Eestlane Austraalias: kodusõjas pole võitjaid

Kaie Ilves

kaie@le.ee

morrison_eestlane_austraalias_ingrid_f_erakogu

Ingrid Morrison. Erakogu

Alustuseks suur uudis – Prantsusmaalt saabus kinnitus, et olen Marathon de Salbes’ jooksjate nimekirjas. Juhhuu! Kiljusin nagu plika, kui olin paari rea pikkuse e-kirja läbi lugenud, mis lõppes tervitusega „Welcome to the Highway to the Hell!”.

Muidugi tahtsin kohe oma suurt rõõmu kogu maailmaga jagada. Sõprade esimene reaktsioon oli jahmatus, aga selline heatahtlik ja tunnustav. Mõnel tekkisid kahtlused, et äkki on mul keskeakriis või menopaus ja ma ei saa enam aru, mida teen. Paar sõpra pärisid, kas ma olen joogine. Aga muidu on mu sõbrad umbes sama elevil nagu ma isegi ja pakuvad juba abi laste hoidmisel või jagavad oma tuttavate telefoninumbreid, kes selle põrgutee läbi on teinud.

Kui ma pärast rõõmusõnumi tähistamist laupäeval kerge pohmelliga ärkasin, jõudis kohale reaalsus – ma mitte ainult ei registreerunud maratonile, vaid kuulutasin seda ka tervele ilmale. Et siis tagasiteed pole. Lubadused on antud. Nüüd tuleb asi tõsiselt käsile võtta.

Eufooriast tõi mind maa peale kõne sõbrannalt, kes on minu kõrval olnud nii halvas kui ka heas, kogu Austraalias elatud aja. Jo oli endast täiesti väljas. Lappisin tema segaselt esitatud jutust kokku, et tal oli suur tüli oma kahe tütrega (nad on 21 ja 25 aastat vanad), kellega ta koos kohvikut peab. Politsei olla kohapeal käinud ja nüüd on tema mees kadunud.
Tule taevas appi! Sõitsin kohemaid sinna. Jo oli täiesti endast väljas ja korrutas, et ta ei näe oma meest enam kunagi. Mees oli olnud suureks paisunud tülist ja politsei sekkumisest nii suures šokis, et lihtsalt jalutas kohvikust minema. Tema mobiil oli välja lülitatud. Tüli Jo ja tema tütarde vahel oli alguse saanud üsna mõttetust teemast, aga kuna pinged nende vahel olid käärinud juba mitu kuud, keesid emotsioonid lihtsalt üle. Jo lõi käega ning tahtis olukorrast ja kohvikust väljuda, kuid tütred järgnesid talle vaheldumisi tema peale karjudes. Isa palus neil detsibellid maha võtta ja lõpetada – kohvikus olid ju kliendid! Tema jutt läks kurtidele kõrvadele. Meeleheitel mees kattis siis ühe tütre suu käega, mispeale teine tütar jättis ema rahule ja hakkas isa peale karjuma. Asi oli nõme ja mõistagi lärmakas. Parasjagu kohvikusse siseneda kavatsenud paarike kutsus politsei.

Austraalias on koduvägivallajuhtumite arv viimaste aastatega mitmekordistunud, seetõttu saab ründaja nüüd kohe aastapikkuse lähenemiskeelu, mille saab tühistada vaid kohus. Nii juhtuski: isa sai lähenemiskeelu ja tütrel soovitati võtta oma seitse asja ja minna ajutiselt mujale elama, sest seaduse järgi nad ühe katuse all enam elada ei tohi. Muidugi oli mees šokis! Ta tegi midagi, mida sel hetkel ainsa väljapääsuna nägi – kasutades ära segadust ja sahmimist sõitis autoga lihtsalt minema ilma, et keegi oleks seda tähele pannud.

Tütred olid läinud, mees kadunud. Suures südamevalus Jo helistas politseile, et ei leia oma meest. Politseist öeldi, et kui paari tunniga midagi ei selgu, kuulutatakse ta kadunuks. Õnneks tuli Jole pähe teha tiir nende kinnistul – see on suur, oma 20 hektarit ja seal on ka tihedat metsa. Ühe puu alt istumast me ta lõpuks leidsimegi.

Sel õhtul arutasime pikki tunde, miks ja kuidas võivad asjad valesti minna. Kuidas juhtub, et lapsed su enda vastu tõusevad, ja kus on see piir, et lapsepõlves neid nii ära ei hellitata, et täiskasvanuks saades arvavad nad, et vanemad ja kogu maailm peavad end nende järgi sättima.

Mõtlesin pärast öösel sellele veel pikalt. Olen 44 ja ma pole iialgi oma vanemaid „kuhugi saatnud” või nende peale karjunud. Vastu hakanud, jah, kuid ainult mingi piirini. See juhtum aga ületas kõik piirid. Jo perel on ühist ajalugu 30 aastat, pereäri, kolm tütart, ilus kodu, ei alkoholiprobleeme ega narkootikume. Mis siis küll juhtus?

Ees oli riigipüha ja kohvik oli terveks nädalavahetuseks täis reserveeringuid. Ega midagi. Panin põlle ette ja olin Jo tütarde asemel kohvikus ettekandja. See oli pöörane päev ja rahvast murdu, aga saime hakkama – Jo kohvimasima taga, abikaasa köögis nõusid pesemas ja mina koos naabritüdrukuga tegin seitse tundi järjest saja istekoha vahel „maratoni”. Kui uksed lõpuks kinni said, hakkas Jo nutma, et ta poleks ilma minuta saanud täna kohvikut avada ja et tal on väga piinlik, et sattusin keset tema peredraamat. Kallistasin ja lohutasin teda – selleks sõbrad ju ongi, nii nutus kui ka naerus. Aga tütardele annaks ühe hea keretäie.

Täna oli kohus. Kohtunik luges kõigi tunnistused läbi ja ütles: teate, siin pole mingit keissi, lihtsalt mingid hellitatud ennast täis plikad – lähenemiskeeld tuleb kohe maha võtta! Minge koju ja hoidke teineteist!
Seda viimast soovin teile kõigile.

 

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Vanamees
8 aastat tagasi

Riidu minna on lihtne,leppida raske! Ärge ming
e riidu!

Mari
8 aastat tagasi

?