7

Hüppemägede kuningast sai jalgpallitreener

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Aavo Tomingas on Haapsalus andnud kehalise kasvatuse tunde üle 30 aasta ja olnud paarkümmend aastat jalgpallitreener. Kui palju on aga läänlasi, kes teavad, et kunagi oli Tomingas üks Nõukogude Liidu paremaid suusahüppajaid?

Aavo Tomingas sündis 1960. aastal ja kasvas Otepääl. Üks, milles ta poisikesena kindel oli – Haapsalu ja Läänemaa talle ei meeldi. „Mu isa on siit pärit. Olin lapsepõlves siin käinud, ei meeldinud. Kui Haapsallu tulin, vaatasin, et jumal, kui mõttetu koht. Käisin ainult seepärast, et siin oli vanaema,” räägib ta.

Otepääl olid lumi ja mäed.

„Juba 1. klassis sai Apteekrimäest alla tuldud.” See on 40meetriste hüpete mägi. „Ma arvan, et kõik Otepää mehed, kes teile meelde tulevad, on suusahüppemäest hüpanud… Ainult Urmas Ott ei ole. Juba koolis kehalise lisatunnis viidi kõik hüppemäele ja pandi suusad alla. Kes julges, jäi hüppama, kes ei julgenud, see ei julgenud.”

See on adrenaliin, mis pärast esimest väga hirmsat hüpet uuesti hüppetorni ajas, selgitab ta.

Tippu

Tõsisemalt hakkas Aavo Tomingas trenni tegema, kui läks 7. klassis spordikooli Otepää filiaali. „Siis olin juba Eesti noortemeister. Hüppajaid ei olnud sel ajal Eestis mitte paarkümmend, vaid ikka palju. Maal oli tol ajal palju rahvast. Hüppamiskohad olid Tallinnas Mustamäel, Elvas, Võrus ja Otepääl. Otepää Tehvandi mägi oli kõige suurem. Tallinna oma ainult paistis suur, sest asub mäe otsas,” räägib ta.

Keskkooli eelviimases klassis sai Tomingas juba NSV Liidu meistersportlase tiitli. „Mulle meeldis lennata just Venemaa suurte mägede pealt. Praegu on 140 meetri mägi tavaline, aga sel ajal olid 70 ja 90 meetri mäed. Tehvandi oli 70 meetri mägi. Nižni Tagil oli Venemaal üks suuremaid mägesid, oli ka 90 meetri mägi. Muidugi ka Alma Ata, kus olid veel suuremad mäed,” loetleb Aavo Tomingas.

„Eesti meistrivõistlused olid meile teisejärgulised. Eesti meistriks tulid siis, kui juba sporditegemisest loobusid. Siis oli aega olla kodus ja siin võistelda. Olin NSV Liidu noorte meistrivõistlustel viies.”

Eesti rekordit püüdmas

Aavo Tominga suusahüpperekord on 117 meetrit. „Ei ole üldse palju. Tahtsin Eesti rekordit.”

117 hüppas ta Krasnojarskis, kus oli tol ajal NSV Liidu ainus lennumägi. „Tõesti jube mägi. Praegu telekast suusahüppeid vaadates on mäed ja nõlvad alati korras, suusarajad on sisse tõmmatud. Aga see oli nagu kartulipõld,” räägib Tomingas. „Esimesel õhtul läksime mäele ja hakkasime ise nõlva maandumiskohal lund alt kinni trampima. See, kes esimesena hüppas, ajas suusajäljed sisse. Ise veel mõtlesin, et kui mind esimeseks hüppajaks loositakse, siis ma vist ei hüppa. Hirm oli nii suur.”

Tomingas loositi 11. hüppajaks. Vaatepilt tornist oli kohutavalt hirmus. „Läksin torni, vaatasin alla, mäe otsa ei näe. Keerasin trosse veel viis tiiru rohkem kinni, et suusad ära ei tuleks ja saabas ilusti kõvasti jalas oleks. Hirm oli kirjeldamatult suur. Ja siis läksin.”

Äratõukehetkel mõõdeti eestlase kiiruseks 140 km/t – hirmsuur kiirus. „Kartes teed paratamatult kindla peale hüppe. Ainus mõte oli, et midagi ei juhtuks,” räägib Tomingas. Tuli 117 meetrit.

Teiseks hüppeks toodi hoovõtu alguskoht üheksa luuki allapoole, sest muidu oli hoog liiga suur. Üks võistlejaist oligi hüpanud liiga kaugele ja kukkunud.

