Urve Palo: Eesti inimesed, nõudke omavalitsustelt rohkem

Urve Palo külastas endise PKC tootmishoones asuvaid ettevõtteid Navixit, Plastonet ja Trafonovat. Foto: Arvo Tarmula

Omavalitsused saavad teha ja peavad tegema ettevõtluse ja kogu piirkonna arenguks palju rohkem, kui enamik neist praegu teeb, ütles möödunud nädalal Läänemaad külastanud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo intervjuus Lääne Elule.

Te käisite täna (möödunud teisipäeval – toim) mitmes Läänemaa paigas ja kohtusite paljude ettevõtjatega – Haapsalus, Paliveres, Dirhamis. Käisite ka Läänemaa arenduskeskuses, kus oli teemaks Kiltsi tööstuspargi võimalikkus. Mis mulje teil tänase päeva põhjal tekkis?

Ma nägin täna küll vaid väikest osa siinsest ettevõtlusest, seetõttu ei saa kindlasti teha üldistust. Aga mulle tundub, et Läänemaal on kasutamata võimalusi huvitavamate töökohtade tekkeks. See kõik oleneb ettevõtjatest endist, kas leidub entusiaste, kes hakkavad eestvedajaks. Väga hea näide on Dirhami, kus Mart Vahtel rääkis plaanist luua vabaajakeskus, kus on natuke teistsugune spaa, õpitoad ja mis kõik veel. Kohati võib ju öelda, et see on hull idee, aga mulle meenub selle peale Bernard Shaw’ ütlus: „Tark inimene kohandab ennast maailmaga, rumal püüab visalt maailma enda järgi kohandada. Seetõttu sõltub kogu progress rumalast inimesest.”

Nii on. Läänemaal on kindlasti palju tublisid ettevõtjaid, kes annavad inimestele lihtsat, igapäevast tööd, et neil oleks leib laual. Selliseid ettevõtjaid on väga vaja. Juurde oleks aga vaja huvitavaid väljakutseid pakkuvat ettevõtlust – see aitab noori siin hoida ja aitab ka kõrgemaid palkasid maksta.

Annaks jumal, et Haapsalul jaguks oma hulle ettevõtjaid, kes ei karda teistsuguseid asju ette võtta! Potentsiaali hulljulgeteks ettevõtmisteks siin on, kus leiaksid rakendust ka need inimesed, kes tahavad huvitavat tööd, põnevust.

Eri ettevalmistuse ja tahtmistega inimestel peab olema võimalus kohapeal tööd leida. Miks lähevad noored maailma laiali? Sest meil ei ole piisavalt põnevat tööd ja neil hakkab igav. Ma hoian siiralt pöialt, et Dirhami vabaajakeskuse projekt käiku läheks – kui see tehtud saab, on see kogu piirkonnale väga suur asi.

Üks läbiv teema Haapsalus ja Läänemaal on see, kuidas meelitada siia uusi ettevõtteid ja luua uusi töökohti, Läänemaa arenduskeskuses arutasite täna ka Kiltsi tööstusala võimalikku arendamist. Samal ajal on registreeritud töötuid Läänemaal 4,4 protsenti ja räägitakse pigem tööjõupuudusest. Miks peaks üks ettevõtja tulema oma ettevõttega piirkonda, kus tal peaaegu ainus võimalus töötajaid leida on hakata neid üle ostma?

Ettevõtted, kes tahaksid siia tulla plaaniga odavat tööjõudu saada, peaksid hoolega mõtlema. Aga kui töötajate üleostmine tähendab, et uus ettevõte tahab ja suudab maksta kõrgemat palka, siis järelikult teeb ta kõrgema lisandväärtusega toodet või teenust ja siinsed inimesed ainult võidavad sellest – palgad tõusevad. See, kes palgakonkurentsis ei püsi, peab ilmselt oma tootmise mingil hetkel sulgema. Kui ta on väärtusahelas oma toote või teenusega nii palju allpool ja ärimudel on rajatud odavale tööjõule, siis varem või hiljem sureb see kontseptsioon Eestis välja.

Osa ettevõtjaid on oma äri teinud konkreetsesse piirkonda ka just seepärast, et neil on selle kohaga mingi emotsionaalne side. Ma olen paljudelt maapiirkondades tegutsevatelt ettevõtjatelt küsinud: miks te just siin tegutsete? Nad vastavad, et lihtsalt tahavad ise seal elada, endale töö kindlustada ja teistele ka. See tähendab, et kõik on võimalik. Nii palju on häid näiteid, kus kuskil metsade vahel tegutseb edukas ettevõte, kus makstakse korralikku palka.

Eestis on see ka probleemiks, et enamik ettevõtteid on väikesed ja nende juhid ei ole nii koolitatud ega maailma näinud kui suurettevõtete omad. See on üks meie vähese tootlikkuse põhjusi ja tavaliselt oleneb juhi mõttelaadist – ta kas ei taha või ei oska ettevõtte tegevust tootlikumaks teha.

Te ütlesite täna Eesti majanduse seisust rääkides, et Eesti ettevõtete tootlikkus pole kümme aastat kasvanud. Haapsalule ja Läänemaale on see eriti halb teadmine, sest suuremat sortigi ettevõtteid on siin vähe ja väikseid väga palju.

