LOETUIMAD LOOD 2015. “Vehkleja”: Kaks lugu, elu ja tõde filmis

Avaldame 2015. aastal Lääne Elu veebis enim loetud uudis- ja arvamuslood.

16. märts 2015

Endel Nelis õpilasi juhendamas. Fotod: Helen Nelis-Naukase kogu

Mängufilmis „Vehkleja” tuleb esimene Endel Nelise võit aastal 1952, mil Haapsalu koolilapsed võidavad turniiri Leningradis. Tegelikult tuli esimene võit Nelisele juba aastal 1951, kui tema õpilane Ivi Puupus tuli NSV Liidu noortemeistriks.

Endel Nelise vehklemistreenerist tütar Helen Nelis-Naukas on selle kohta kirjutanud oma pere eluloos: „Enam ei saadud Haapsalust ära minna, ei saanud oma õpilasi maha jätta.”

Kes juba filmi näinud või seda eelolevail päevil Haapsalu kultuurikeskusse vaatama läheb, teab, et kange kihk provintsitolm jalgelt pühkida ja tagasi suure Venemaa metropolidesse naasta oli filmi-Nelisel tükk aega hinges. Aga siis sai kohusetunne õpilaste ees temast võitu.

Nelis-Naukas meenutab, et tegelikult unistas Endel Nelis naasmisest Pärnusse, hoopis suuremasse linna kui Haapsalu.

Marta, keda mängib filmis Liisa Koppel, oli samuti päriselt olemas. Tema nimi oli Aime Piirsalu, kes praegu resideerub Inglismaal. Tema võidud NSV Liidu noortemeistrivõistlustel tulid aastail 1955 (hõbe) ja 1956 (kuld).

„Endel Nelis märkas mind juba esimeses tunnis, ta lasi mul ette näidata esimesed liikumised: samm edasi, tagasi, torge. Trenni lõpus küsis, kas mulle vehklemine meeldib. Jah, vastasin,” meenutas Piirsalu.

„Vend Olev ütles, et relvad on nii rasked, ma ei suuda neid ka kahe käega tõsta. Endel naeris ja ütles, et tehnikat õpime kadakaste keppidega,” rääkis Piirsalu.

Kui Haapsalus on mõni spordiala, mis on siin eriliselt au sees, mida on harrastanud koolilapsena peaaegu iga linlane, siis on see vehklemine. Seetõttu on Endel Nelisest jutustav film justkui natuke igast haapsallasest.

Esimene lugu filmist

Nelis-Naukas nägi „Vehkleja” filmi esimest korda sel nädalavahetusel ja jäi nähtuga väga rahule. „Kolm aastat tehtud film peab ju hea tulema,” ütles ta.

Selles, et Endel Nelise lugu Soome filmitegijate kätte sattus ja filmiks vormus, ongi suures osas „süüdi” Helen Nelis-Naukas. Kolm-neli aastat tagasi, kui ta lastega Haapsalu gümnaasiumi võimlas trenni tegi, astus uksest sisse soomlanna, kunstnik Anna Heinämaa oma väikese pojaga ja uuris, kas saaks poisi koolivaheaegadel siin vehklemistrenni tuua. Heinämaa käis aeg-ajalt soomlannast sõbrannal Haapsalus külas ja tema poeg oli vehklemise Soomes oma lemmikalaks valinud.

Nelis-Naukase sõnul said neist sõbrannad, käidi üksteisel külas ja muuhulgas jutustasid naised üksteisele oma perekonna lugu. Et Heinämaa on õppinud kuus aastat Moskva ülikoolis, käis vestlus vene-soome segakeeles.

Heinämaal oli soov kirjutada filmistsenaarium ja tal oli plaan minna Inglismaale stsenaariumikirjutamist õppima. Puudu oli aga lugu. Kuulnud Endel Nelise ja Haapsalu vehklemise lugu, tundus see Heinämaale filmiks sobiv. Seda enam, et vehklemisest pole seni ühtegi filmi tehtud.

Nelis-Naukas tunnistas, et temal oli omakorda unistus, et isa elu filmilindile jõuaks. „Ma küll kujutasin filmi isast ette pigem dokumentaalfilmina, aga selliseid võimalusi ei tule iga päev uksest-aknast sisse ja mängufilm tundus ka põnev,” selgitas ta.

„Et mind polnud ju sel ajal olemas, kui isa Haapsallu tuli, viisin Anna kokku inimestega, kes teda tol ajal tundsid,” rääkis Nelis-Naukas. Oma mälestusi Endel Nelisest jutustasid stsenaristile omaaegsed vehklejad ning hilisemad treenerid Tiit ja Leili Jostmann, vehkleja Boris Joffe, Endel Nelise poeg Peeter, Aime Piirsalu, kes on filmis suurte võistkonda ihalenud väikese Marta prototüüp.

