Juhtkiri: tühjad lubadused

Nagu iga kord valimiste eel, nii süveneb nüüdki nõutus. Keda ikkagi valida?

Ühest küljest oleks ju lihtne teha seda maailmavaate järgi, kohalikel valimistel võib see aga otsustamise isegi keerulisemaks teha. Valija võib tunda end küll pigem parem- või vasakpoolsena, aga hingelähedane erakond ei pruugi üldse oma nimekirjaga väljas olla.

Teine võimalus on valida puhtalt inimest, anda hääl sellele, kes on kohapeal lugupeetud või lihtsalt muhe mees või naaber, kellele ollakse tänu võlgu.

Kolmandaks tasuks siiski süveneda ka programmidesse, nii igav ja tüütu, kui see ka ei ole, mõtiskleda selle üle, mida õigupoolest lubatakse ja kas üldse midagi lubatakse. Selle aasta sügise kohalike valimiste lubadused on kohati nii kehvas keeles ja nii üldsõnalised, et nendega ei ole midagi peale hakata. Näiteks on valimisprogrammis lubadus „Jätkame teede, tänavate ja valgustuse üleviimist tänapäevasele tasemele!”. Esmapilgul tore, aga tegelikult? Mis on teede, tänavate ja valgustuse tänapäevane tase? Et teed on siledad, asfaltteed? Et valgustus on olemas ja säästlik? Aga siis nii kirjutagegi, härrased! Või siis lubadus „Arendame kultuuri- ja sporditöö avalikku taristut!” Mis on sporditöö? Sportimisvõimalused? Mis on see avalik taristu? Staadion? Kergliiklustee? Jõusaal? Lauluväljak? Ei tea.

On ka teist liiki lubadusi, mis on küll konkreetsed ja tunduvad toredad, aga nende täitmine on lubajail täiesti läbi mõtlemata või isegi võimatu. Näiteks lubadus tuua valda ööpäevaringne valvearsti teenus. Esiteks ei piisa selleks ühest perearstist, tõenäoliselt ka mitte kahest või kolmest. Kas need arstid on olemas? Kas nendega on räägitud enne lubaduse väljakäimist? Kui palju tuleks arstidele valvete eest maksta ja kes maksab? Ei tea. Need on vaid üksikud näited.

Poliitikutel on hilja hakata oma valimislubadusi ümber sõnastama. Valijaile aga terast silma ja meelt tühjad lubadused ära tunda ja tühje lubajaid mitte valida.