Viimase parteide populaarsusuuringu järgi kukkus valitsuskoalitsiooni kuuluv IRL allapoole riigikogu valimiskünnist, sest erakonda valiks neli protsenti valimisealistest inimestest, kirjutab kolumnist Peeter Olesk (pildil).
Mind ärritab, kui IRLi kohta saavad sõna ennekõike need, kes meie hulka (enam) ei kuulu. Füüsikas on protsesse, mida seestpoolt mõõta ei saa. Näiteks temperatuuri plasma sisimas pole võimalik uurida nõnda, et paned kraadiklaasi pööriselisele ülikuumale gaasile kaenla alla. Plasma soojusastet saab mõõta üksnes eemalt tähenduses väga kaugelt. Poliitikas käib asi teisiti. Peale eelarvamuste ja intriigide ei keela miski küsida avalikkusele arusaadavat ideoloogilist oskusteavet otse erakonna enda liikmetelt. Isiklikele küsimustele muidugi vastama ei pea.
Erakondlikkus ei ole aga isiklik asi. Minusugune IRLi lihtliige lähtub igatahes tõsiasjast, et ühe värske meelsusuuringu järgi toetab IRLi praegu 4 protsenti küsitletuist. See ei ole jama. Täpsema hinnangu võiksime saada siis, kui sääraseid uuringuid oleks 3, aga tuleb meeles pidada, et järgmised vastajad on mõnevõrra ka juba 4 protsendi lummuses. Miks nii on läinud?
Viga ei alanud sellest, et Isamaaliit ja Res Publica ühinesid. Viga sai alguse sellest, et Isamaaliit ei suutnud sõnastada oma poliitilist profiili inimese, kodaniku, Eesti ja Euroopa Liidu vahel. Praegu on uuesti päevakorral tugev riik. Tugeva riigi peamine tunnus ei ole mitte vankumatu keskvõim. Tugev riik tekib tasakaalust kohaliku omavalitsuse ja keskvõimu ehk ministrite kabineti ja ministeeriumide vahel. Sellist meil siin ei ole. On mangujad ja pühitsetud vee jagajad. Inspektorid, nuhid ning pealekaebajad. Näiteks katuserahad on niihästi mangumine kui ka armulaua lubamine.
Pealekaebamine seisneb koosolekuruumist väljumise järel info tilgutamises kellelegi, kes hakkab saadud informatsiooniga spekuleerima kui mitte trükimeedias, siis sotsiaalmeedias. Kas ma saaksin kinnitada, et IRL on pooldanud tugevat riiki? See on tõsi, et IRL on hääletanud koalitsioonilepingu järgimise poolt, ent see leping ei ole ju fundamentaalne dokument, sest ta on „kõigest” tegevusjuhend. Millal arutas IRL viimati mõnda fundamentaalset probleemi? Keegi ei mäletagi, sest arvamuste lahtisus kaotati juba mitu aastat tagasi. Diskussioon puudub. On nõusolekud või leppimused vaikimise kaudu. Korratagu siis üle: erakond, kes ei oska leida Eesti presidendiks sobivat inimest oma ridadest, on nõrk, sest ta peab toetama kellegi teise kandidaati.
Oletagem, et niisugune kandidaat on Siim Kallas. Ajalooliselt on vaieldamatu, et IRLi eelkäijad püüdsid poliitilist areeni NLKP nomenklatuurist puhtaks teha. Kedagi ei antud kohtu alla, kuid otsiti tegijaid, kes polnud truud alamad. Mismoodi mõtleb IRL nüüd põhjendada, et parempoolsuse paneme mõneks ajaks kõrvale, sest hääletada tuleb Siim Kallase poolt? Mida tähendab „tuleb”? Koalitsioonileping niisugust ettekirjutust ei sisalda, IRLi senine programm samuti mitte. Kuidas näeb välja IRLi tüvi? Seda annab otsida, ehkki see peaks olema nähtav.
Jagagem probleem kaheks. Ühele poolele jääb rahvuslik parempoolsus kui põhimõte, teisele IRL kui erakond. Esimene avaldub selles, et rahvuslikkust, meie kaudu siis eestlust ehk eestimaalisust tuleb kaitsta kogu aeg, mitte harva sekka. Parempoolsus on alati tähendanud ka omanikutunnet. Vasakpoolsuse nurgakiviks on ühisomand (näiteks riik), parempoolsusel on selleks eraomand. Ennekõike oma kodu. Juhan Partsi isikus on IRL kuulutanud üle universumi, kuidas kodukulud peavad minema alla. See osutus karikatuuriks. Loosung sündis, kuid kodu omandamine, kodu loomine, korteriühistu moodustamine jms ehk kogu kodune argipäev jäeti parda taha. Kodu ja kodutus on eestlasele eksistentsiaalne asjaolu. Venelastel on teisiti. Esmane on seal kogukondlikkus, mis muide ei ole takistanud ka slaavlaste korduvat küüditamist. Kodu ja kogukonna vahel on IRL kaotanud pea, järelikult ka autoriteedi. Olla Reformierakonna puudel ei ole ei auaste ega tõug. Puudel on lennuväe abiteenistuse vabatahtlik.
Parempoolset rahvuslikkust on vaja, sest multikultism ei ole printsiip. Kas on vaja ka IRLi? On kindlasti, sest IRL ei ole olnud populistlik. Mitte meie ei pea otsima, kes meid tahaks, vaid meil tuleb leida need, kes tahavad olla koos meiega. Kuni see kodune töö on tegemata, seni häid uudiseid rindelt ei tule. IRL ei tohi olla äraootaval positsioonil. Passija taktikajooksus. Pealegi, keda me ootame? Uut presidenti? Mida on võimalikel kandidaatidel öelda näiteks Eesti põllumajanduse kohta? XXKõige viletsam on sõnatu partei.
Peeter Olesk, kolumnist
17. mail 2016 Tähtvere mõisas
olen olnud Isamaa valija selle erakonna algusest kuni lõpuni—IRLi valija enam ei olnud.
Oleski-sugused ausad ja mõtlemisvõimelised isikud võiksid viia selle partei uuesti inimeste kaalukausile, aga enne tuleb lahti saada reinsalu, tsahkna jmt tattnokkade taagast