Heli Kaldas: masinõmblejast kolledži direktoriks

Haapsalu kolledžit tundis Heli Kaldas läbi ja lõhki. 1. jaanuarist vaatab ta kooli aga hoopis teise pilguga, sest siis sai temast kolledži direktor. Arvo Tarmula foto

Kolledžiga on Heli Kaldas seotud olnud 15 aastat, küll õppija, küll õpetajana. See on pikk aeg inimesegi elus, kolledži elust on see aga kaks kolmandikku. Tuleval aastal saab Tallinna ülikooli Haapsalu kolledž 20aastaseks. Kolledži kolmanda direktorina sai Kaldas neli kuud harjutamise aega – septembrist 2016 kuni ametisse määramiseni oli ta direktori kohusetäitja.

Kas kohusetäitjana oli kuklas tunne, et teist saab direktor?

Väga ei olnud. Õnneks oli teisi kandidaate. Oleks kurb olnud, kui olnuks üks iseenda isikus. Ei olnud kindlust, et igal juhul saan, ei olnud ka tunnet, et nagunii ei saa. Kandideerimine meeldis mulle.

Teist sai juht oma majast. See võib ehk keerulisemgi olla, kui alustada puhtalt lehelt.

Kõige keerulisem oligi ennast avada ja oma visioonist rääkida just personalile, kes ootas pigem puhtalt lehelt alustamist, uut ja täiesti teistsugust juhti. See on inimlik. Just oma personaliga suhtlemine oli paras katsumus. Juhi ülesanded on teistsugused. Psühholoogiliselt huvitav oli, kuidas vaade muutus mu enda silmis. Ise juhi all töötades tunduvad asjad hoopis teistmoodi kui juhina.

Kolm kuud direktorina on möödas. Kas olete harjunud?

Selles mõttes jah, et vaatan asjade peale nagu juht. Aga ma olen andnud endale pool aastat nii-öelda sisseelamisaega.

Kelleks lapsena saada tahtsite? Kolledži direktoriks?

Seda vahest mitte, aga õpetajaks küll. Õpetajaamet tundus tore. Millalgi algkooli ajal taipasin, et õpetaja on samasugune inimene nagu teised. Seni olin arvanud, et õpetaja polegi inimene, on selline… asi iseeneses.

Kust see taipamine siis tuli?

Oli üks vestlus õpetajaga. Sügaval nõukogude ajal sellist asja väga ei olnud, et õpetaja ja õpilane oleksid südamlikult vestelnud. Mul on meeles, et vestlus oli tore. Sain aru, et õpetaja on samasugune inimene nagu teisedki. Millest me rääkisime, ma ei mäleta, aga pärast seda tekkis mingi vabanemine ja eesti keel hakkas mul ludinal minema. Võimalik, et vestlus oligi sellega seotud.

Tahtsite õpetajaks saada ja õpetaja teist saigi.

Sai, aga märksa hiljem.

Olen Ida-Virumaalt, käisin Toila koolis. See oli unistuste kool, kui tema peale tagasi vaadata. Meenutan seda aega suure härdusega. Üldse, Ida-Virumaa. Kes tahab midagi teha, mingu Ida-Virumaale. See on kõikide võimaluste maa. Kahju, et ise ei saa minna.

Unistasin, et lähen Iisaku keskkooli ja siis Tartu ülikooli saksa keelt õppima. Toilas oli väga tugev saksa keel. Keelte peale oli mul annet. Aga elu muutus. Ema suri, kolisime ära Pärnusse, elu tõmbas ülikoolile kriipsu peale. Mäletan, kuidas otsisin kutsekooli, kus oleks mõni vähegi huvitav eriala, ja läksin masinõmblejaks. Kaks aastat olin Pärnu Maratis.

1991. aastal kolisin Haapsallu, töötasin valuutapoes. Kui tulid esimesed keelekursused, siis hakkasin rootsi keelt õppima. Läks nagu lepse reega. 1990ndate algus oli aeg, mil koolides hakati keeli õpetama, õpetajaks võeti ükskõik kes, kui natukenegi midagi oskasid. Mina õpetasin Haapsalu gümnaasiumis 10. klassile rootsi keelt. Kujutage ette, aasta aega kuskil õppinud, ja hakkad õpetama! Aga põnev oli. Õpik oli olemas, mitte midagi keerulist. Õpetamine ise tundus loomupärane. Ju see kuskilt sees oli.

