Piiskop Salumäe: vajame rohkem ülesehitavat armastust ja minevikust õppimist

Tiit Salumäe toonitas oma kõnes, et eelkäijate pingutused ja valatud veri kohustavad meid hoolitsema Eesti riigi kestlikkuse ja tuleviku üle. ARVO TARMULA

Head koosviibijad! Armsad Eesti emad ja isad, pojad ja tütred, vennad ja õed.

Täna pühitseme Eesti riigi 98. sünnipäeva. Aastad ei ole vennad, ka Eesti ajaloos mitte. Olid rõõmsad riigi ehitamise aastad, täis rõõmu ja elujõudu. Eesti kasvas ja edenes. Olid aastad, täis kannatusi, mis viis paljudelt lootuse kord veel vabaks saada. Oli vaimustus ja julgust veerandsaja aasta eest tuua uuesti välja Eesti lipp ja laulda Eesti vabaks.

Pärast seda sai rahvale selgeks, et vabadus ei ole ainult õigus, vaid toob kaasa ka hulga kohustusi. Viimastel aastatel, mil uus põlvkond on hakkab otsustama Eesti edasist kujundamist, kuulen kahjuks ka rahulolematuid hääli – kas me niisugust Eestit tahtsime. Küllap see on eestlaslik ellusuhtumine, et igal pool mujal on parem kui siin.

Täna oleme Vabadussamba juures ja vaatame üksteisele otsa. Mida soovid sina enda kõrval olevale inimesele? Lugesin piiskop Johannese Oskar Lauri kõnesid tema 1967. aastal Uppsalas ilmunud raamatus. Aeg oli siis hoopis teine, ligi veerandsada aastat pagulaspõlve seljataga, kodumaa okupeeritud ja tulevik tume. Ta kirjutab: „Roomlane õpetab, et inimene on inimesele hunt. Kristus ütleb, et meie oleme üksteise vennad ja kõik Jumala lapsed. Ei leidu riigimeest, kes seda kristlikku põhitõde julgeks salata. Isegi kõige suuremad Kristuse vastased püüavad endid teha rahu ja armastuse kaitsjateks. Kahju, et sarnane Kristuse-vastane mõtteviis on leidnud poolehoidjaid väga paljudes moodsa poliitilise elu ringides.“

Mõne päeva eest Eesti Päevalehe usutluses ütles president Toomas Hendrik Ilves: „Olen riigikogu ees öelnud, et kui jätkame üksteise ja teiste lömastamist, siis pole see ühiskond kestlik. Ammu enne seda ülekeemist on palju inimesi öelnud, et nad ei taha olla sõimu objekt. Samuti on hulk inimesi, kes ei taha asuda olulistele ametikohtadele või kirjutada arvamusartikleid, sest nad on tundlikud ega soovi sõimu, viimasel ajal juba ähvardusi enda aadressil.“

Me vajame oma ühiskonda rohkem ülesehitavat armastust ja oma juurte tunnetamist ning minevikust õppimist. Eriti siin, püha evangelist Johannese märgi all kinnitan: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“

Vabadussõjas 28. novembrist 1918 kuni 3. jaanuarini 1920 kaitsesid Eesti pojad ja tütred iseseisvust väga ebavõrdses võitluses Nõukogude Venemaa vägede ja Landeswehri vastu. Vabadussõjas langes Eesti poolel 5000 võitlejat. Täna mälestame kõiki Vabadussõjas Eesti iseseisvuse eest võidelnuid siin, 1924. aastal rahva annetuste eest püstitatud, 1941 võõrvõimu hävitatud ja 1994 taastatud Vabadussõja mälestusmärgi juures ning langetame pea nende ees, kes Eesti iseseisvuse nimel olid valmis ohverdama oma kõige kallima – elu.

Armsad Eesti pojad ja tütred! Lähtugem siis ikka sellest, mida kinnitab meie iseseisvuse põhisõnum: Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriline liige kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
„Su üle Jumal valvaku / ja võtku rohkest õnnista / mis iial ette võtad sa / mu kallis isamaa!”
Elagu iseseisev demokraatline Eesti vabariik! Elagu rahvaste rahu!

Piiskop Tiit Salumäe 24.veebruaril 2016 Haapsalu Lossiplatsil peetud kõne