„Siis läksin panema, olin kindel, et teen Eesti rekordi hüppe. Esimese hüppega olin kartnud, aga nüüd olin valmis,” meenutab Aavo Tomingas.

Paraku oli eelmine hüpe jäänud lihasmälusse. „Kahe hüppe kiiruste vahe on nii suur, et tõukasin liiga vara ära.”

Liiga vara äratõukamine on hoopis ohtlikum kui äratõukega hilinemine. Hiljaksjäämine toob kaasa ainult lühikese hüppe, vara tõugates lähevad suusaninad alla ja see võib lõppeda väga kurvalt. „Hüppe pikkusele polnud enam aega mõelda. Kõik, mis ma tegin – võimlesin ennast õhus kuidagi tasakaalu tagasi, et ei kukuks.”

Pärast hüpet Tomingas ei muretsenud. Võistlus kestis kolm päeva, iga päev kaks hüpet, millest parem läheb arvesse. Eesti rekordi ületamiseks oli neli katset veel. „Aga jäin õhtul angiini ja oli 39 kraadi palavikku. Tulime koju ära. Eesti rekord oli siis Vladimir Golubevi nimel 128 meetrit.”

Järsk lõpp

Siis tuli vigastus. „Ma murdsin Alma-Atas oma selja. Oli kerge puhkelaager. Kukkusin hüppetornis, maandusin sabakondi peale, tuli selgroo kompressioonmurd,” räägib Aavo Tomingas.

Kohe laagri alguses oli külmetanud ja lumi tornis libe. „Tegin ise vea, suusk läks rajalt välja kõrvale vastu portet. Võimlesin õhus mis hirmus, et mitte kukkuda. Meil peab ju võimlemine ja akrobaatika olema väga hea.” Maandudes põrutas sabakondiga siiski vastu maad.

„Alma-Atas olin peaaegu kuu aega haiglas. Pärast oli pikka aega veel selg kipsis. Justkui maikasärk oli seljas ja selg oli kogu aeg sirge,” ütleb Tomingas.

Selleks hooajaks oli sporditegemisel kriips peal, aga toona alles 22aastane Aavo Tomingas oli veendunud, et tippsportlase karjäär on tal veel ees. „Algul arvasin, et niikui kipsi maha võtan, nii kohe lähen jälle hüppama. Hüppasingi edasi.”

Vähehaaval sai selgeks, et enam hüpped ei toimi, endist pikkust õhulendudel pole. „Füüsilist probleemi ei olnud mingit. Alalhoiuinstinkt hakkas segama. Mõni tuleb sellest pärast rasket kukkumist välja, paljud ei tulegi.”

Kohane on siinkohal märkida, et kuigi tänapäeva tuntumailt suusamägedelt tehakse hoopis pikemaid hüppeid, on need ohutumad kui vanad. Hüppajad ei tundnud siis veel V-stiili, hüppemäe otsa nurgad olid ülespoole ja mäenõlvad olid järsemad.

Nüüd on mäed läinud hoopis laugemaks. Mäe hüppeots on alati allapoole, mitte ei viska hüppajat üles. Aga Tominga ajal oli see 7 kraadi allapoole, praegu juba 15 kraadi.

„Vanasti oli nii, et kui hüppasid, lendasid kõrgele ja mägi läks all järsult madalamaks. Vaatasid õhus alla ja mõtlesid: mis asja, ma kukun ennast ju puruks! Nüüd planeerid mööda mäenõlva. Sellepärast ongi mäed suuremad. Suusad on V-stiili ajal samuti pikemaks ja laiemaks läinud.”

Läänemaale

Lühidalt: 1960 sündinud Otepää suusahüppaja Aavo Tomingas sai juba 17aastaselt meistersportlaseks. 1980 juhtus Alma-Atas õnnetus. Üks hooaeg jäi vahele. 1982 lõpetas karjääri. Aasta oli ta spordikoolis veel treeneriks, siis tuli perega Haapsallu.

Just oli Aavo ja spordikoolis suusatamist õppinud Helle Tominga perre sündinud poeg. „Tulin korraks, nagu ikka tullakse. See on mu onu maja, onu kutsus. Mõtlesin küll, et vaid üheks aastaks, aga siis oli vaja vanaema aidata ja nii see elu läks.”

Kuna Läänemaale nii kõrge profiiliga talisportlast-treenerit tihti ei satu, otsustati noore kehalise kasvatuse õpetaja spetsiifilised teadmised siin ära kasutada. „Ehitati Palivere hüppemägi. Selle mõttega tahetigi mind siin hoida, et ma seal lapsi treeniks,” meenutab Aavo Tomingas.

