Sotsid ja IRL on suutnud uue valitsuse suured ümberkorraldused kujundada oma näo järgi, kuid populaarsuse kasvu pole see kaasa toonud.
Tänaseks on uus valitsus juba 101 päeva ametis olnud. Peaminister ja kabineti liikmed on saanud raporteerida, kui hoogsalt koalitsioon reformidega paigalt on võtnud, opositsioon on saanud öelda, et lühikese ajaga on sama hästi kui kõik rikutud. Väga suure tõenäosusega on Jüri Ratase valitsuse kõige suurem saavutus – mille eest neid ka osa opositsioonist kiidab – juba tehtud, aga sellest hiljem.
Esmalt tuleb öelda, et 100 päevaga on algatatud hulk uuendusi ja Taavi Rõivase vaikeluga võrreldes on kõike palju. Muidugi ei kuulu mitmed muudatused mõistlike hulka ja mõnede puhul on toimunud hoogne käigu pealt parandamine. Aga see on poliitika ja vahepeal olime lihtsalt harjunud, et peaaegu midagi kunagi ei juhtu. Valitsus on ühesuguse otsustavusega võtnud ette kõigi koalitsioonipartnerite ideed ning ka see on senisest Reformierakonna suure ja väikese Peetri praktikast erinev. Õigupoolest pärineb tähelepanuväärselt suur osa koalitsioonilepingu alusel ellu rakendatavast väiksemate partnerite SDE ja IRLi programmidest ning Keskerakonna programm on pigem tagasihoidlikult esindatud. Nende kõige suuremaks autasuks on isolatsioonist valitsusse tõusmine.
Uue koalitsiooni moodustanud erakondade toetust on juba mitmel korral ja eri avaliku arvamuse uurijate poolt mõõdetud. Tulemused on vastupidised koalitsioonilepingu skoorile: Keskerakonna populaarsus on kasvanud, IRLi populaarsus edasi kidunud ning SDE oma hoopis kahanenud. Valitsusest välja lennanud Reformierakonna reiting püsib aga Keskerakonnaga võrreldaval kõrgel tasemel. Milles on asi?
Keskerakonna toetuse asjus valitses Edgar Savisaare võimukaotuse järel ootus langusele. See oli ebaloogiline kahel põhjusel. Savisaar võis Keskerakonna suure populaarsuse vundamendiks olevate venekeelsete valijate seas olla väga tuntud, kuid ka pärast uue juhi valimist ei ole pikka aega üksnes üht erakonda tunnistanud inimestel kuhugi mujale minna. Ega keegi oota, et Lasnamäel, Kohtla-Järvel ja Narvas hakataks ootamatult Reformierakonda, sotse, EKREt või IRLi toetama? Seda enam, et Keskerakonna uus juhttuumik on ettenägelikult kaasanud kõik olulisemad vene nimedega erakonnakaaslastest tipp-poliitikud nagu Valeri Korb, Mihhail Stalnuhhin või Mihhail Kõlvart. Pisut eemale on jäänud Yana Toom, kuid temagi on Keskerakonnas ning see on valijaile märgilise tähtsusega. Eesti valijad, kelle eelistuste pingereas Keskerakond Edgar Savisaare juhtimise all tihti alles neljandal kohal oli, on aga kaotanud peamise takistuse Keskerakonna toetamiseks.
Jüri Ratas on sümpaatne noor mees, kes erinevalt Savisaarest ei ole altkäemaksusüüdistusega kohtu all. Kadri Simson ja Mailis Reps on saanud karisma poliitikutena esimest korda varjust välja tuua. Keegi neist ei tegele Lasnamäele õigeusu kiriku püstitamisega kahtlase raha toel. See vähene, mis venelaste häältes kaduma läks, on kuhjaga eestlaste häältega kompenseeritud.
Mis puudutab Reformierakonda, siis on nende – nagu ka Keskerakonna – kasuks töötanud inimesi köitva narratiivi olemasolu. Poliitikas on erakondadega tihti nagu spordivõistkondadega, kel võib minna pikalt halvasti, kuid kuna toetajad saavad samastuda, siis fännid ei kao. Reformierakonna ja Keskerakonna narratiiviks on viimase aasta jooksul olnud dramaatiline sisevõitlus. See on alati huvitav, iga vaataja saab valida poole ning kaasa elada. Samamoodi kasvas enne riigikogu valimisi Vabaerakonna populaarsus, sest nemad jutustasid arhetüüpselt köitvat Taaveti ja Koljati lugu. Alles nüüd on see narratiiv tuhmunud.
Veel halvem köitva loo puudumisest saab poliitikas olla ainult see, kui sinu eest hakkab su lugu jutustama konkurent. Reformierakonnal on see viimastel kuudel SDE suhtes peaaegu täiesti õnnestunud ning sotsidest ja Jevgeni Ossinovskist on avalikkuse silmis konstrueeritud rõõmutud tegelased, kes tahavad kõike keelata ja kõiki käsutada.
IRLile võiks kestvas madalseisus soovitada juba sisekonflikti lavastamist, lugu seegi ja kaotada pole midagi.
Aga mis on siis Ratase valitsuse juba sündinud suurim saavutus? See on ligi kahe kümnendi jooksul peaaegu riigiparteiks kujunenud Reformierakonna opositsiooni saatmine. Kui valitsus ka midagi muud ei tee, siis selle muutusega jäävad nad kindlasti ajalooraamatuisse.
Oleks hea kui valitsu koos oma ministritega vastutaksit rahva ees omate otsuste tagajärgede eest!! Nii juriitiliselt kui oma varaga. Loodan et siis oleks poliitika vähem populismi ja otset rahva lollitamist!!