Pätsi monumendi taasavamine 25. juunil 1989. Foto: Urmas Lauri
25. juunil 1989 algas kogu Eestis justkui palverännak Pärnumaale. Tahkuranda president Konstantin Pätsi sünnipaika kogunes sel päeval umbes 30 000 inimest, et avada seal taas ausammas, mille olid okupandid 1940. aastal purustanud.
Laulva revolutsiooni ajal oli Päts peaaegu pühak. Tema ausamba taastamine oli osa vabadusvõitlusest, osa Eesti riigi taastamisest. Kui muinsuskaitse seltsi esimees Trivimi Velliste 1988. aasta suvel Pärnu Vallikäärus kõneldes ütles, et Pätsi ausammas tuleb taastada, tõusid tuhanded kuulajad austusest esimese presidendi vastu püsti. Kuigi diktaatoreid ja isikukultust jälestati, ei teinud keegi numbrit sellest, et Päts oli selle ausamba lasknud täpselt pool sajandit varem, 25. juunil 1939 Tahkuranda endale ise püstitada oma 65. sünnipäeva tähistamiseks.
Et rahva meel muutub kiiresti, selgus ööl vastu 1991. aasta 9. maid. Siis õhkis tundmatu kurjategija Pätsi ausamba juures lõhkekeha. Samba korrastamiseks korraldatud talgutele tuli muinsuskaitse seltsi kutsel nüüd ainult kümmekond inimest.
Kui pool aastat hiljem tegi Kaido Kama ettepaneku panna ühe valimisliidu nimeks Isamaaliit, olid just noored ajaloolased, eesotsas valimisliidu juht Mart Laar, ägedalt selle vastu, sest sama nime oli kandnud ka diktaator Pätsi taskupartei ja see võis uuele valimisliidule halba varju heita. Aga 1992. aasta valimistel sai ses valimisliidus kandideerinud Pätsi pojapoeg õige perekonnanime tõttu siiski isikumandaadi.
Nagu näha, muutub ajalugu ajas ja on just selline, nagu me tahame. Alternatiivseid fakte muidugi ei ole, aga isegi selliseid tegusid nagu 1934. aasta riigipööre, oma poliitiliste vastaste vangistamine, parlamendi laialisaatmine, vaba ajakirjanduse suukorvistamine ja okupantidele alistumine on võimalik tagantjärele näidata ülima tarkuse ja ettenägelikkusena.
Pätsi mälestuse jäädvustamine Tahkurannas, Kadrioru lossi aias ja Metsakalmistul on igati omal kohal. Need on temaga otseselt seotud paigad, millel puudub riikliku sümboli väärtus. Aga Toompeal Kuberneri aias, otse Pika Hermanni torni ja parlamendihoone kõrval, saaks Pätsi ausambast üks meie riigi sümboleid. Seal ei tähendaks tema mälestuse jäädvustamine mitte ainult tema tubliduse esiletõstmist, vaid ka diktatuuri ja alistumise õigustamist ja õigeksmõistmist.
Mõistagi on Pätsil vaieldamatud teened Eesti riigi rajamisel. Ainuüksi suurtest teenetest aga ei piisa, et sümboliseerida kogu rahva ideaale ja püüdlusi.
Mõni aasta tagasi tahtis üks seltskond ettevõtlikke inimesi püstitada Toompeale mälestusmärgi, aga mitte Eesti, vaid hoopis Venemaa esimesele presidendile. Ka Boris Jeltsinil oli suuri teeneid Eesti riigi ja rahva ees. Ta aitas meil 1991. aasta jaanuaris võidelda okupantide vastu ja tunnustas ka ühe esimese riigijuhina Eesti iseseisvust. Paraku ähvardas Jeltsin juba paar aastat hiljem Eesti riigi maamunalt pühkida, ründas tankidega Venemaa parlamenti ja uputas verre Tšetšeenia.
Mõistagi ei saa Eesti ja Venemaa esimest presidenti võrrelda muu kui ainult selle poolest, mis neid tõesti ühendab: nad mõlemad on olnud väga vastuolulised ajaloolised isikud ja neile mõlemale on tahetud Toompeale mälestusmärki püstitada.
Jeltsini bareljeef leidis lõpuks oma õige paiga Toompea jalamil, aga mitte Toompeal, sest suur osa Eesti ühiskonnast oli vastu tema mälestuse jäädvustamisele Toompeal. Samal põhjusel, suurte erimeelsuste tõttu ei sobi Toompeale parlamendihoone kõrvale meie omariiklust ja vabadust sümboliseerima paraku ka Päts.
Hinnangud ajaloole võivad aja jooksul veel kümneid kordi muutuda, aga on kindel, et riigi sümboliks ei sobi isik, kes ühiskonda lõhestab. Vaidlused Kuberneri aia monumendi üle on näidanud selgelt just seda, et Pätsi pärand ei ühenda rahvast ja me peame leidma sinna kellegi, kes meid mitte ei lahuta, vaid liidab ja tekitab meis üksmeelt. Päästekomitee kolmik, mille üks liikmeid oli Konstantin Koniku ja Jüri Vilmsi kõrval ka Konstantin Päts, tundub selles mõttes praegu parim lahendus lõputuna näiva sõnasõja lõpetamiseks.
