Aidi Vallik: kuubikute maailm

Juba käegakatsutavas kauguses terendav uue kooliaasta algus äratab küllap mõtteid väga paljudes inimestes. Eks peamiselt muidugi kooliealiste laste vanemais, aga küllap ka paljudes nendes, kelle isiklik kokkupuude kooliga on jäänud aastate või aastakümnete taha. On neid, kes meenutavad oma kooliaastaid nostalgilise härdumusega, kuid on ka neid, kellel koolimälestused meele mõruks ja tuju pahaks teevad või isegi hulga sisemisi deemoneid üles äratavad.

Ju mõtlevad peale viimatinimetatute ka paljud lapsevanemad kooliaasta lähenedes sellele, et ei ole kool õigupoolest (ega ole ka kunagi olnud) kõigile lastele sugugi mingi tore või rõõmus paik, kuigi me kõik tahaks, et oleks. Koolirõõmu suurendamine ning koolipingete vähendamine on aga taas ja taas päevakorral iga uue haridusmääruse väljatöötamisel, iga uue õppekava kinnitamisel, õpetajate täiendkoolitustel ja nii edasi ja nii edasi.

Sellest hoolimata ei ole suurt midagi muutunud peale tehniliste abivahendite täiustumise ja õpilaste arvu hoogsa vähenemise. Arvan, et ei saagi muutuda, vähemalt organiseeritud massihariduse andmises ei saa muutuda. Sest massiharidust antakse massidele, see on üldistele normidele tuginedes kujundatud standard, üldisele keskmisele kujundatud metoodika, hindamisnormid ja õppe-eesmärgid, mida põlistavad ja kinnistavad igal aastal tehtavad tasemetööd ja riigieksamid. Oma olulist rolli mängivad ka riigieelarves haridusele mõeldud read, mille aluseks ei ole mingid muud kaalutlused, kui vaid ökonoomsus ja optimeerimine.

Nii on ja jääbki massihariduse saatuseks vormida mingi hoomamatu keskmise standardi järgi võimalikult ühetaolisi kuubikuid, sest kõigi eelmises lõigus loetletud tingimuste juures ei ole teisiti võimalikki. Massiharidus välistab õppe(protsessi) individuaalsuse juba iseenesest. Jutt lähenemisest igale õpilasele ja tema õppeprotsessile eraldi on muidugi tore jutt ja paneb õpetajad tegema nende individuaalsete õppekavade väljatöötamisel ka kenakest lisatööd, aga nende IÕKde lõppeesmärk on püsida võimalikult standardi lähedal. Seega on see lihtsalt vorm natuke teise suurusega kuubikute tegemiseks. On ju õpetajal lõppude lõpuks ka paarsada muud õpilast samal õppeperioodil õpetada ja kuidagi peab õpilase õppetulemusi ka riiklikult hinnata saama, vähemalt 12. kooliaasta lõpus riigieksamitel, millega saadud punktid peavad andma võrreldava aluse teiste abiturientide kõrval kõrgkoolidesse kandideerimiseks.

Ühesõnaga, me ei pääse sellest kuubikute maailmast mitte kusagile. Pealegi mahub see kena keskmine, kelle järgi need kuubikuvormid tehtud on, neisse ju üsna kenasti ära, on eelduspäraselt vormitav ja see protsess ei ole temale traumaatiline.
Paraku on peale selle ka terve hulk teistsuguseid noori inimesi, lapsi, kes ei taha neisse kuubikuisse kuidagi mahtuda. Probleemseimat ja/või akadeemiliselt andekaimat osa neist nimetatakse tänapäeval HEV-lasteks, haridusliku erivajadusega lasteks. Nemad ongi need, kellele vorbitakse individuaalseid õppekavu või keda paigutatakse eriklassidesse. Tulemuseks peaksid olema üldnormist kas natuke väiksemad või natuke suuremad kuubikud.

Ah jaa, selle kõige juurde me muudkui räägime, kuidas me haridus peab tootma innovaatilisi, loomingulisi, analüütilisi, iseseisvat kriitilist ja loovat mõtlemist ilmutavaid inimesi. Räägime, aga ise toodame kuubikuid. Keskmisi kuubikuid, väiksemaid kuubikuid, suuremaid kuubikuid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Aga jõuaks ära oodata ka aja, millal loovus, innovatsioon ja analüüs ennast ükskord ühiskonnast laiemal põhjal ilmutavad.

Ma tean, et päris paljud lapsevanemad on mureliku ohkega oma järeltulijat silmitsedes mõelnud umbes samasuguseid mõtteid. Mida teha, kui ta millegi poolest lihtsalt ei ole kuubikumaterjal? Kui tal on koolis väga raske, kui tal on koolis väga igav, kui ta on sotsiaalselt kohmakas või vastupidi, liiga stimuleeritav? Kui ta kuidagi ei mahu vormi sisse ära?

Tegelikult pakuvad meie riigi seadused ka koduõppe võimalust. Paljudele lastele olekski see parim. Probleem on aga, et see nõuab lapsevanemailt niisugust ressurssi, mida ei pruugi neil olla. Eelkõige aega ja teadmisi, aga ka õpetamisoskust ja pühendumust. Koduõpe, eriti kui seda viib ellu lapsevanem ise, mitte palgatud universaalsete teadmistega õpetaja, on lapsevanemale nõnda suur katsumus, et enamik ei saagi olla selleks valmis.

Või kui oleks vähemalt tahet, aga paljudel juhtudel pole ka seda. Pigem näen ringi vaadates vastupidist: lapsevanema meelest võib lapse kodusviibimine olla suurem probleem kui lapse kooliraskused. Meie kolmekuuline suvevaheaeg juba ongi mõnele emale-isale otsekui kannatuste rada, sest „last pole kuhugi panna”. Vanaemad ja vanaisad on tänapäeval ise veel tööinimesed. Laagrid on kulukad, pealegi ainult nädala-paarised. Kodus olev laps on seega probleem juba iseenesest, rääkimata sellest, kuidas kujuneks sellise pidevalt kodus oleva lapse süsteemne koduõpe.

Elu on elu, see on, nagu ta on, ja täitsa kindlasti jääb lapse koduõpe ka edaspidi vaid üksikute väga pühendunud ning võimekate vanemate pärusmaaks ning nende ellusuhtumise ja väärtushinnangute väljendajaks. Aga hea, et neilgi, kes päriselt tahavad ja vajalikuks peavad, on seadusest tulenevalt see võimalus.

Kõigil teistel on aga ikkagi ju massiharidus riiklikes üldhariduskoolides. On IÕKd ja üldiselt siiski õpetajate hea tahe. Sest kui me mõtleme, et enamik lapsi mahub neisse nõutavaisse kuubikutesse ära, siis ei olegi see kuubikumaailm nii traagiline.

Aidi Vallik,
kolumnist