Loomi ja lapsi annab nii mõneski olukorras omavahel võrrelda ja usun, et ka arstivisiit võib mõlemale tekitada sarnaseid, aga väga vastuolulisi emotsioone. Omanikud või vanemad näevad hullu vaeva, et lemmikud ja lapsed arsti juurde viia, aga kohapeal võib selguda, et patsiendi enda valmisolek raviks on pigem kesine. Vägisi ei suuda kummalegi oma tahtmist peale sundida. Nii tuleb olla mõnikord kaval ja teinekord suhtuda kaootilisse olukorda lihtsalt huumoriga.
Mullu sain patsiendinimistusse kassi, kelle omanik uuris enne esimest visiiti pikalt ja laialt, kui suured on minu kogemused tigedate loomadega. Olin selleks ajaks oma meelest juba igasugu metslasi näinud ja arvasin enesekindlalt, et küll me ka selle lõvi taltsutatud saame. Puuris oli kass nagu kass ikka, uuris mind altkulmu ja pressis ennast kasti tagumisse ossa. See, et puuri ust avati ainult paksude kinnastega, oleks minu peas pidanud juba igasugu hoiatustulukesed põlema panema. Omanik viskas mulle üle õla veel viimase hirmunud pilgu, enne kui puuri lõksu avama suundus, mil kassi küüned ja hambad juba korduvalt läbi võre välja sööstsid. See käis muidugi suurte tigedate röögatuste saatel. Minu soov omanikule sel hetkel appi minna oli õrnalt öeldes tagasihoidlik. Alalhoiuinstinktid aktiveerusid suure sumina saatel. Lõpuks ei jäänudki midagi muud üle, kui kass puurist otse spetsiaalsesse uurimiskotti lükata, kust juba vähemasti ainult veel tema turtsuv pea välja paistis ja kehal ei olnud enam võimalusi meie eest ära väänelda. Vaevalt sel kassil enesetunne loomaarsti juures käiguga paranes. Kass ei olnud ka liialt haige.
Kui väikeste loomadega annab veel sundmeetmeid rakendada, siis suurloomadel on asi juba keerulisem. Alles hiljuti kutsuti mind ühe hobuse juurde, kes oli ennast karjamaal vigastanud ning vajas õmblemist. Abilise sisenedes keeras hobune boksis juba hoiatavalt tagumiku ette ning ainult suurima kavaluse ja meelitamisega oli võimalik talle üldse nöör külge panna. Kuigi hobuste „taltsutamiseks” on ka teatud tugevamad võtteid, võivad need nõrganärvilisemad hobused hoopis rohkem endast välja viia. Nii oli ka selle loomaga. Niisiis rääkis abiline hobusele igasugust üldist juttu, alates ilmast ja kohalikest asjadest kuni maailmauudisteni välja. Mina hiilisin sel ajal võimalikult süütul ilmel lähemale. Olles narkoosi lõpuks veeni smugeldanud, jäime rahulolevalt ootama. Töö kõige keerulisem osa oli meie meelest tehtud. Ootasime, kaua ootasime, tolku polnud meie ponnistustest miskit. Kuigi hobune suutis vaevu veel jalul seista ja ühe küljega juba seina toetas, oli tema haige jala puutumine kõigest hoolimata välistatud. Nii kui jala lähedusse läksin, rääkimata siis sellest, et julgesin haava puutuda, oli täiesti sügavalt tukkuv hobune võimeline ennast välkkiirelt liigutama, ja peksis kabjarauaga tingimata vastu minu näppe. Lõpuks ei jäänudki meil midagi muud üle, kui sellest pühast üritusest loobuda ning jätta hobune lahtisele haavaravile. Kõiki hulle lihtsalt ei olegi võimalik aidata.
Isegi kui mõnele loomale saab abi pakkuda, nii et loom vastu ei punni, ei tähenda see sugugi, et loom asjasse tänulikult suhtuks. Mõni kuu tagasi õmblesin üht hammustushaavadega koera, kes suhtus kõigisse toimetustesse ülima rahuga ning oli eeskujulik patsient ise. Sellest hoolimata nägin pikalt vaeva, et kõik õmblused võimalikult ära peita ja vältida võimalust, et koer saaks hakata oma niite välja nokkima. Olles oma käsitööga lõpuks rahule jäänud, saatsin koera koju taastuma. Kaks päeva hiljem selgus, et koer oli endal juba esimesel ööl krae peast ära kiskunud ja iga viimasegi haava lahti närinud.
Kõik loomad ei hakka vastu. Armsaid ja toredaid kohtan ma kah, koguni täitsa iga päev, kuigi mõnikord ka väga ootamatult. Olles eelmisel nädalal laudas lehmade sõrgu värkimas, tundsin järsku, kuidas kellegi pikk ja märg keel minul üle põse tõmbas. Ehmunult pead tõstes olin silmitsi ühe noore lehmaga, kelle sõrgu me olime just lõiganud ja kes oli nüüd punnitades üle vaheaia küündinud, et teha mulle üks suur märg musi. Selle toimetusega ühele poole saanud, keeras ta rahulolevalt otsa ringi ning tatsas söödalava poole. Väljend „loll lehm” on aeg-ajalt ikka väga kohatu.
Artikli peakiri võiks ka inimeste jaoks sobida, :).