Seitse korda ümber kirjutatud

Kui Anna Heinämaa oli aasta otsa Inglismaal stsenaariumi kirjutanud, oli Endel Nelise perekonna kord tulemusele pilk peale visata. „Kui esimest varianti lugesime, sain šoki, vehklemise osa oli mööda kirjutatud,” tunnistas Helen Nelis-Naukas.

Nelis-Naukase sõnul andis perekond stsenaristile hästi palju nõu. Stsenaariumi kirjutati ja muudeti mitu korda – tulemus erineb päris palju esimesest variandist. Stsenaariumi pakkus Anna Heinämaa tuntud Soome režissöörile Klaus Häröle, kes loetust kohe vaimustusse sattus. Filmivõteteni jõuti eelmisel kevadel. Näitlejate valikul sai Helen Nelis-Naukas ka oma ettepanekuid teha ja tema sõnul taotlesid filmitegijad ka prototüüpidega välist sarnasust. Filmitegijail olid abiks Nelise noorpõlvepildid. „Mõtlesin kohe, et tahan peaossa Märt Avandit, ta on mu lemmiknäitleja ja ka isa noorpõlvepiltidega sarnane,” rääkis Nelis-Naukas. Vaevalt oma soovi välja öelnud, teatas filmi produtsent Ivo Felt Allfilmist, et Avandi on ka neil plaanis.

Filmivõtete alguses häiris Nelis-Naukast peategelase habe, sest tol ajal mehed habet ei kandnud. „Nüüd olen sellega leppinud,” kinnitas ta.

Endel Nelise abikaasa Ilme on filmis saanud nimeks Kadri ja teda mängib Ursula Ratasepp. Nelis-Naukas ütles, et tema nägi naispeaosas üht teist näitlejat, kuid on ka Ratasepaga rahul.

„Ta näeb hästi armsake välja. Mu ema oligi nääpsuke ja tagasihoidlik – ta oli isale toeks, jäädes ise tagaplaanile,” rääkis tütar emast.

Martat kehastavat Liisa Koppelit peab Nelis-Naukas superleiuks. Vehklemisstseenid on Nelis-Naukase sõnul võrdlemisi usutavad – tänapäeval tehakse asju teisti, kuid 1950. aastail õpetatigi nii.

Näitlejaile oleks Nelis-Naukas soovinud ise vehklemisstseene õpetada, kuid et oma hoolealuste – täiskasvanute klassi jõudnud Nelli Paju ja Katrina Lehise ning Sten Priinitsa – treenimise kõrvalt poleks selleks aega jäänud, otsis ta teised õpetajad. Vehklemist õpetasid näitlejaile Pärnus Merle Esken ja Tallinnas Kaido Kuur, nõuandeid jagas ka Peeter Nelis. Viimane sähvatab korra ka filmi finaalis kinolinal.

Kui habemelugu kõrvale jätta, on Helen Nelis-Naukas kinolinal nähtuga rahul. „Aime Piirsalu ütles küll esimese asjana, et Endel Nelis ei käinud kunagi saalis kingadega, aga mind see filmis ei häirinud,” rääkis ta.

Filmi tegijad ajasid jonnakalt taga ajastutruudust nii riietuses kui ka detailides, suisa lillevaasideni välja. Tolleaegne vehklemine oligi lapsekingades, polnud võistlusradu ega varustust. Helen Nelis-Naukas lootis, et võib-olla innustab „Vehkleja” noori vehklemissaalidesse tulema, kuid eelkõige peab ta seda siiski ühe inimese dramaatilise saatuse looks.

Teine lugu Nelisest

„Vehkleja” meeskond on toonitanud, et tegemist on Endel Nelise elul põhineva mängufilmiga, kus on ka kunstilisi liialdusi. Nelis-Naukas ütles pärast filmi nägemist, et tulemus on tegelikult päris tõene. „Ma saan aru, et nii pikalt, nagu asjad tegelikult toimusid, ei saa filmis lugu jutustada.”

Kui filmis saabub Nelis Haapsallu otse Leningradist ja kohtub siin oma tulevase naisega, siis tegelikult tuldi siia koos ning lugu ise on pikem ja käänulisem. Nelis-Naukase sõnul värvati tema isa II maailmasõja ajal gümnaasiumist Saksa sõjaväkke, mistõttu jäi Endel Nelisel 11. klass lõpetamata. Lahingutee viis Nelise Sinimägedesse, kust ta tulevase korvpallilegendi Ilmar Kullamiga lõpuks ära põgenes. „Kui nad poleks põgenenud, oleksid nad ilmselt surma saanud,” rääkis tütar.

