Aleksei Lotman: Eesti loobus GMO-vaba maa staatusest

Aleksei Lotman. Arvo Tarmula foto

Haned-lagled ja luiged on oktoobris veel siin, Matsalu lahe ümbrus kajab hommikuti ning õhtuti nende häältest. Selline sügis on päris mõnus.

Kõik asjad oktoobris siiski väga toredad pole. Näiteks jättis meie valitsus kasutamata võimaluse kinnitada Eesti kui GMO-vaba maa staatus. Kuu esimestel päevadel möödus tähtaeg, mil pidid ELi liikmesriigid teavitama oma otsusest piirata nüüd lubatud GMOde kasvatamist. 19 riiki, sh Leedu ja Läti haarasid sellest võimalusest kinni. Meie valitsus ei vaevunud GMO-teemat isegi rahvaga arutama.

On ka tegusamaid uudiseid. Maailma Looduse Fond (WWF) on tõsiselt käsile võtnud „sinimajanduse” temaatika ja üllitanud selleteemalise uue raporti. „Sinine majanduskasv” on saanud paljude euroametnike siniseks unistuseks. Kui see mõiste mõni aasta tagasi lendu lasti, peeti loomulikuks, et jutt käib merega seotud majandusharude säästvast arengust. Üsna lühikese ajaga on säästvus tagaplaanile jäänud ja aina rohkem paistab asi „sinise kullapalavikuna”. Nüüd otsustas WWF sekkuda ja tuua arutellu mõistuse häält.

WWFi sõnum on lihtne: jätkusuutlik majanduse areng Läänemere piirkonnas on võimalik vaid meie ühise mere hea tervise säilitamise korral. Sinimajanduse areng peab tegelikult aitama tuua meie merekeskkond tagasi heasse seisu. Selle eelduseks on keskkonnatehnoloogiate arendamine ning üleminek taastuvenergeetikale ja ringmajandusele.

See visioon ei ole mingi elukauge „sinine unistus”, ta on saavutatav ja saavutamiseks vajalikku pingutust väärt. On välja arvutatud, et säästev sinimajandus võiks ümber Läänemere luua tuhandeid töökohti ja miljardeid eurosid tulu. Mereäärsete riikide kodanikud soovivad elada ümber puhta ja terve mere ning toetavad investeeringuid selle eesmärgi saavutamiseks. Investeeringuid, mis toovad kasu nii keskkonnale kui ka majandusele.

WWF määratleb säästvat sinimajandust kui majandust, mis ei teeni mitte üksnes tänaseid, vaid ka homseid sotsiaal-majanduslikke vajadusi; taastab ja hoiab mitmekesiseid, produktiivseid ning survele vastupidavaid ökosüsteeme; rajaneb puhaste tehnoloogiate, taastuvate energiaallikate ja materjaliringluse kasutamisel. Avalikku ja erasektorit ning kodanikuühiskonda kutsutakse üles sõnastama selged eesmärgid mereruumi säästvaks kasutamiseks. See tähendab muuhulgas ökosüsteemipõhise majandamise omaksvõttu merenduspoliitikas ja mere kasutuse ruumilisel planeerimisel.

Mereruumi planeerimisel on Eesti üht-teist teinud, meie kahes naabermaakonnas – Hiiumaal ja Pärnumaal – on asi üsna lõpusirgel. Mitmesuguseid huve sai põhjalikult kaalutud, leitud ruumi nii kaitsealadele kui ka tuuleparkidele, kalapüügile ja purjespordile. Siiski jäid mõned vastuolud üles, mis on peaaegu paratamatu. Eks ole meie teadmised alati piiratud ja mõnegi asja lõplik otsustamine hakkab sõltuma alles projektide menetlusest ning keskkonnamõjude hindamisest.

Nüüd on vaja edasi liikuda kogu Eesti mere ruumilise planeerimisega. Ametlik protsess on küll aeglasevõitu, aga vähemalt on käima lükatud rahvusvaheline projekt „Baltic Scope”. On ju selge, et merekeskkond riigipiire ei tunne, mistõttu tuleks suuremaid asju kavandada koostöös. Näiteks oleks vaja ühist visiooni, kus peaks Läänemeres paiknema tuulepargid, sest nende mõju mere ulatuses kumuleerub, samuti liigume järjest toimivama ühise regionaalse elektrituru poole. Teisalt on kindlasti vaja vaadelda kaitsealade võrgustikku kogu mere ulatuses, tagamaks selle piisavus, esinduslikkus ja sidusus. Linnud, kalad ja mereimetajad ju piire ei tunnista.

Samal põhjusel tuleb looduskasutust reguleerida ja määratleda kaitsealad ka väljaspool territoriaalmerd. Läänemere riikidest on vaid Rootsi, Taani, Poola ja Saksamaa astunud tõhusaid samme looduskaitseks majandusvööndis. Eestil oleks aeg selles asjas tõsisemalt liigutama hakata. Olgu siinkohal üks tõesti hea uudis veidi kaugemalt: Portugal on äsja otsustanud luua mitu suurt merekaitseala enda majandusvööndi kaugemais osades, enam kui tuhande miili kaugusel avaookeanis. Andku see eeskuju Euroopa teisest nurgast meie otsustajaile julgust!

Kuivõrd pärineb merekeskkonna saaste peamiselt maismaalt, on mere säilitamiseks rohemajandus ehk säästev looduskasutus traditsioonilistes kuiva maa majandusharudes sama oluline kui sinimajandus. Selle pärast kavandatakse novembris ka järjekordset säästva põllumajanduse konverentsi „Rohelisem põllumajandus sinisema Läänemere heaks”, kus kuulutatakse välja ka aasta Läänemere-sõbralik põllumees. Teadupärast võitis kaks aastat tagasi selle austava tiitli meie mahetootmise pioneer Saidafarm, kes on tõestanud raskuste kiuste mahetootmise arengupotentsiaali. Kui meie valitsus oskaks piisavalt väärtustada mahetootjaid, oleks ta otsustanud kaitsta meie GMO-vaba maa staatust ja sedasi mahepõllumajanduse tulevikku kindlustanud.

Merel ja maismaal tuleb majandada nii, et linnud ja kalad ka tulevikus me rannikumere üles leiaks. Meie kõigi panus on oluline.