9

Aivar Õepa: alkoholiaktsiisi sõltuvusest vabaks

Alkoholiaktsiisi iga-aastane tõus on nagu kiirlaen, mille abil riigikassat turgutada; kui valitsus tahaks vägijookide tarbimist tõsiselt vähendada, oleks vaja peale hinnatõusu ka teisi piiranguid.

IRLi esimees Helir-Valdor Seeder ja rahandusminister Toomas Tõniste avastasid hiljuti Ameerika, leides, et tänavu ei laeku alkoholiaktsiisi ennustatud määras.

Kah mul Newtoni binoom, tahaks öelda nagu Ostap Bender, sest alkoholiaktsiisi ei laekunud ennustatud mahus juba ka 2014. ja 2015. aastal. 2016, tõsi küll, prognoos täitus, õige napilt, aga seetõttu, et aasta lõpus ostsid kaupmehed laod laeni täis. Paar kuud enne aasta lõppu, siis kui õlleaktsiisi järsku tõstmist veel otsustatud ei olnud, oli laekumine prognoosist maas.

Aktsiisitõusuga hirmutamine toobki alati aasta lõpus riigieelarvesse mõned kümned miljonid eurod lisaks. Enamasti just täpselt nii palju, et valitsus saaks kiidelda eelarvetasakaaluga. Tegelikult elatakse võlgu, ja mitte lihtsalt võlgu, vaid võetakse järgmise aasta tulude arvel kiirlaenu, sest nende laotäite jagu jääb järgmisel aastal aktsiisi laekumata. Selle vastu aga aitab sama ravim, aktsiisitõus, mille tõttu ostetakse aasta lõpus taas laod täis ja laekumine paraneb. Ehk uus kiirlaen vana laenu maksmiseks.

Millist eeskuju selline riigi käitumine oma kodanikele annab, on üks asi. Teine asi on, et silmaga nähtavalt on aktsiisitõstmisega nii hoogu mindud, et on ületatud juba taluvuse piir. Mida näitab ka viimaste aastate alalaekumine. Alkoholiaktsiis on juba niigi liiga kõrge ja selle veel kõrgemaks ajamine ei too enam riigile lisatulu.

Valem „võtame aktsiisitõusu protsendi, korrutame mulluse aktsiisituluga ja saame tänavuse aktsiisitulu” enam ei toimi, sest võrrandi põhiline tegur – Eestis ostetava alkoholi kogus – ei ole enam sama. See on väiksem Lätist ostetud alkoholi võrra, see on ka väiksem selle võrra, mis soomlased Eestist ostmata jätavad. Mis omakorda tõukab valitsust iga uut aktsiisitõusu eelmisest suuremaks kasvatama. Ehk võtma aina räigema protsendiga kiirlaenu.

Hiljemalt praeguseks on seda kirjatükki lugevad poliitikud otsustanud mind süüdistada alkoholi propageerimises. „Kas ajakirjanik siis ei tahagi alkoholi tarbimise vähenemist?”, „Kas tahate, et Eesti rahvas ennast surnuks jooks?” Selle retoorikaga surutakse igal aastal läbi uued aktsiisitõusud ning sunnitakse vaikima oponendid ja ebamugavaid küsimusi esitavad ajakirjanikud.

„Rahva tervis on kõige tähtsam – ma arvan, et sa nõustud minuga,” ütles mulle mullu üks kolme partei koalitsiooniläbirääkimiste osaline. Mis variandid siis veel võimalikud on, muidugi nõustun. Püüad vaielda, oled kohe joomarluse toetaja.

Isiklikult on mul alkoholiaktsiisist täiesti ükskõik. Minu alkoholitarbimist on mõjutanud eelkõige lapsed, siis igasugused muud tegurid ja kõige viimases järgus ehk hind. Ma ei jäta õllepudelit ostmata, kui see maksab euro asemel poolteist või kaks. Ma jätan selle ostmata muudel põhjustel.

Järgmiseks ütleb poliitik, et selle aktsiisitõusuga ei püütagi mõjutada minusuguste tarbimist, vaid nende, kes joovad palju ja teenivad alla keskmise. Ilus mõte, aga kahjuks on see sihtrühm need, keda ajab aktsiisitõus hoopis õuhkat tootma, Venemaalt toodud viina jooma või Lätis ostmas käima. Igal juhul mitte vähem jooma. Vaadatagu tollistatistikat – pärast iga aktsiisitõusu on hüppeliselt kasvanud alkoholi vedu üle idapiiri.