Pärast sõja lõppu oleks Nelis pidanud tagasi keskkoolipinki istuma, kuid mõtles selle asemel otse ülikooli minna. Valik langes Leningradi kehakultuuriinstituudile Lesgaft. Et vene koolid olid kümneklassilised, piisas sinna astumiseks kümne klassi haridusest.

Leningradis tuli aga partorg Nelist hoiatama ja soovitas jalga lasta, sest muidu tullakse küüditama. 1947. aastal viiski Endel Nelis paberid üle Tartu ülikooli kehakultuuriosakonda. Seal tutvus ta ka oma tulevase naise Ilmega, kes samuti kehakultuuri õppis.

Tütar mäletab ema jutust, et Ilme ja Endel Nelis kohtusid ülikoolis võimlemistunnis. Üks seisis tüdrukute, teine poiste rivi lõpus ja nii nad teineteisele silma vaadates ära armusidki. „Ema oli 158 cm pikk ja isa 1.70. Ema ütles, et isa oli sitikpruun ning see torkas kohe silma ja tõmbas, mõtles küll, et pisut pikem oleks võinud olla, aga isa võttis härjal sarvist ja emast enam lahti ei lasknud,” kirjeldas Nelis-Naukas.

Ülikool oleks pooleli jäänud

Nelis-Naukase sõnul polnud õpingute aeg ülikoolis meelakkumine, sest vaesest perest pärit isa pidi väga kasinalt hakkama saama. „Eks ta ülikooliajal praekartuleid süües oma mao tuksi keeranudki,” rääkis tütar. Isa pingutas, et õppida viitele, sest nii oli võimalik stipendiumi saada ja see aitas hakkama saada.

Ülikooli lõpetaski Endel Nelsi cum laude, kuid palju ei puudunud, et ülikool oleks lõpetamata jäänud. Tütre sõnul saadi vahetult enne lõpueksameid teada Nelise Saksa sõjaväe minevikust ja noormees heideti ülikoolist välja. „Nii ta istus Emajõe kaldal ja püüdis kala, samal ajal kui ema lõpueksameid tegi,” rääkis Nelis-Naukas.

Lõpuks hakkas kellelgi poisist kahju ja ta kutsuti ülikooli tagasi, lubati eksamitele ja sai ülikooli ära lõpetada. Tartu aeg filmis ei kajastu.

Ka vanemate Haapsallu tulek polnud Nelis-Naukase sõnul filmist erinevalt sunniviisiline suunamine, vaid vabatahtlik otsus. Pärnumaalt pärit Endel Nelis tahtis tegelikult pärast ülikooli Pärnusse minna, kuid teda kasvatanud sugulane soovitas küüditamishirmu tõttu seda mitte teha. „Nad otsisid väikest mereäärset linna ja ega siin muud valikut olnud kui Haapsalu,” rääkis tütar.

„Filmis on näidatud, et isa oli alguses introvertne. Ma ei tea, kuidas see oli, aga nad hakkasid Haapsalus emaga kohe igasuguseid asju tegema: peotantsu, suusatamist, riistvõimlemist. Et aga vehklemises tulid nii kiiresti head tulemused, jäi see peamiseks. Vehklemispisiku oli Endel Nelis saanud 1948. aastal, kui tal õnnestus käia Saraatovis üleliidulisel vehklemise kiirkursusel.

Nelis-Naukase sõnul mängis isa ka malet ja tal oli hea matemaatiline taip. Enne Haapsalut jõudis ta olla Lihulas kehalise kasvatuse ja matemaatikaõpetaja. „Isa kasutas ikka võrdlust malest, et elus on vaja ratsukäike teha,” rääkis tütar.

Nelis-Naukas iseloomustas isa kui väga suurt korraarmastajat nii kodus kui ka koolis. „Ta armastas saksa korda ja koolis olid tal ka võimlemismatid korralikult reas,” meenutas tütar.

Käbi ei kuku kännust kaugele

Nelis-Naukas ütles, et on pärinud isa äkilise ja jonnaka iseloomu, vend Peeter on aga kinnisem ja vaiksem, rohkem ema moodi. Küsimusele, kas lastele oli vehklemine treenerist isa poolt pealesunnitud või tuli see loomulikult, vastas Nelis-Naukas, et sunniviisil ei hakka keegi midagi tegema, seda enam, kui vehklemise sees üles kasvada.

