peame oma noortele peale vaimlise arenemise pakkuma ka füüsilist arengut ja kooskäimise võimalusi. Kuni tänaseni aga, on Haapsalu lastele peale koolist vabanemise olnud kooskäimise kohaks suurelt osalt tänav.“ Läänela juhatus tegi ettepaneku esitada võimla ehitamise laenutaotlus Eesti Kehakultuuri Sihtkapitalile. Olgu öeldud, et linnavalitsus soovitatud laenutaotluse ka esitas, kuid positiivset vastust ei saanud.

Linnavalitsus soovis võtta 17 000 krooni eralaenu üheks aastaks ja läks selle ettepanekuga volikokku. 10. detsembri volikogu istungil oli laenu üle suur vaidlus. Linnavolinik Eduard Laine kõneles: „Andsime nõusoleku koolimaja ehitamiseks, kuna pidime maavalitsusest saama laenu ja toetust. Nüüd on pool valmis, aga raha otsas. Oma väikese linnaeelarve juures jääme pigisse. Meil on „Ateena“, maaparanduse jt võlad. Võib-olla on teisi abinõusid kui eralaenud“. Ta soovitas pöörduda palvega riigivanema poole. Linnapea Alver arvas, et „ei ole hea eeskuju iga väikese asja pärast riigivanema poole pöörduda.“ Häältega 1:7 võeti siiski vastu otsus võtta laenu.

Hooga edasi

1937. aasta 17. märtsil saatis linnavalitus haridusministrile kirja: „ Toetudes telefonilisele läbirääkimisele Teie ja linnapea dr. H. Alveri vahel, linnavalitsus pöördub Teie poole palvega võimaldada Haapsalu linnale käesoleval eelarveaastal Haapsalu ehitatava algkoolimaja ehitustöödeni katmata kulude katteks laenu koolimajade ehitusfondist 6000 kr suuruses. /—/ Kuna niisugune raske seisukord algkoolimaja ehitusel on tekkinud seeläbi, et möödunud aasta sügisel kui oli ehituse hooaeg, Koolivalitsuse poolt anti häid lootusi täiendava laenu saamiseks ja see hiljem osutus võimatuks, palume Teil tungivalt meie seisukorda arvestada ja meile esialgselt ülemal palutud summa suuruses lahkesti vastu tulla.“

Samal ajal läks põhjaliku olukorra selgitusega palvekiri teele ka riigivanemale. 23. märtsil saabus haridusministeeriumist vastus, et algkoolimaja ehitamise jätkamiseks on määratud täiendavat laenu 1300 kr. „Ühtlasi teatame, et Koolimajade Ehituslaenu Fondi vabade summade lõppemise tõttu suurema lisalaenu määramine ei ole võimalik.“Hoone oli siiski katuse alla saanud. 16. aprillist on tellimus kaubamajale „Vennad Kimbergid“, et välja saadetaks veel 1000 kg katuseplekki märgiga „Kroon“. 15. mail sai Teedeministeeriumi Ehitusjärelevalve inspektuurile saata rõõmsa sõnumi “toorehitus on valmis“ ja 18. mail alustatakse krohvimistöid. Samal ajal alustati ka elektritöödega, augustis alustati Lasnamäe paest saetud trepiastmete paigaldamist ja jõuti ka akende klaasimiseni, septembris saabusid K. Jakobsoni tsementtööstusest raudteejaama 1948 valget ja 1548 musta tsementkivi, millega kaeti fuajee põrandad.

28. mail oli linnavolikogu andnud nõusoleku müüa 2. algkooli kinnistu (Ehte 9) 10 000 kr eest sõjaministeeriumile Lääne-Saare sõjaväeringkonna staabihoone püstitamiseks. Saadud raha suunati algkooli ehitusse.

