Anvar Samost: Eesti poliitika on katki

Kust peaksid tulema liidrid ja tulevikku viivad ideed, kui Eesti erakonnad on igaüks eraldi ja kõik koos ummikus?

Eesti poliitika on katki ja kardetavasti jääb selliseks veel mitmeks aastaks, kui mingi väline jõud vahele ei sega. Seda on näidanud kaks viimast nädalat, mille jooksul said selgeks sotsiaaldemokraatide valitsuses jätkamine ning Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare kindel plaan kõigest hoolimata samal kohal jätkata.

Mis tähendab katki? Esiteks on valimised (jälle) andnud tulemuse, kus kaks enim riigikogus kohti saanud parteid ka vastandudes suudavad kõik ülejäänud kõrvale mängida. Teiseks on mingi olulise sisemise veaga ummikus kõik riigikokku kuuluvad erakonnad.

Esmalt võib tunduda, et erandiks on EKRE, kel on oma maailmavaade, selged eesmärgid, neid toetav sihtrühm valijate seas ning eesmärkide saavutamisele pühendunud juhid. Kui aga lähemalt vaadata, siis tuleb tõdeda, et endiselt on tegemist ühe perekonna poolt üle võetud endise Rahvaliiduga, kus on suures koguses „surnud hingi” ning kelle võimetus valitsusvastutust kanda on võrreldav ainult teiste erakondade soovimatusega neid valitsuses näha.

Isamaa ja Res Publica Liidu viga on hirm kaotada rahvusmeelsete ja konservatiivsete valijate toetus. Pärast EKRE ja Vabaerakonna riigikokku pääsu on see hirm süvenenud, tuues uue esimehe Margus Tsahkna retoorikasse varem pigem EKREle kuulunud teemasid ja rõhuasetusi. Paraku on see tupik, nagu näitavad ka arvamusküsitlused ja meedia nõutus IRLi asjus hoiaku valimisel. Kui Tsahkna ei leia erakonnas toetust avatumale positsioneeringule, tuleb jäädagi sama kitsast nišši jagama kahe konkurendiga.

Vabaerakond tõestas, et endiselt on (vastupidi nende enda jutupunktidele) võimalik lühikese ajaga üles ehitada erakond, mis läheb vanade olijate kiuste ja peaaegu ilma rahata parlamendivalimistele ning tuleb jõuliselt üle künnise. Mõistetav, et nad ei soovi kohe valitsusse minna ja kasutavad kõrget toetust ning riigikogu kohti ära erakonna ülesehitamiseks. Paraku ei ole liikuma saadud kõige tähtsama asjaga, milleks on maailmavaade. Hakkab kujunema mulje, et nii jääbki. Kuigi küüniliselt võib öelda, et maailmavaate puudumine ongi taganud suured toetusarvud küsitlustes, siis vähegi pikemas plaanis ei saa ilma selgroota hakkama. Piisab ühest õnnetust skandaalist ja suur töö vajub kokku.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond on lõhki ja see ei ole sugugi ajutine või uus seisund. Uus on 25 : 35 hääletustulemus valitsusest lahkumisel ning ka esimees, kes avalikult koos Reformierakonnaga valitsusse kuulumise kahtluse alla seab. Olemuslikult on sotsid aga juba kaua piinelnud olukorras, kus ainus võimalus valitsusse kuuluda on koos Reformierakonnaga, seejuures vähe kasu ja ohtralt mainekahju saades ning alandusi alla neelates. IRList erinevalt ei ole sotsidel võimalik kasutada ka põhjendust, et tegemist on paremvalitsusega.

Peale selle on sotsidel endiselt isikute tasandil raskusi maailmavaatelise usutavusega. Kas tõesti on kogu see endiste rahvaliitlaste punt siiralt vasakpoolne? On neil üleüldse mingid põhimõtted? Isegi Jevgeni Ossinovski jätab vahel mulje, et juhib Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda üksnes seetõttu, et mujal olid kohad täis.

Ja kaks suurt: Reformierakond ja Keskerakond, Eesti tegelikud võimuerakonnad. Üks on olnud võimul riigis 1999. aastast (2005. aastast peaministrierakonnana) ja teine pealinnas 2001. aastast (2005. aastast linnapeaerakonnana). Nimetada Keskerakonda opositsioonierakonnaks on sisult eksitav.

Reformierakonna ja Keskerakonna soov võimu säilitada on muutnud need kaks algselt maailmavaatelt erinevat erakonda sarnasemaks, kui nad ise tunnistada soovivad. Silvergate’i ja Tallinna Sadama altkäemaksuskandaali valguses on põhjendatud küsimus, kas neid saab enam eristada ka moraali pinnal. See on ühtlasi Reformierakonna sisemine viga, mida iga 2012. aasta 22. maist alates lisanduva salgamispäevaga on järjest raskem parandada.

Keskerakonna viga on tema võimetus Edgar Savisaareta edasi minna. Kui paljude keskerakondlaste silmis on Savisaare lõputu jätkamine garantii nende töökohtadele linnavalitsuses või seotud struktuurides, siis laiemalt on see kindlustuspoliis, mis hoiab Reformierakonda valitsuses. Eesti poliitika ei saa uueneda, poliitika uuenemiseta ei saa ka Eesti edasi minna.

Anvar Samost

kolumnist