Küsimus ongi selles, kuidas sellest väiksusest üle saada. Üks on kindlasti koostöö küsimus: kas ettevõtted on orienteeritud koostööle? Meil on see paraku nõrk külg, et kõik pusivad omaette. Riik kutsus kümme aastat tagasi ellu tehnoloogia arenduskeskused, TAKid, et ettevõtted konsolideeruksid valdkondade kaupa ja seeläbi tekiks uusi ideid ja tooteid. Teatud eranditega pole TAKid paraku tööle läinud – eeldus oli, et need on ühel hetkel võimelised ise hakkama saama. On mõned head näited nagu tervisliku piima biotehnoloogiate arenduskeskus Tartus ja mõned veel. Öeldakse, et Eesti riik peaks teadusarendusse rohkem panustama. Eesti riik panustab 0,8 protsenti SKTst, mis on täiesti võrreldav arenenud riikide sama suhtega. Aga meie ettevõtted panustavad samal ajal 0,6 protsenti, mis on kolm korda vähem kui arenenud riikide ettevõtted. Ühelt poolt oleneb see taas ettevõtete väiksusest.

Seepärast olemegi mõelnud, kuidas me saaksime ettevõtteid aidata, ja pakume EASi kaudu selleks uusi võimalusi. Aga ettevõttel peab ka endal selleks valmisolek olema – ega riik vägisi aitama tule. Oskus abi vastu võtta on väga suur oskus ja seda peavad eestlased veel õppima. Kaotada pole ju midagi, aga võita küll. Kui ei küsi, siis ei tea keegi ka aidata.

Sellest eestlaslikust tagasihoidlikkusest oli juttu ka tööstusalade arendamise kontekstis. Ütlesite, et omavalitsused on selles küsimuses olnud passiivsed.

See on üleüldine probleem, aga jällegi heade eranditega. Kaks näidet, mis mul esimesena pähe tulevad, aga kindlasti on neid rohkem. Üks omavalitsus, kes on aidanud piirkonnal areneda, on Hiiumaal Emmaste vald. Teine on Võrumaal Rõuge vald, mis asub pealinnast kaugel pärapõrgus ja kus on vald aastaid väga teadlikult tegelnud sellega, kuidas aidata kohalikku ettevõtlust. Tänaseks on Rõuge nii popp koht, et lasteaed on täis ja varsti on raske leida vaba kruntigi, kuhu maja ehitada, sinna on tekkinud töökohti.

Omavalitsuse kätes on palju rohkem, kui Eesti inimesed on harjunud arvama. Omavalitsus on riik kohapeal, näeb kõike lähemalt ja saab tohutu palju teha selleks, et ettevõtluskeskkond oleks soodne ja areneks. See tähendab, et aeg-ajalt koputatakse ettevõtja uksele ja küsitakse, kuidas tal läheb ja mida saab teha, et läheks veel paremini. Kui palju seda üks tüüpiline omavalitsus teeb? Ma arvan, et vähe.

Eesti inimesed, nõudke omavalitsuselt rohkem! Ka ettevõtlusse panustamist. Uuel aastal saame suuremad omavalitsused ja nende rahakott täieneb – tasandusfondist saadava raha protsent kasvab, ülesandeid juurde ei tule. Seda selleks, et omavalitsused saaksid ise otsustada, kuhu valdkonda soovitakse rohkem panustada. See kõik peaks toimuma kogukonna kaasamise kaudu.

Otse loomulikult ei möödunud teie tänased kohtumised nii, et poleks jutuks tulnud Haapsalu raudtee taastamine. On räägitud, et kiire rongiühendus annaks Haapsalu ja Läänemaa inimestele võimaluse Tallinnas või Harjumaal tööl käia või vastupidi – Tallinnas töötavad pered tuleks Haapsallu elama. Kui arvestada, kui kalliks läheb igapäevane edasi-tagasisõit, eeldab see üsna kõrgepalgalist töökohta.

Panustada raudteele selles kontekstis, et inimene elab ühes punktis ja töökoht on teises… Ma arvan, et päris nii see ikka ei tööta. See on liiga pikk maa, mida igal hommikul ja õhtul rongiga sõita, ja sellest väsib mingil hetkel lihtsalt ära. Kui hakatakse iga päev niimoodi sõitma, siis varem või hiljem lõpeb asi suure tõenäosusega sellega, et inimene kolibki Tallinnasse.

Pigem on see üldise infrastruktuuri ja ühenduste küsimus – kui on vaja pealinna sõita või vastupidi, ei pea istuma autorooli, et kiirelt ja mugavalt kohale jõuda. Elu näitab, et kui on korralik ühendus, tuleb reisijaid rohkem, kui eeldati. Keegi ei suuda usutavalt paberi peale kirja panna nii suuri arve, nagu hiljem tegelikult tuleb. Seda näitab muu maailma kogemus, seda näitab meie enda Elroni uute rongide tulek.

See, et praegu tehakse raudtee Turbani, Haapsalut muidugi ei aita. Aga mina arvan, et tasuks tõsiselt seda teemat Haapsalu poole edasi mõelda. Ühendused kindlasti aitavad säilitada elu väljaspool suuri keskusi, elavdavad piirkonda ja seda me ju tahamegi.