Ingrid Morrison. Foto: Erakogu
Melbourne’is on sellel nädalal jällegi spordiga seotud suursündmus – Melbourne Marathon Festival. 1978. aastast kasvab sel maratonil osalejate arv iga aastaga. Eelmisel aastal oli neid üle 35 000. Start antakse Melbourne’i legendaarsest südalinna botaanikaaiast ja jooks lõpeb auringiga austraallaste silmis jumaliku tähendusega kriketiväljakul, Melbourne Cricket Groundil (MCG). MCG on tavaliselt avalikkusele suletud, kuid kord aastas, just maratoni ajal avatakse see jooksjaile. Paljud osalevadki ses jooksus vaid selleks, et saaks tuhandete pealtvaatajate ees seal oma auringi teha.
Sel aastal olen nende seas, püüdmas oma esimest MCG medalit. See on minu kolmas üritus.
Minu jooksulugu algas 2013. aastal enne emadepäeva, kui sain kõne sõbrannalt, kes teatas, et tal diagnoositi just rinnavähk. Jutt käib naisest, kellest paar nädalat kirjutasin – restoraniomanikust, kes valehäbi tundmata oma restorani WCd küürib. Olin sügavas šokis. Samal õhtul reklaamiti televisioonis, et on veel vabu kohti paari nädala pärast peetavale emadepäeva jooksule. See on heategevuslik üritus, mille osalustasu läheb rinnavähi raviga tegelevaile haiglatele ja uurimiskeskustele. Otsustasin joosta Shaynie auks 8 kilomeetrit. Treenida ma selleks ei jõudnud, aga kuna olen üsna sportlik inimene, läks jooks hästi ja tuli mõte: aga prooviks maratoni? Mul oli kuus kuud aega valmistuda.
Treeningud algasid ja paari kuu pärast tundsin: „I can do it all!” Mis aga juhtus, oli see, et treenisin üle, tagajärjeks mõra hüppeliigeses, kaheksa nädalat lahases ja sellest kaks nädalat karkudel. Et mitte sportlikku vormi kaotada, treenisin edasi. Tegin, mida iganes võimalik vasakut jalga kasutamata, ja lootsin, et ehk ma ikka jooksen sellel maratonil… Nädal enne jooksu sain lahasest küll lahti, kuid arsti soovitusel jätsin jooksu vahele. Et siis järgmisel aastal uuesti…
Jooksmisest oli saanud sõltuvus, milleta ma enam olla ei osanud. Jooksin päikeses ja vihmas, koidu ja hämariku ajal. Jooksmine andis mulle võimaluse olla omatte, kus mind keegi kätte ei saa. Sain selgust oma mõtetes ja probleemides. Mulle meeldis see, kuidas jooksmine mulle mõjus – pea oli selge ja mõte terav. 2014. aasta veebruaris alustasin taas treeninguid, kuid ajalugu ju kordub. Mais, kui jooksin 23 kilomeetri jooksu Great Ocean Roadil (see on ookeaniäärne maantee, väga mägine ja silmipimestavalt ilus), rebenesid mu mõlemad põlvekõõlused. Nutsin-naersin-vandusin valust, kuid lõpetasin jooksu. Kuus kuud läks, enne kui põlved jälle jooksukõlblikud olid. Ja üks MGC jäi taas vahele.
Nüüd siis kolmas kord! Lõpuks olen oma vigadest õppinud, treeninud treeneritega, kuulanud neid ja tulemused on näha. Olen sel aastal osalenud juba neljal poolmaratonil Gold Coastis, Great Ocean Roadil, Sunshine Coastil ja Sydneys. Iga kord rajal olles mõtlen neile laupäeva õhtutele, kui olen magama läinud kell 9 õhtul, ja pühapäeva hommikutele, kui olen kell 7 hommikul oma pikka jooksu alustanud. Aga see on kõike seda väärt, kui ületad finišijoone ja saad kaela medali ja iga jooks on eelmisest kiirem.
Mulle meeldib jälgida enda ümber toimuvat. Nägin liigutavaid pilte, kuidas kenad pikad noored mehed kandsid üle lõpujoone oma 80aastase vanaisa. Kuidas naine nuttis telefoni otsas, et ta enam ei jõua, ja abikaasa teises otsas teda lohutas ning innustas. Kuidas isad oma väiksed tütred raja äärest sülle võtavad, et nendega koos finišeerida. Kuidas abikaasad käsikäes finišijoone ületavad. Kuidas jooksurühma treener viimasel 300 meetril kaasa joostes oma hoolealuseid toetab. Kuidas jooksu lõpetajad õnnelikult nutavad, põlvili kukkudes maad suudlevad või lihtsalt eufoorias hõiskavad.
Ka mul keevad emotsioonid siis üle pea, eriti kuu aega tagasi Sydney jooksu sealse ooperimaja ees lõpetades. Asi polnud aga mitte ainult asukohas ja võrratus vaates – ma jooksin välja aja, et kvalifitseeruda New Yorgi järgmise aasta maratonile. Täna on liblikad kõhus – olen vaimselt ja füüsiliselt valmis, peas aga peksleb mõte: kas tõesti nüüd see juhtubki! Võttis peaaegu kolm aastat, et sellele stardijoonele jõuda. Minu lapsed ootavad mind lõpujoonel. Poeg uuris juba, kas ta tohib medali kooli viia, et näidata: minu ema on maratonijooksja.
Loodan, et kõik läheb hästi ning ka järgmiseks aastaks plaanitud Tasmaania, Glasgow’ ja New Yorgi maratonid saavad läbitud.
Ingrid läbis õnnelikult ja edukalt Melbourne'i maratoni. Mitu aastat oodatud medal on tal nüüd kaelas – toim.)
