Venemaa tegevus Läänemere äärsete naaberriikide hirmutamisel kiirendab nende koostööd. Rootsi kaalub nüüd osalemist seitsme NATO riigi ühendekspeditsiooniväes. See saadetakse mis tahes Venemaa provokatsiooni korral Eestisse, Lätti ja Leetu, NATO kõige haavatavamatesse liikmesriikidesse. Rootsi otsustas äsja laiendada sõjalisi sidemeid Poolaga, regiooni sõjalise raskekaallasega. Rootsi väike, ent mõjukas Keskpartei langetab 24. septembri parteikongressil otsuse senisest, NATO-ga liitumise vastasest positsioonist loobumise üle.
Reaktsioon vaevalt kedagi üllatab. Vene sõjalennukid tulistavad neid saatvate Rootsi hävitajate suunas signaalrakette. Rootsi julgeolekupolitsei on avalikult teatanud, et Venemaa on riigi suurim luureoht.
Ometi on Venemaa vihane. "Rootsi liikmesusel NATO-s oleksid sõjalispoliitilised ja välispoliitilised tagajärjed, mis nõuaksid Venemaalt vastusamme," teatas Vene välisministeerium. Rootsi, mida juhib NATO-st eemale hoida sooviv punaroheline koalitsioonivalitsus, kurtis teravalt.
Regiooni teises NATO-sse mittekuuluvas riigis Soomes jälgib rahvas toimuvat huvi ja murega. Nad ei taha saada üllatuse osaliseks, nagu juhtus 1990. aastal, mil Rootsi teatas ootamatult soovist ühineda Euroopa Liiduga.
NATO debatt käib Rootsis kiiremini kui Soomes. Soome president Sauli Niinistö tõrjus hiljuti mõtet, et tema riik võiks Baltimaid kaitsta, väites: "Soome ei ole olukorras, kus ta saaks anda teistele julgeolekutagatisi, mida tal endalgi pole".
Lähemalt vaadates ei vasta see tõele. Soome on Euroopa Liidu liige, mistõttu laieneb sellele Lissaboni lepingu "solidaarsusklausel", mis kuulutab:
"Kui liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud agressiooni ohvriks, tekib teistel liikmesriikidel kohustus aidata teda kõigi olemasolevate vahenditega vastavalt ÜRO harta 51. artiklile enesekaitsest."
See tähendab, et Soome-vastase rünnaku korral on teistel riikidel kohustus talle appi tulla. Samuti tähendab see, et kui rünnatakse Balti riike, lasub Soomel nende suhtes sama kohustus.
Härra Niinistö märkustes nähti nähvamist NATO-meelse lobi suunas. Neid võib tõlgendada ka teisiti: ta hoiatab soomlasi, et nad elavad ohtlikus naabruskonnas ja regionaalsest julgeolekukorraldusest eemalejäämisel on puudusi. Varjatult ütleb ta ka, et regionaalse julgeolekusüsteemiga liitumisel on eeliseid.
Väitsin hiljuti mõttekoja Atlantic Council üritusel Helsingis, et debatt NATO üle on praegu teisejärguline ja isegi vabandusi otsiv. Diplomaatilise protsessi ja poliitilise protseduuri keerdkäigud ei lahenda regiooni ees seisvaid pakilisi ja vahetuid probleeme. Vene sõjalennukid lendavad pea iga päev väljalülitatud transponderitega ohtlikult läbi tsiviillennunduse koridoride. Mitmel juhul on meid katastroofist lahutanud vaid paar sekundit.
Sellega seoses väärib kõigi regiooni riikide toetust mõttekoja European Leadership Network ettepanek. Mõttekoda propageerib lennuohutuse tarbeks erirežiimi, mis toetuks külma sõja ajal kujundatud tavadele ja sarnaneks Hiina rannikuvete õhuruumis rakendatavale režiimile. Hoolimata hoiakust NATO suhtes, on Soomel ja Rootsil suur huvi tagada Läänemere õhuruumi julgeolek. Kui Venemaa ei soostu koostööd tegema, on nende huvides rakendada kollektiivset survet Venemaa koostöövalmiduse kindlustamiseks.
Sellise praktilise koostöö ulatus on tohutu (luureinfo vahetamine, sõjatehnika ühishanked, õppused, organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus jne). Mida tugevamaks muutub regionaalne julgeolekukoostöö, seda väiksem on Venemaast lähtuv oht regioonile. See muudaks NATO liikmesuse vähem vastuoluliseks ja ehk isegi vähem vajalikuks.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Lucase kolumn ilmub BNS-is igal nädalal.
Ikka ei mõtle Lucasega ühtemoodi.
Kas saaks kaks artiklit nädalas avaldada.