Lapsed kuulasid sõna?

Päris pisikesi pole ma õpetanud. 10. klassis nii väga lapsed enam ei ole ja rootsi keel pole matemaatika, mida pidi õppima. See oli valikaine ja põnev. Täiskasvanud õppija on aga eriti tänuväärne, tuleb ja tahab õppida. Õpetajale üsna lihtne.

Keelekursustelt kolledžisse ei olnudki enam nii pikk tee, kui võiks tunduda.

Ma olen ju elukestev õppija. Olen ise läbi teinud selle, mida propageerin. Täiskasvanute õpetamine on mulle väga südamelähedane.

1994 sündis mul esimene laps, siis teine ja kolmas. Kaheksa aasta ümber olin kodune, aga kodune olek tähendas, et vaatasin telekast riigikogu infotundi. Hoidsin end eluga kursis.

2002 alustasin rahvaülikoolis, olin assistent ja abi, ja õpetasin vene koolis jälle 10. klassile rootsi keelt. Tegin läbi ühe pikema pedagoogikakursuse. Lapsed said suuremaks. 2005, üle kolmekümnesena läksin kolledžisse haldus- ja ärikorraldust õppima, sealt edasi Tallinna ülikooli hariduse juhtimise magistrisse.

2011 tulin kolledžisse päriselt tööle, aga projektidega olin kolledžiga seotud juba varem.

Kui palju on kolledž selle aja jooksul muutunud?

Kolledž on muutunud, nagu on muutunud aeg. Aeg ja raha käivad käsikäes, tahame seda või ei. Kolledž saab emaülikooli käest õpperahastuse. Kõigeks muuks, kui tahame ehitada, renoveerida, parendada, tuleb projekte kirjutada. 50 protsenti oma eelarvest peame teenima ise.

Mis teile kolledžis kõige rohkem meeldib?

Julged otsused, mis on tehtud, kui on olnud vaja mõni eriala ära lõpetada, edasi liikuda. Kui on näha, et eriala jääb toppama, ei ole enam õppijaid, siis pole mõtet vinduda, eriti kui on tegemist erialaga, mida õpetab ka emaülikool. Pigem siis leida juba midagi uut.

Te mõtlete klassiõpetaja eriala sulgemist.

Jah. Haldus- ja ärikorralduse lõpetasime kah ära. Kolledž oli ainuke, kes seda õpetas. Siis hakkas seda õpetama ka emaülikool. Miks peaks keegi tahtma Haapsalus õppida, kui Tallinnas on sama eriala?!

Teisalt muutus regionaalne kontekst. Kui kolledž 19 aastat tagasi loodi, oli eesmärk õpetajakoolitus taaselustada – koolitada ära kohapeal olevad inimesed, õpetajad. Siis said need inimesed tasapisi otsa. Tuli leida midagi muud. Avasime rakendusinformaatika, haldus- ja ärikorralduse, riigiteaduste magistriõppe. Oleme õpetanud erialasid, mida regioon vajab. Läänemaa ja Haapsalu asutused on täis meie vilistlasi.

Liiklusohutuse ja tervisejuhi eriala on kritiseeritud, nagu need oleks erialad, aga ei ole ka.

Las nad kritiseerivad. Kritiseerivad need, kes ei tea. Mõnikord oleme mõelnud, et kirjutaks Lääne Elus kolledžist, aga et siis saame jälle kommentaare, et mõttetu kool…

On siis mõttetu või?

No ei ole. Tervisejuhi eriala on laiapõhjaline, kui vaadata õppekava. Nimetus ise on eksitav. Tõepoolest, me ei lase välja juhte. Viimased kolm aastat oleme vastu võtnud tervisejuhte toitumisnõustamise suunaga, see on juba täpsem nimetus.

Eksitav on ka käistöötehnoloogiate ja disaini eriala nimetus. Käsitööga ei ole sel mingit pistmist. Tähtis on disain.

Kas võib öelda, et kolledž oleks nagu ajast ees. Te õpetate seda, mida mujal (veel) ei õpetata?

Jah. Võib küll. Liiklusohutust kuskil mujal ei õpetata.

Toitumisnõustamisega tegelevad paljud, aga teadmist all on vähe. Nii lisasimegi toitumisnõustamise suuna. Vajadus oli ühiskonnas olemas, eriala sai konkreetsemaks. Muidugi, me oleksime võinud teha ainult kursused, aga siis jäänuks baasteadmised omandamata.