Konjunktuuriinstituudi iga-aastane alkoholituru ja -tarbimise ülevaade sedastab, et kõige tähtsam on inimese enda soov tarbimist piirata. Millega ma enda näitel pean täiesti nõustuma. Ülemaailmse terviseorganisatsiooni WHO alkoholi tarvitamise vähendamise strateegia räägib samuti palju inimese mõjutamisest, sellest, et teda tuleb mõjutada otsust tegema vähem juua või üldse joomine maha jätta. Strateegia on kompleksne, sest on kümneid meetmeid, mille hulgas on tähtsal kohal propaganda ja joomist vähesalliva fooni tekitamine.

Alkoholi kättesaadavuse vähendamine on vaid üks strateegia osa. Ka see koosneb mitmest meetmest: alkoholi kättesaadavust ei saa vähendada mitte ainult hinda tõstes, vaid ka geograafiliselt (vähem kauplusi müüb alkoholi), ealiselt (tõstetakse alkoholi ostmise miinimumvanust) ning ajaliselt (kauplused müüvad vähem aega alkoholi).

Viimane kord, kui kasutati ühte noist teistest meetmetest, oli 2008. aasta 10–22 seadus, millega lõpetati alkoholi öömüük. Selle muutuse initsiaator ei olnud ka mitte valitsus, vaid omavalitsused, kes hakkasid ise ülekäte läinud alkoholiäri ajaliselt reguleerima. Rohkem muid piiranguid viimastel kümnenditel proovitud pole. Kuigi konjunktuuriinstituudi küsitlustes pooldab tingimuste karmistamist 60–80 protsenti vastanuist. Ehkki varem on rangemaidki piiranguid nähtud – näiteks Gorbatšovi juunipöörde järel sai alkoholi osta vaid kell 14–21 alates 21 eluaasta vanusest. Naaberriikides soomlastel ja rootslastel on hea kogemus aĺkoholi müügi koondamisega spetsialiseeritud kauplustesse.

Kui poliitikud ka päriselt rahva tervise pärast muretseks, näeks me kompleksse strateegia sündi. Alkoholi hinnatõus aktsiisitõstmise kaudu oleks seal üks mitmekümnest meetmest ja sugugi mitte see kõige tähtsam. Meie siin aga näeme vaid aktsiisi tõstmist peaaegu igal aastal.

Alkoholi müüakse ja tarbitakse pidudel, spordivõistlustel, pealinna keskväljakul. Seda saab igast poest, ükskõik kui kanget. Ei mingeid piiranguid! Igal aastal on lihtsalt vähe kallim end korvpalli rahvuskoondise matšil täis juua, aga muidu ei mingit vahet.

See kõik viib paratamatult järeldusele, et poliitikute retoorika on vale. Keegi neist ei hooli tegelikult rahva tervisest. Kui hooliks, küll siis mõeldaks neile sõltlastele, kes aina kallineva poeviina tõttu on sunnitud hoopis mingit surrogaati jooma. Samas hoolitakse eelarve tervisest. Igal aastal lubaduste võrra paisuv eelarve peab ikka olema tasakaalus, maksku mis maksab.

Kuskilt peab uute lubaduste katteks raha tulema, selge see. Tõstaks tulumaksu, kohe kisa taevani. Kehtestaks mõne uue maksu – auto-, panga- või kas või näiteks habememaksu – sama lugu. Aga alkoholiaktsiisi tõstmise osas ei julge valju kisa tõsta keegi peale alkoholitootjate ja noh, kes neid kuulab, kõik saavad ju aru, et neil on oma rahakott mängus.

Ma ei taha öelda, et jätke oma lubadused andmata – seda poliitikud nagunii ei suuda. Ma ei taha ka öelda, et pole vaja tasakaalus eelarvet, taevas hoidku! Eelarve tasakaal on ju meie püha lehm, kes seda julgeb puutuda, on kohe rahvavaenlane.

Ma tahan hoopis öelda kolme asja. Esiteks, poliitikud, lõpetage oma jutt rahva tervisest. Öelgegi ausalt välja, kuidas asjad tegelikult on: et näe, eelarve tahab täitmist. Teiseks, ärge sättige oma eelarvet ebarealistlike oprognooside järgi. Ja kolmandaks – võiks nüüd viimaks aru saada, et selle meetmega on üle piiri mindud.

Oleks aeg panna fantaasia tööle ja mõelda välja uusi eelarve täitmise nippe aktsiisitõusu kõrval. Minugipoolest müüge Patarei merekindlus maha. Erastage osa Eesti Energiat. Mida iganes. Aga otsige enda lubadustele katteallikas kuskilt mujalt.

