Eurooplased on aastaid kalliks pidanud nii turvalisust kui ka rangeid eraelu puutumatust käsitlevaid seadusi. See võis olla võimalik enne terrorismilainet ja miljoni põgeniku saabumist. Praegu ei ole see enam võimalik ning midagi peab muutuma.
Praktiline näide: kujutage ette, et Kölni pearaudteejaamas oleks olnud andmebaasiga ühendatud turvakaamerad. Selles andmebaasis olnuks viie miljoni inimese, sealhulgas kõigi äsjasaabunute andmed. Sel juhul tuvastaksid arvutid kiiresti aastavahetuse massilise seksuaalrünnaku toimepanijad. Rünnaku kohta on praeguseks esitanud kaebuse üle 100 naise.
Võite püüda ette kujutada, mis oleks juhtunud siis, kui politsei oleks sekkunud varasel õhtupoolikul, kontrollinud kõigil rünnaku alal viibinuil isikut tõendavaid dokumente, võtnud kõigilt sõrmejäljed, pidanud kinni varem kuriteos karistatud või kahtlaste dokumentidega isikud.
Eraelu puutumatust käsitlevad Saksa seadused keelavad koguda „igaks juhuks” põhimõttel andmeid, mis rajanevad biomeetrilisele infole, nagu sõrmejäljed või näokujutised. Samuti muudavad nad kriminaalõigusasutuste jaoks raskeks olemasolevate andmebaaside põhjaliku läbitöötamise. Igal Saksamaa elanikul lasub kohustus registreerida oma elukoht kohalike võimude juures ja kanda avalikus kohas isikut tõendavat dokumenti, ent politseil ei ole lubatud tänavatel dokumente kontrollida, rääkimata sõrmejälgede võtmisest. Samuti ei ole Saksa võimudel lubatud kasutada andmebaase kahtlustäratavate tegevusmustrite, nagu telefonikõned ja internetiotsingud, tuvastamiseks sõnumite sisu järele nuhkimisest rääkimata.
„Suure vennaga” seotud hirmud on õigustatud. Kaasaegne tehnoloogia – võime koguda, ladustada ja töödelda andmeid – loob seninägematuid võimekusi. Isegi kui me usaldame poliitikutele ja ametnikele nende targa kasutamise, ei saa me olla kindlad selles, keda valitakse ja määratakse ametisse tulevikus. Võimekus võib kasutust leida siis, kui totalitaarne kontrollaparaat on ükskord paika saanud. Need on tõsised valupunktid, ent võime õhtuti turvaliselt koju minna ja mitte õhku lennata on veelgi tähtsam.
Liberaalse Euroopa ees seisev suur väljakutse on, kuidas vastata valijate soovile turvalisuse järele viisil, mis taastab avalikkuse usalduse ilma olulisi väärtusi ohverdamata. See tähendab prioriteetide seadmist. Kui me tahame säilitada passivaba reisimist üle Schengeni tsooni sisepiiride, peame aktsepteerima palju jõulisemat välispiiri kontrolli, jõu siirmist selle taha ja tunduvalt tõhusamat politseitööd selle sees. Me peame looma asüülisüsteemi kuritarvituste vastu heidutusmehhanismid, mida toetavad põhjalikud biomeetrilised kontrollid. Me vajame Schengenlandi FBI vastet, millel on volitused viia läbi piiriüleseid juurdlusi ja ligipääs asjassepuutuvate riikide kõigile andmebaasidele.
Luupainajalikus maailmas sõltuks ligipääs andmebaasidele vaid poliitikute suvast ning see leiaks kasutamist kahtlustäratavate inimeste jälgimiseks või isegi rünnakute tõkestamise eesmärgil lennukeelunimekirjade koostamiseks. Sellises süsteemis oleks kuritarvituste potentsiaal tohutu.
Selle asemel tuleks andmetele ligipääs panna sõltuvusse kohtunike (keda tuleks kaitsta poliitilise surve eest – Poola, palun võtke teadmiseks) loast. Lisaks sellele tuleks andmebaase kasutada eelkõige juurdluste abistamiseks: näiteks nende isikute tuvastamiseks, kellega kahtlustatav on rääkinud. Süütud seosed (näiteks palju telefonikõnesid saav pitsarestoran või taksofirma) tuleks juurdlusest välja jätta, ent teisi tuleb uurida.
Briti või Prantsuse standardite järgi pole see suur asi, ent selline lähenemine oleks Saksamaa-sugustes riikides šokeeriv. Kui me laseme avalikkuse pahameelel veelgi suureneda, on alternatiivid veel halvemad.
Edward Lucas
kolumnist
Edward Lucase kolumn ilmub BNSi vahendusel.