Palivere hüppemägi oli Eesti mõistes suur, 30 meetri mägi. „Sama suur kui Elvas ja Elvast on tulnud Ago Markvart.”

Muidugi ei saa ei Elva ega Palivere mäelt minna otse olümpiamängudele, hoolauaks poistele on need aga sobivad. Paliveres sai teha 30meetriseid hüppeid. Mäerekord oli 34 meetri peal.

Aavo Tominga suusahüppetrenn läks käima 1990ndate keskel. Hüppamas käisid Palivere poisid, samuti Haapsalu poisid, keda ta ise linnast autoga trenni tõi. Esimeses treeningurühmas olid 1985–1986 sündinud ehk treeningu ajal umbes kümneaastased.

„Suusahüppajaks igaüks ei sobi. Seal on vaja julgust. Telerist on suusahüppeid lihtne vaadata, aga minge hüppemäe otsa ja vaadake alla. Mis tunne on?” küsib Tomingas ja vastab ise: „See on väga hirmus.”

„Kui Paliveres hakkasin trenni tegema, siis võtsin all poisse vastu, püüdsin neid kinni. Poistel südamed pekslesid nagu linnul,” räägib ta.

„Mõni poiss pissis hirmust püksi. Aga hüppas ära ja tormas kohe mäest üles tagasi – oh, see on nii vägev! Teine käis kord trennis ära ja oligi kõik. Kui ei julge seda ala teha, siis ei olegi midagi teha. Julgust peab olema. Seda on väga raske tekitada, kui seda ei ole.”

Kas või Rimo Hunt, kuulsaim Läänemaalt pärit jalgpallur, Aavo Tominga esimese suusahüppajate rühma õpilane. „Käisime isegi Otepääl Eesti meistrivõistlustel. Tema oligi hunt, julge poiss.”

Kõige hirmsam ongi tornist ülevalt alla vaadata. „Raja peal sa teed juba oma asja ja kui oled õhus, siis see on sada meetrit naudingut. See on absoluutne nauding,” kiidab endine suusahüppaja.

Palivere suusahüppajate seast jõudis kõige kaugemale Jaak Lukk, kes oli Eesti koondises kahevõistluses. „Alustavad kõik kahevõistlusega. Ka ma ise olin alguses kahevõistleja. Kuna hüpped läksid mul palju paremini kui suusatamine, ei olnud mõtet suusarajal nühkida,” räägib Aavo Tomingas.

Suusahüppajate treening ei ole muidugi mitte ainult mäel, vaid ka üldfüüsiline. „Näiteks on kümme 1.40st tõket kahemeetriste vahedega ja hüppad neist ilma hoota järjest üle nagu kits. Hüppevõime on suusahüppajail ikka väga hea – kohapealt hüppan käega korvirõngasse kinni,” räägib mitte just hiiglase kasvu Tomingas. „Lihast ei tohi aga suureks kasvatada. See on see konks.”

Jalgpall juhuse tahtel

Praegu teavad Läänemaa ja Eesti spordiringkonnad Aavo Tomingat Läänemaa jalgpalli eestvedajana. See, et nii läks, on juhus.

„Suusahüppetrenn on talvine asi, aga mida teha trennipoistega suvel? Midagi targemat ei tulnud pähe kui jalgpall. Nii et esialgu oli jalgpall suusahüppepoiste trenni suvine pikendus,” räägib Aavo Tomingas.

1990ndate alguses ja keskel Haapsalus eestikeelset jalgpallitrenni ei olnud. Aavo Tominga suusahüppepoistest sai Wiedemanni kooli jalgpalliring, mida toetas kooli direktor Andres Huul.

„Praegu mõtlen ma, et mu jalgpallialane juhendamine võis päris imelik olla, aga kõige kurioossem lugu oli, et kui läksime Hiiumaale tugevale noorteturniirile, saime seal esikoha. Seal oli FC Flora meievanuste poiste esinduskoosseis kohal ja teised tugevad võistkonnad. Meie poistel polnud mingit probleemi, tegid kõigile lõdvalt pähe,” meenutab Aavo Tomingas. „Finaalis olimegi Floraga vastamisi. Vaatasin, kuidas Flora poisid sooja tegid, ja ütlesin meie poistele, et me peame ka ikka nii sooja tegema, kuidas jalgpallurid teevad. Võitsime.”

Sellest seltskonnast ongi pärit Eesti koondislane Rimo Hunt, kes siiani Eesti meistriliigas jalgpalli mängib.

1996–1997 loodi Vello Kuhi abiga jalgpalliklubi FC Haapsalu. Selles olid koos Aleksandr Lipunovi ja Aavo Tominga õpilased.