Ehitusmaterjalide ja töö kallinemise tõttu oli Ed. Simson 29. oktoobril sunnitud siiski tulema volikogu ette ettepanekuga võtta 40 000 kr täiendavat laenu, kinnitades, et selle rahaga saab hoone lõplikult valmis. Linnavolinik Valter Kaarneem soovis teada, kas tehtava laenuga suudetakse ehitustööd ka saali osas lõpetada. Simson vastas jaatavalt. Tõepoolest, 4. detsembril esitles elektri-armatuuride tööstus REX linnavalitsusele saali valgustite kavandit. Linnavalitsus jäi pakutuga rahule ja tellis võimlasse kaheksa opaalklaasist kaitsevõruga laearmatuuri.

Uude kaunisse majja sooviti muidugi kaasaegset koolimööblit. Tellida sai siiski ainult kõige hädavajalikumat. 29. septembril esitati Lutheri tehasele tellimus 56 kahte tüüpi laua ja 100 kolme tüüpi tooli ostmiseks maksumusega 1599,80 kr.  Linnapea Alver pidas Lutheri tehasega isiklikult läbirääkimisi, et maksutähtpäeva ajatada aastale.

Koolimööbel polnud ainus, kus lepiti kokku aastane maksegraafik. Ja isegi siis ei pruukinud linnavalitsusel olla võimalust arvet tasuda. Koolimööblit osteti siiski veel ärimees August Kimbergilt 5000 kr eralaenu võttes, kes aga suuremeelselt laenu kustutas. 20. detsembril, linnavolikogu erakorralisel koosolekus valiti Kimberg Haapsalu aukodanikuks. „Sellega tunnustas linn Kimbergi teeneid osutatud abi eest kõigi suuremate seltskondlike ürituste läbiviimisel ja algkoolimaja püstitamisel.“ August Kimberg oli Eesti Vabariigi aja esimene linna aukodanik.

Valmis!

4. jaanuaril 1938 tuli kokku koolimaja vastuvõtukomisjon. Vastuvõtu aktis on mh kirjas: „Komisjon kontrollis tänasel kuupäeval algkoolimaja ehitust ja leidis, et hoone on püstitatud üldiselt kooskõlas kinnitatud projektiga, kusjuures aset on leidnud järgmisel kõrvalekaldumised projektist: 1) Võimlas on ära jäetud rõdu, kuna see segaks võimlas pallimängimist, 2) laval on ära jäänud pahempoolne sein lava ja trepikoja vahel. Hoone ehitus on korralikult läbi viidud. Enne koolitöö algust tuleb trepikoja akende ette, mis algavad põranda pinnalt, asetada kaitseraud ja sulgeda liiklemiseks trepid võimla paremal küljel, kus treppidel puuduvad käsipuud. Komisjoni otsus: Lubada hoonet kasutamiseks võtta.“ Vastuvõtuaktile on alla kirjutanud komisjoni esimees H. Alver ja komisjoni liikmed Ed. Simson, A. Vaigur, E. Evald, J. Karing, E. Käppa.

Hoone kogumaksumuseks kujunes 160 000 krooni. Haapsalu linn oli küll kõrvuni võlgades, aga suur ja moodne haridustempel oli suudetud kogu mahus valmis ehitada.

Selleks ajaks olid ühendatud ka koolid. 6. juuli 1937 linnavolikogu otsusega oli linna 1. ja 2. algkool liidetud Haapsalu linna algkooliks. 1. septembril algas uue nime all õppetöö kolmes majas: Kooli 6 (endine 1. algkool) paigutati viis klassikomplekti, linna lasteaia ruumidesse Suur-Lossi tänaval ja põllutööministeeriumile kuuluvasse majja Jaani 6 paigutati ülejäänud viis klassikomplekti. Õpilasi oli 400, neist esimesse klassi läks üle 50 lapse. Koolijuhataja oli Ago Viitar ja tema abi Jakob Mutt, õpetajaid oli 15. 6. jaanuaril ootas neid juba uus, rõõmsavärviline koolimaja.

Ülla Paras, ajaloolane