Nädalavahetusel lõppenud Läänemaa korvpallimeistrivõistlustele jättis oma inetu jälje kriitika kohtunike vilepartii. Poolfinaalis kritiseerisid kohtunike tööd Nõva ja finaalis hiidlaste korvpalliklubi Askus mängijad. Mõistagi oli tegemist võistkondadega, kes pidid tundma kaotuskibedust.
Meistrivõistluste peakohtunikule Rudolf Lumistele läks mängijate kriitika nii hinge, et ta võttis kätte ja kirjutas toimetusele paar selgitavat lauset kohtunike tööprintsiipide kohta.
Üldiselt on kohtunike otsuste üle vaieldud alates ajast, mil hakati sportmänge kohtunike ohjamisel mängima. Ei ole neist skandaalidest pääsenud isegi mitte suured finaalturniirid.
Kõigil pärast mänge kohtunike poole saadetud vandesõnadel on alati üks ühine nimetaja. Alati teevad seda kaotavad võistkonnad. Täpsemalt võistkonnad, kes ei oska kaotada. Selle asemel et väärikalt kaotus vastu võtta ja vastasvõistkonna paremust tunnistada, hakatakse ebaedus süüdistama hoopis kedagi kolmandat. Eks enda vigu tunnistada ole ikka raskem, kui näpuga teiste peale vibutada.
Tihtipeale unustatakse neis oludes, et ka kohtunik on inimene, kes võib eksida. Ometi me teame kõik, et pallimängude tulemuse otsustab inimtegur ja üllatusmoment. Kui püüda võidelda iga võimalikku tulemust mõjutava välise teguriga, võiks meistrivõistlused kolida virtuaalmaailma. Seal saaks algoritmi alusel välja arvutada iga mängija tegevuse ja selle kohaselt ka võitja. Siis ei ole sportlastel vaja isegi mitte saali tulla, kohtunikest rääkimata.
Vaevalt see variant kellelegi meeldiks. Pigem peaksid kõik võistkonnad arvestama kohtunikega kui võimaliku lisateguriga, mis võibki teinekord vähesel määral tulemust mõjutada. Ei tohi unustada, et igast kaotusest on alati õppida rohkem kui kergelt tulnud võidust.
Seda ka LE le!