Pärast viimaseid aktsiisitõuse on Eestis Euroopa Liidu kõige kõrgem alkoholiaktsiis võrreldes sissetulekuga. Meie alkoholiaktsiis ületab neljakordselt ELi miinimummäärasid. On riike, kus on aktsiis kõrgem, aga seal on ka sissetulekud kõrgemad. Näiteks Rootsis ja Soomes on alkoholiaktsiis kõrgem kui Eestis, aga sealse sissetulekuga korrigeerides selgub, et rootslased ja soomlased jaksavad maksta kaks korda suurema koguse õlle eest.

Austrias, kus alkoholitarbimine on Eestiga võrdne (10,3 liitrit iga üle 15aastase inimese kohta aastas – WHO andmed), jaksavad elanikud keskmise tunnipalgaga maksta üheksa korda rohkem õlleaktsiisi kui Eestis. Aktsiis on seal neljandik Eesti omast. Seega, tarbimine ei sõltu ainult hinnast – muidu oleks austerlased end juba ammu kollektiivselt koomasse joonud.

Eestis, muide, on tarbimine, kui sellest on lahutatud Soome turistide riigist väljaviidav kärakas, Euroopa Liidus alla keskmise. See on õige, et eesmärgiks peab seadma tarbimise edasise vähendamise, aga on üsna päevselge, et jätkuv aktsiisitõus küll selle eesmärgi täitmisele rohkem kaasa ei aita.

Pigem on käes aeg meie eelarve koostajatel alkoholiaktsiisi sõltuvusest vabaneda. Eesti teenib viina ja õlle aktsiisituluga eelarvesse suurema protsendi kui ükski teine ELi riik. Neli korda rohkem kui rootslased, kümme korda rohkem kui austerlased. Meie eelarve sõltub alkoholiaktsiisist ja selle suurenemisest nagu narkomaan. Tegelge sellega, poliitikud, siis kaob vajadus Läti alkorallit kiruda ja prognooside mittetäitumise üle vesistada iseenesest.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Ocean Finance and Mortgages Limited
Ocean Finance and Mortgages Limited

Kas vajate laenu? Kui jah! Võtke ühendust Ocean Finance ja Mortgages Limited ® väikeste ja suurte laenude summaga. Anname laenu 2% intressimääraga. Võtke meiega ühendust täna e-posti teel aadressil oceanfinance459@gmail.com. Samuti anname inimestele ja ettevõtetele laenud (£ 5000) Thousand Pounds (£ 100,000,000) hundred million pounds, krediit on avatud kõigile, olenemata kodakondsusest.

Jõrm
Jõrm

Viina võiks müüa jälle nii nagu Korbu ajal tehti: viinapoodides ja alates kella kahest. Oleks poliitikud hommikuti vähemalt kained.

tõesti
tõesti

väga õige jutt.Meie elu sõltuksi nagu ainult alkoholiaktsiisist.Suurendame aktsiisi või hoopis alandame,sellest sõltub,kas elame hästi või halvasti.See ei ole muidugi normaalne….

Juhan
Juhan

Täitsa asjalik jutt.

Uus maks
Uus maks

Huvitav,sellest et uuest aastast on veel üks maks juures pole keegi nagu pahandanudki? See on üle 3,5 tonnise täismassiga autodele teekasutus maks.Riik püüab liiklusvahendite pealt võtta ka mis võtta annab. Kütuseliitri hinnast läheb pool maksuteks,suured veokad maksavad raskeveoki maksu,nüüd on kõigil alates väikestest teemaks ka.Paisuvad vaikselt nii kindlustus- kui ka ülevaatusemaksud,mis lähevad küll erasektorisse aga kõik see kokku jõuab lõpuks inimeste rahakoti kallale!

mell
mell

selle teekasutus maksuga tõusevad veel kõik kaubad,egas vedaja siis omast taskust seda maksa järelikult teenuse hind tõuseb.

Imelik
Imelik

Õige. Samas ei ole ju küsimus kuidas me üht või teist maksu nimetame või maksude arv? Kokkuvõttes on küsimus maksuraha hulgas ja selle kasutamise otstarbekuses/efektiivsuses.

Sass1.
Sass1.

mõned joodikud on vähe joovad, joogu palju tahes, ikka on vähe.

mõned poliitikud on vähe teenivad, teenigu palju tahes, ikka on vähe.

wpDiscuz