„Kohe oli Aivar Pohlak platsis, tuli uurima, mis mehed oleme. Kutsus meid mõlemaid Lipunoviga Tallinnasse FC Florasse täiskohaga treeneriks,” räägib Aavo Tomingas.

Haapsalu treenerid Tallinna ei tahtnud ja FC Flora võttis mõlemad poole kohaga tööle Haapsallu poisse edasi treenima. „Meile anti isegi abitreenerid. Oli nii, nagu tegelikult peakski olema, et ühel rühmal on kaks treenerit.”

See aeg kestis aasta või poolteist. Siis tulid Floral raskemad ajad ja lepingud lõpetati. „Ainult mind jäeti, kuigi mul oli kõige väiksem jalgpallikogemus,” meenutab treener.

Aavo Tomingas treenis üksi kolme vanuserühma poisse, kes mängisid Eestis Haapsalu Flora nime all. Pärast A-vanuseklassi läks võistkond laiali. Noorte mängijaõigused olid FC Flora käes ja suurklubi sai paremaid poisse Tallinna talenditreeninguile võtta.

Oma klubi loomine

Võib öelda, et 2000. aastate esimesel kümnendil Haapsalu jalgpall ei idanenud ega mädanenud. Eesti meistrivõistluste madalamais liigades mänginud FC Haapsalu läks pankrotti.

FC Flora trenni mahtusid vaid andekamad poisid ja neid kammitses, et pärast noorteklassi Läänemaal edasi mängida ei olnud neil mingit võimalust. Kuni 2010. aastal loodi Läänemaa jalgpalliklubi.

„Mina olingi see initsiaator, kes ütles (praegusele klubijuhile) Tiit Koelile, et võiks oma klubi teha. Asutajate pundis olid mehed, kelle pojad käisid sel ajal trennis,” räägib Tomingas. Näiteks Ailar Ladva, kelle poeg Ottomar oli ka tubli jalgpallur.

„Flora lõpetatud, läks asi kohe palju paremaks. Meil on varustust, palle. Praegu käib trennis umbes 120 last. Kui mitte igas aastakäigus, siis kahe aasta peale tuleb võistkond ikka kokku. Meil on kolm treenerit ja teeme head koostööd Haapsalu spordikooliga.

Klubi esindusmeeskond on mänginud mitu aastat Läänemaa JK Haapsalu nime all Eesti meistrivõistlustel. Alustati madalaimast ehk neljandast liigast. Jõuti ka teise liigasse, ent sealt langeti tagasi kolmandasse. Paar viimast hooaega on meeskond üritanud uuesti teise liigasse jõua, kuid napilt on puudu jäänud.

„Meie võistkond on teise liiga tasemel, aga me pole mitu hooaega kolmandast liigast edasi pääsnud. Teeme vahel vägevaid mänge, aga kokkuvõttes jääb natuke puudu. Ma arvan, et põhjus on nooruses. Poisid lõpetavad keskkooli, lähevad Haapsalust ära. Põhisats on nüüd jälle gümnaasiumipoisid,” räägib Tomingas.

Meeskonna kapten Bert Rotberg õpib Tallinna ülikoolis jalgpallitreeneriks ja Tomingas loodab, et pärast kooli tuleb noormees Läänemaale tagasi jalgpallitreeneriks.

Värske uudis on, et Aare Avila vahetab Läänemaa JK esiliigaklubi Vändra Vapruse vastu. „Ta on juba 22 ja see on õige. Andekamad poisid peaksid ikka saama esiliigas mängida,” leiab Aavo Tomingas. Vahe kolmanda ja esiliiga jalgpalli vahel on kiiruses.

Areneb treenerina

Aavo Tomingal on seljataga terve hulk kõikvõimalikke jalgpallitreeneri koolitusi ja kursusi, rääkimata praktilisest kogemusest. Ometi arendas eelmine aasta teda treenerina vaat et uuele tasemele. „Jalgpallis saab lõputult areneda. Eelmisel aasta olime Igor Prinsiga siin koos. Kui palju andsid juurde tema kogemused! Nüüd on Theimo Tülp, kel ei ole nii kuulsusrikast mängija- ja treenerikarjääri, aga temal on teistsuguseid kogemusi, millest saab õppida,” räägib Tomingas.

Eesti koondises mänginud Igor Prins on olnud Levadia ja Nõmme Kalju peatreener, kuid ülemöödunud aastal leidis end töötuna. Jalgpalliliit suunas mehe Läänemaa noortejalgpalli arendama ja nii tutvus ta Aavo Tomingaga.

