Koela talumuuseumi õu kõlas kolmapäeval mudilaste kilgetest ja õues siblisid ringi päkapikud.
Just niimoodi võib iseloomustada vaatepilti, mis avanes jõulumaaks ümber kujundatud talumuuseumis. Kolme päeva jooksul käis jõulumaal üle 500 lapse. Üks korraldajaid Maarika Leht sõnas, et kohapeal käisid ilmselt kõigi koolide 1.–4. klassid ja mitmed lasteaiadki.
Kõik bussidega saabunud lapsed jagati muuseumi värava taga rühmadeks. Iga rühm sai endale päkapikukostüümis rõõmsameelse rühmajuhi, kelle juhtimisel asuti jõulumaad avastama.
Haapsalu põhikooli 2.b klass alustas umbes kolmetunnist programmi jõulusoku juurest. Kohtumine jõulusokuga oli lastele ilmselt esmakordne kogemus, sest kõik kuulasid ja vaatasid sokku äärmise tähelepanelikkusega. „Jõulusokk on selline tegelane, kes oli olemas juba enne jõuluvana,” tutvustas sokku päkapikukostüümi riietatud rühmajuht.
„Minult ei ole mõtet soovida maiustusi või mänguasju, minult saate soovida näiteks seda, et õpetajad teie peale ei kurjustaks või päevikusse halbu hindeid vähem kirjutaks,” rääkis jõulusokk. Kõik lapsed said koos jõulusokuga oma soovi kinnituseks tilgakese soovide kaevu valada.
Samal ajal kui üks seltskond jõulusokuga veel soovide kaevu ääres askeldas, oli teine rühm oma esimese tegevuse lõpetanud. Et lastel külm ei hakkaks, lauldi, tantsiti ja mängiti üheskoos. Õue peal ootas kaks hobust koos kaarikutega. „Mis te arvate, lapsed, kui läheks teeks ühe sõidu,” küsis päkapikuks riietatud rühmajuht. „Jaa!” hüüdsid lapsed kooris vastu. Kõigile kohad leitud, tegid hobused lastele umbes 10minutilise kaarikusõidu.
Laste hulgas oli populaarne ka miniloomaaia aedik, kus oli paar hane, lammast ja sokku. „Näe, kana!” hüüatas laps. Ilmselt oli hani suurest rahvahulgast häiritud, mispeale ta kaagutama hakkas.
„Hani solvus ja annab nüüd häälekalt märku, et tema ei ole mingi kana,” ütles lastega kaasas olnud õpetaja tabavalt.
Et ilm oli jahe, oli tegevust ka siseruumides. Ridala põhikooli lasteaed oli end mugavalt sisse seadnud soojades talumaja tubades. Esimeses toas said lapsed võimaluse juhendaja abiga kokku segada pooltahke kipsimört. Mört valmis, pressisid mudilased oma käe kipsi ja hoidsid seda seni, kuni käejälg oli kipsi kinnistunud. Iga lapse unikaalne käejälg pandi sooja kohta kuivama, et see hiljem talle mälestuseks koju kaasa anda.
Käed kipsist puhtaks pestud, ootas lapsi ees leivategu. Korraldajad olid taina ja väikesed leivavormid ette valmistanud ning ahju kuumaks kütnud. Iga võsuke tõstis veidi leivatainast vormi ja lisas laualt kättesaadavaid maitseaineid. Lapsed kuuma ahjuga ei toimetaud, küll aga said nad küpsetatud leivapalakese endale. Mõni viis leiva mälestuseks koju, mõni pistis selle hamba alla.
Kui ühel pool majatiivas valmistati leiba ja mäkerdati kipsiga, siis teises tiivas seisid vokk ja kangasteljed. Iga laps kudus kangasteljel ühe rea vaipa. Viiesaja lapse ühise pingutusega valminud vaip loositakse kõigi jõulumaal käinud laste vahel välja.
Kangastelgede kõrval oli vana, kuid töökorras vokk. Lastele tutvustati, kuidas käis sajandeid tagasi linaniidi tegu. Peahoone kõrval madala sissekäiguga aidas demonstreeriti linapeksu. Kõige kaugemas ruumis oli ette valmistatud mulliteater. Mulliteatris valmistati suur seebimull. Julgemail avanes võimalus proovida olla mulli sees, ilma et mull oleks hetkega lõhkenud. Lõbusa ja õpetliku programmi lõpus kogunesid kõik rühmad Koela talumuuseumi ette, et teha üheskoos rühmapilt.
Fotod: Arvo Tarmula