Me vaatame, jah, ettepoole. Toitumisnõustajaid me tänavu veel võtame, varem või hiljem see kaob. Turg saab täis. Lõputult pole toitumisnõustajaid vaja. Neli aastat õpet tähendab 88 lõpetajat Eesti peale.

Tervisejuhi eriala kohta on meil kavas uuring, milliste oskuste ja teadmistega inimesi tööturg vajab. Loodame saada kümme uut kursust 2020. aastast alates.

Kolledži otsaseina peal on kiri „Uutmoodi akadeemiline!”. Teie laual näen ma sama pealkirjaga raamatut. Mida see tähendab?

See on Tallinna ülikooli tunnuslause. See võeti, kui ülikool mõne aasta eest hakkas kuvandit muutma ja end reformima. Meie olime ülikooli sees esimesed, kes tunnuslause rakendasid. Saime oma koleda majaotsa ilusamaks värvida.

Aga kui tulla tagasi klassiõpetaja eriala kaotamise juurde, paljude silmis võrdus kolledž selle erialaga. Kui raske oli kaotamisotsust teha? Paljud arvasid, et see on kolledži lõpp.

Jah, võib-olla. See tundus ju nii loogiline ja loomulik, et me koolitasime klassiõpetajaid. Otsustada oli raske, aga juba paar aastat oli 15 tasuta õppekohta olnud keeruline täis saada. Õpetajaks õppijaid ei saa vastu võtta põhimõtte järgi, et saaks kohad täis. Nad lähevad ju laste ette. Kvaliteet peab olema. Inimene peab õpetajaameti välja kandma.

Mida tahate kolledžis muuta?

Muutmisvajadus peab tekkima ajaga. Selle tunneb ära. Ei saa lihtsalt tulla ja hakata muutma muutmise pärast. Olen andnud endale pool aastat aega harjuda, muutmisvajadust ära tunda. Mõni asi on juba selgeks saanud. Kahest koordinaatorist saab üks, ülesandeid jagatakse ümber…

Need on pisiasjad. Mis erialadest saab? Mis juhtuma hakkab?

Muidugi tahaksime magistriõpet tagasi, aga seda me ei saa. Ei saagi saama. Selleks peaks olema vähemalt 50 protsenti õppejõude doktorikraadiga. Haapsalus ei ole neid kuskilt võtta. Mujalt toomine maksaks nii palju, et seda raha ei ole ka kuskilt võtta.

Praegused erialad jäävad. Kui muudame, siis õppekava sees, võtame uusi suundi, rakursse, püüame ühiskonnast kaks sammu ees olla. (Haapsalu kolledžis saab õppida rakendusinformaatika, tervisejuhi, liiklusohutuse ja käsitöötehnoloogiate ja disaini eriala – K. I.)

Olete Eve Eisenschmidti ja Triin Laasi järel kolmas direktor. Mis teid neist eristab? 

Iga direktor on oma aja nägu. Eve oli esimene, impulsiivne, nägi, kuulis ja tegi. Triin nägi laiemat pilti, tunnetas, kus me parasjagu oleme, kus toppame, mida juurde vaadata. Hea sõnaseadmisoskus, sära ja julgus otsustada.

Mina juba 48aastasena olen suhteliselt tasakaalukas ja kahe jalaga maa peal. Hüpata tuleb seal, kus on vaja, tühja karata pole mõtet. Ma arvan, et mul on üsna hea sabatunne, saamaks aru, millal on mõtet tormi joosta ja millal ei ole, sest nagunii jooksed vastu seina.

Kas võib öelda, et teie käe all saab kolledž täiskasvanuks?

Äkki saab.

Heli Kaldas

* Sünd 1969

* Õppinud Toila 8klassilises koolis, Sindi kutsekeskkoolis masinõmblemist, Haapsalu kolledžis haldus- ja ärikorraldust, Tallinna ülikoolis hariduse juhtimist.

* Töötanud Haapsalu gümnaasiumis ja vene koolis rootsi keele õpetajana, Rootsi rahvaülikoolis Eestis (praegune Haapsalu rahvaülikool) 2002–2014, Haapsalu kolledžis arendusspetsialistina 2014–2017, praegu direktor.

* Abielus, kolm last.