„Igoril oli erakordne pühendumus. Läbimõtlemine, täpne eesmärgistus, enne igat trenni olid joonised valmis, kõik detailid täpselt välja mõeldud,” tunnustas Tomingas nimekat treenerit.

Suvel kutsus Levadia Prinsi jälle peatreeneriks ja mees läks. „Igoriga helistame siiamaani. Kui on vaja, küsin nõu. Väga hea aeg oli, kahju ainult, et see nii lühikeseks jäi.”

Lastest ja jalgpallist

Aavo Tomingas leiab, et jalgpall annab hea koordinatsiooni ja õpetab meeskonnamängu. „Igaühele see ei sobi, mõni lihtsalt ei ole meeskonnamängija. Mul oli esimeses grupis poiss, kes läks trennist ära ja pärast tegi kõrgushüppes suurepäraseid tulemusi,” räägib ta.

Tänapäeva lastele jalgpall muidu meeldib, aga mängitakse seda vähem. Lihtsat õuejalgpalli mängimist on vähemaks jäänud.

„Jelle Goes ütles, et kui Hollandi poisid tulevad trenni, oskavad nad juba kõike: žongleerida, petteid teha. Nad on kõik selle tänava pealt kätte saanud. Treener suunab ainult, kuidas väljaku peal õigesti mängida,” võrdleb Aavo Tomingas. „Kui meil tulevad poisid trenni, peab neid tihtilugu õpetama täitsa algusest – mis kohtadega palli lüüa.”

Tomingas on veendunud, et lapsed on füüsiliselt natuke nõrgemaks jäänud. „Kaugust hüpati viis meetrit, igas klassis oli selliseid. Nüüd suudab seda mõni üksik. Või võtame kaitseväe testi. Kümme aastat tagasi oli see hulga raskem. Praegused poisid ei teeks seda läbi. Ei jõua neid sellisele tasemele treenida, seetõttu olemegi normid alla lasknud,” tõdeb Tomingas.

Tänapäevani näeb treener, et meil on vaesemaid lapsi, kellele on trenniskäimine liiga kallis. „See maksab küll ainult kümme eurot kuus – ei ole ju palju. Aga mõnele perele on, neil tekivad makseraskused. Trenn on üks asi, aga midagi kulub ju ka varustusele,” räägib Aavo Tomingas.

Teistpidi on klubil väga raske majandada kümneeurose maksuga. Vaja on tasuda väljaku- või saaliüüri ja võistlustel käimise sõidukulu.”

„Kui küsida, kuidas saaks Läänemaa jalgpalli tugevamaks, näen mina küll, et kui meil oleks üks suur toetaja, oleks see abiks,” leiab ta.

Fotod Arvo Tarmula ja erakogu

Aavo Tomingas1 Aavo Tomingas2 Aavo Tomingas3 Aavo Tomingas4 Aavo Tomingas5 Aavo Tomingas6

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Ibra
Ibra

Eks Aavu mõnta tatikatt vahest duuseltas. Seda ma nägin isekah middu korta.
Aga tuu kõõrtsilm Räni Tiit keka dunnis vahdis teise õbilase poole aga siis näpistas kõhust nii valusasti et aii aii ai ai kui valus oli. Ja migs ta ni teki, sest t-särk ei olnu sama värvi kui teisdel.
Hullem oli too Riivitdsa Evi kes hiilis tunnis kõrvale ja dutisdas nii gõvasdi et garvad lentasit. Praekusel ajal andaks Evi sellise satismi eesd kohdusse ja bantags vankimaia.

Ruts
Ruts

Loodan, et vanas eaas on mehel närvid ka paremas korras kui kooliajal.

Jako
Jako

Väga heas korras on.

Eerika
Eerika

Suured tervitused õpetaja Aavole! Olen siiani nii uhke, et sain poiste kehalises käia!

Karlos
Karlos

Hüppemägede kuningas ? Kas pole mitte jälle ülepakutud , võiks ikka reaalsuse piiridesse jääda. Eestis pole sellist ühtegi olnud ja ilmselt ei tule ka. Milleks ilus persoonilugu ülivõrretega ära rikkuda.

geigo ankusin
geigo ankusin

Milleks ilus persoonilugu sellise mõttetu kommentaariga ära rikkuda pd

Anonüümne
Anonüümne

Haapsalu 8 klassiline kool
Leen Kulmani nimeline pioneeri malev
direktor Räni
õpetajad Riivits,Rohi,Kipak,Luhaäär,Sein,Sokk,Bulak jne!
Tervisi õpetajatele !

wpDiscuz