Eestis on aina sagedasemaks muutunud juhtumid, kus rassistid ründavad tänaval inimesi. Sellest ei saa enam mööda vaadata, kirjutab ajakirjanik Maris Sander (pildil).
„Sõbrad, see süüdimatu rassismilaine, mis meie ümber Eestis on, ei ole nali. See ei ole ülespuhutud liberaalne luul. /../ Lugusid, kuidas targad ja toredad mujalt pärit inimesed, kes on vabatahtlikult Eestis ja siia ühiskonda ja majandusse palju väärtust lisavad, valimatult tänaval või restoranis läbi kotitakse, tuleb uksest ja aknast,” kirjutas märtsi lõpus oma Facebooki seinal ettevõtja Sten Tamkivi.
Tamkivi reageeris oma postitusega Äripäeva ajakirjaniku Juhan Langi artiklile, milles ta kirjeldas, kuidas tema välismaalasest abikaasale lähenes tänaval 60ndais eluaastais mees, kes hakkas teda sõimama, käskis Eesti riigist lahkuda ning lõpuks lõi naisel kaasas olnud koera jalaga. Sellesarnaseid juhtumeid, kus võhivõõrad inimesed on Langi abikaasale Eestis lähenenud ja teda hirmutanud, on viimastel aastatel aina rohkem. Mitte kusagil mujal maailmas pole ta säärase vaenulikkusega varem kokku puutunud.
Seda, et avalik rassism on Eestis viimasel ajal märgatavalt kasvanud, kinnitab ka inimõiguste keskuse võrdse kohtlemise ekspert Kelly Grossthal. Keskuse mullusest afrofoobia uuringust selgus, et eriti sageli solvatakse teistsuguse nahavärviga inimesi ühissõidukeis. Kõrvalseisjad sellesse tavaliselt ei sekku, isegi siis mitte, kui rassist läheb ohvrile kättpidi kallale! Võin vaid uhke olla oma sõbra Reino üle, kes TTÜ raamatukogu ees Männi peatuses väljudes nägi, kuidas sealsamas maha läinud mustanahalisele tudengile vanem mees jalaga põlveõndlasse lõi ja aknast tagantjärele ahvikõrvu näitas, mille peale läks Reino tohutult ehmunud tudengit lohutama, et me pole Eestis kõik sellised.
Afrofoobia uuringust tuli välja ka see, et avalikule rassismile eriti tundlik grupp on Eesti naised, kellel on mulattidest lapsed. „Nemad peavad bussides väga sageli taluma mõnitamist stiilis „miks sa astusid suguühtesse teisest rassist inimesega”. Neid nimetatakse litsideks jms”, rääkis Kelly Grossthal Eesti Päevalehele antud intervjuus. Valdav osa sellistest tänavarassistidest on mehed, kelle seas on väga palju n-ö täiesti korralikku ülikonda kandvaid tööinimesi. Mingi osa sellest seltskonnast on ka koondunud Odini sõdalaste ühendusse, kuhu koondunud pätid ja kriminaalid lausa patrullivad tänavail, heidutamaks siinseid võõramaalasi. Niisiis, rassistid on kapist välja tulnud ning hirmutavad ja ründavad avalikus ruumis inimesi juba päise päeva ajal.
Kahtlemata on säärase avaliku rassismi nende silmis legitimeerinud Euroopa paremäärmuslikelt erakondadelt võõraviha-populismi kopeerinud poliitikud nagu Kristiina Ojuland ja terve erakonnana EKRE, kes on küll rohkem keskendunud islamofoobia levitamisele Eesti avalikus ruumis, ent ega rassist seal mingit vahet tee. Toetus EKREle on ka Lääne-Eesti elanike seas kasvanud väga suureks ja jääb vaid loota, et nende poolehoid rahvuskonservatiivsele poliitikale ei väljendu igapäevarassismis meie võõramaist päritolu külaliste või kaasmaalaste suhtes, kes siin õpivad, töötavad ja otsivad sõja eest pelgupaika.
On äärmiselt kurb, et Tallinna vanalinnas kõndides ja mustanahalist inimest kohates on mu esimene mõte: kas teda on täna juba mõni rassist solvanud? Just vohava rassismi tõttu olen isegi edasi lükanud oma eelmise õppeaasta Bologna korterikaaslase Jimmy Eestisse külla kutsumise, sest mu süda lihtsalt murduks, kui ta peaks tänaval jalutades oma musta nahavärvi tõttu sattuma rassismi ohvriks.
Rassismist ei võida mitte keegi, kuid kaotada on väga palju. Eestit külastavad turistid, kes puutuvad sellega siin kokku, ei tule enam siia tagasi ning annavad sellesarnased juhtnöörid ka oma sõpradele. Need, kes on Eestisse tööle või õppima tulnud, tunnevad rassismi ohvriks sattudes, et nad pole siin teretulnud, ning võimalusel lahkuvad. Inimesed, kes on loonud välismaalasega pere või on ise tumedama nahavärviga eestlased, ei tunne end Eestis enam kindlasti nii turvaliselt kui varem ning kaaluvad samuti mujale kolimist. Maailmas ringi reisivad Eesti noored, keda säärane avalik rassism kodumaal kohutavalt muserdab, võivad otsustada siia niipea mitte naasta. Kõik see mõjub niigi katastroofilisel kiirusel väheneva rahvaarvuga Eesti majandusele ning inimeste heaolule ja turvatundele laastavalt.
Sten Tamkivi lõpetas oma Facebooki postituse nii: „Nimelt, iga eestlane, kes usub, et terroriprobleemi lahendus õigustab rassismi meie kodumaal, kannab kujundlikult pommivesti. /…/ Kui sa sõimad Kalamaja poes või Tartu rongis teise nahavärviga inimest või käratad koju kobima kellegi, kes räägib Tallinna restoranis inglise keelt, siis sa lased vaimselt õhku enda, oma au, oma põliseestlasest naabri, oma pere ja tagatipuks minu oma ka. Ja sinust jäänud suitsevas kraatris vedelevad uhke Eesti kultuur, meie teabemajandus, akadeemiline elu ja kõik see muu, mis eksisteerimiseks vajab austavat vastastikust suhet muu maailmaga.” XXSee on hoiatus, millele peab tõsiselt mõtlema iga inimene, kes Eesti käekäigust tõesti hoolib. Vastutust kannavad ka kohaliku tasandi poliitikud, kes esindavad riiki rahvale lähemal – küsige endalt, millise signaali annab see inimestele, kui võimuesindajad on põhimõtteliselt pagulastevastased.
Eestit ei vii edasi natsionalistlik-rassistlik ideoloogia, mille ettekujutuste järgi on Eesti valge riik, kus teistsuguse nahavärvi ja usutunnistusega inimesi ei sallita. Kõik, kes on ajalugu mingilgi määral õppinud, peaksid seda nüüd endale teadvustama rohkem kui ealeski varem.
Maris Sander, ajakirjanik
[…] ilmus Lääne Elus 6. […]