Mari Ann Anupõld: MMSi võluvägi

Ann Mari Anupõld. URMAS LAURI

Haigus ja surm on elus erakorralised sündmused. Dramaatiline ja traagiline olukord jätab inimesse tihtipeale lootusetuse tunde, sundides teda tegema ebaharilikke otsuseid või rakendama uskumatuid meetmeid, et leida lootusekübe sealt, kus teda ehk enam keegi teine näinud pole. Kuidas muidu seletada, et juba aastaid on tuhanded ameeriklased ja varsti ka sama suur arv eurooplasi olnud nõus ennast ja ka oma lemmikloomi „ravima”, manustades organismi tilk tilga haaval lahjendatud „torusiili” kokteili? 

MMS pole toruummistuste lahendaja. Küll aga võib sellega väga edukalt põrandaid ja WCd desinfitseerida. MMS ehk miracle mineral supplement (imettegev mineraalne lisand) lubab lisaks inimeste imeravile ka loomadel kõiksugused vaevused leevendada. Seejuures tundub selle vahendi toime kirjeldus täpselt sama imelisena nagu vahend ise. Ühel müügilehel seisab näiteks tekst: „…üks sõber palus mult abi koera haiguste lahendamisel. Ma ei mäleta, mis haigus see oli, ega see pole ka oluline, sest MMS ravib kõiki vaevusi, olenemata sellest, millega on tegemist.”

Kas pole mitte tõepoolest… imeline? Toime kiitmine jätkub sealjuures üle terve lehekülje, sest nähtavasti pole võimalik selle vahendi kohta ühtegi halba sõna öelda. Ravimine kaugjuhtimisel, patsienti nägemata, ja kõigele üks ja sama ravi? Hea, lihtne ja revolutsiooniline. Kui see saakski nii toimida, siis mis viga oleks loomaarsti tööd teha?

Loomade ravivõimalused ei piirdu muidugi ainult selle ühe imetabaselt päästetud koeraga. Internet on suur ja lai, sealt leiab igasugu müstilisi kogemusi. Ühe koera (taas seletamatuid) vaevusi lahendati hoopis MMSi kõhu peale pihustamisega. Loodan, et tegemist ei olnud musta värvi koeraga, kuna sel juhul sai ta lisaks uuele elule ilmselt ka uue, veidi valgema välimuse. Teises foorumis arutlevad loomaomanikud aga hoopis selle üle, kui palju lahjendada imeravimi tilku vähihaigele kassile. Soovitatakse samamoodi nagu inimestelgi – alustada väikestes doosides ja siis manustada kangemat lahust. Kuna keha hakkab kloorilahusele vastu, siis tasapisi kogust suurendades on suurem võimalus, et inimene ega loom ei oksenda seda kohe välja. Loomaomanikel on lisaks mure, kuidas neile MMSi sisse joota, ja veel mitu korda päevas. Selle kohta arvas üks asjaosaline, et seda võib lihtsalt joogikaussi lisada ja kogu aeg ees hoida. Imeravi ei peatu ka põllumajandusloomade ees, foorumeis uuritakse võimalusi, kuidas seda süstida nisasse, kallata silma või immutada sellega sööta. Võimalused tunduvad piiramatud.

Miks aga seda „imeravi” ei saa lõppeks tõepoolest imeravimina käsitleda ja miks meditsiinilisest aspektist ja ka talupojamõistust kasutades ei ole selle tarbimine väga hea mõte? Kui MMSi lahus juhendi järgi kokku segada, tekib väga kange kloorilahus. Kloor on tõhus tapja, ta ei peatu millegi ees. Hävitatud saavad nii bakterid, seened kui ka viirused ja parasiidid. Osa neist on aga meie kehale vajalikud. Samuti tungib MMS kallale ka keha rakkudele, täiesti olenemata sellest, kas need on terved või kahjustunud. Keha aga, nagu loodus ikka, on hapral tasakaalul töötav organism. Seda „imeravi” abil segi lüües ei ole võimalik ennustada, mis kehas tulevikus toimuma hakkab. Igasugune sellisel tasemel kehale tekitatud stress võib olla näiteks ka kasvajaliste rakkude alguseks.

Eestis ei olnud ma enne hiljuti tekkinud meediakära sellisest ainest nagu MMS ega temaga seotud raviviisidest midagi kuulnudki. Tahaks ka väga loota, et meie külmavõitu põhjarahvas ei lasku nii kärmelt hullunud fanatismi, nagu seda ehk vaid ameeriklased oskavad. Kui inimesed siin kandis alternatiivseid ravimeetmeid otsivad või käsile võtavad, pöörduvad nad sageli esmalt ikka looduse poole, otsides looduslikke ravimtaimi või looduslähedamast eluviisi endale ja oma lemmikule, et tervist ja elukvaliteeti parandada. Üldiselt olen ma selliseid aspekte silmas pidades ka täiesti alternatiivmeditsiini pooldaja ja tean, et selle ala oskajad suudavad tõepoolest mõnikord imesid saavutada ja oma teadmistega koolimeditsiini täiendada ning inimesi aidata. Kõiki võimalusi ja meetodeid ning imesid ja ohtusid tuleb aga hoolikalt kaaluda. Nii saavad Muri ja Muki ehk mitte ainult järgmisest kõhuvalust üle, vaid suudavad ka veel pikalt oma elu nautida.