Praegu veabki Helen Nelis-Naukas isa loodud Haapsalu vehklemisklubi En Garde. Ta ise loobus tippspordist pedagoogilise ülikooli teisel kursusel. „Siis jõudis mulle kohale, et NSV Liidu koondisse ma ei saa, ja motivatsioon kadus,” selgitas ta.

Nelis-Naukas tunnistas, et tunneb vahel vehklemisklubi vedamist ka kui kohustust ja koormat oma õlul, eriti pärast seda, kui vend Soome treeneriks läks. Aga ta teeb seda austusest oma vanemate vastu. „Mul ei ole õigust oma vanemate tööd prügikasti visata. Teised ütlevad: sul on missioon,” rääkis Nelis-Naukas.

Ta lisas, et loodab tulevikus oma lastest Britist ja Stenist vanaisa ja enda töö jätkajat. „Briti olen juba enda kõrvale võtnud, aga Sten ei tule enne, kui on oma sportlaskarjääri lõpetanud. Nii et kümme aastat pean veel vastu pidama,” ütles Nelis-Naukas.

Väike linn, suur klubi

Eesti ühe edukaima meesvehkleja Kaido Kaaberma treener oli Endel Nelise poeg Peeter Nelis. Endel Nelis Kaido Kaabermat otseselt ei treeninud, kuid vahetevahel käis ta Peeter Nelisel abiks, lihvis Kaaberma tehnikat. „Oli hea treener küll,” lausus Kaaberma.

Endel Nelis oli Kaaberma sõnul korraarmastaja. „Enne trenni tõmmati saal lapiga üle, relvaruumis oli kord majas, midagi ei tohtinud kuskil vedeleda. See distsiplineeris kõiki,” meenutas toona oma vehklemistee alguses seisnud Kaaberma.

„Ta oli karm mees, kõik pidi toimuma nii, nagu ta ütles,” meenutas Kaaberma. „Aga ma ei ütleks, et ta sellepärast kehva iseloomuga oleks olnud. Tõsi, ta nõudis palju, mõnele see ehk ei meeldinud. Tegi kõva häält ja kui vaja, siis riidles. Oli sellise äkilise iseloomuga. Aga minu arvates oli tema nõudlikkus õigustatud.”

Kaaberma ütles, et nii nagu Nelise ajal, on ka praegu Eestis kolm vehklemiskeskust. Tipud tulevad ikka Haapsalust, Tartust ja Tallinnast. „Nii meeste kui ka naiste hulgas on palju Haapsalust pärit tippvehklejaid. Nii on see olnud ja on ka praegu,” lausus Kaaberma.

Haapsalu vehklemisel on naistekoondise vanemtreeneri Kaaberma sõnul olnud kehvemaid ja paremaid aegu. „Kas ta nüüd superhea on, aga hea on Haapsalu vehklemistase kindlasti,” lausus Kaaberma.

Praegugi on noori andekaid vehklejaid peale tulemas. „Katrina Lehis, Peeter Turnau,” loetles Kaaberma. „Haapsalu on väike linn, vehklemisklubi on samuti väike, ei saagi loota, et igal aastal lisa tuleb. Aga töö käib, lapsed on trennis.”

Haapsalu linn peaks vehklejaile paremad tingimused looma, on Kaaberma kindel. „Võiks korraliku vehklemissaali teha,” selgitas Kaido Kaaberma. „Vehklejaid on läbi aegade Haapsallu tiitleid toonud, kuid treenimistingimused pole aastakümnete jooksul paremaks läinud.”

„Vehklejat” pole Kaido Kaaberma veel näinud. „Praegu on ootusärevus,” ütles Kaaberma. „Kommentaarid on head. Usun, et film, näitlejad head.”

Endel Nelis suri 1993 pärast teist infarkti. Filmis seda ei näe. Nagu kõiki hilisemaid aastaid pärast esimest suurt võitu. Higi, veri ja pisarad.

Kaido Kaaberma jõudis Barcelona olümpial neljandale kohale, Nikolai Novosjolov põrus Pekingis, kuigi hiljem tuli kahel korral maailmameistriks.

Nelis-Naukas ütleb, et ta enne ei jäta, kui Haapsalu saab vehklemises olümpiavõitja. Naiste epees, relvaliigis, mille Endel Nelis naistele kasutusele võttis, sest arvas, et ujeda iseloomuga eestlastele sobib see hästi. Iga spordisõber teab, kellest Haapsalu olümpiavõitjat loodab. Et seda mitte ära sõnada, me tema nime ei kirjuta.