Haapsalu vanamuusika päevade avakontserdi solist oli sopran Kädy Plaas, kes on pärit Läänemaalt ning kes alustas oma muusikuteed juba lasteaias. Lääne Elu intervjueeris Kädyt kolmapäeval pärast kontserti, et uurida, milline ühe profesionaalse muusiku elu välja näeb.
Kuidas harjutate kontserdiks?
Kuna vanamuusikapäevade kontsert on ühekordne projekt, siis on iseseisev harjutamine põhiline. Esmaspäeval ja teisipäeval olid minul esimesed proovid koori ja orkestriga, aga peamiselt tegin iseseisvat tööd.
Mis teil praegu veel käsil on?
Järgmisel nädalal on Saaremaal üks soolokontsert. Seejärel tuleb Mustjala kammermuusikafestival. Kuna ma olen vabakutseline, siis olen oma ajakasutuses vaba, aga ikkagi tähendab see igapäevast harjutamist. See ei ole eriti glamuurne elu. Nagu pillimängijad, nii peavad ka lauljad pidevalt harjutama, et oma häält vormis hoida. Mul on ka väiksed lapsed, kaks väikest tüdrukut, kelle eest on vaja hoolitseda. Ütleme niimoodi, et laulmine on töö nagu igasugune teine, selle spetsiifika on lihtsalt laulmine, muusikuks olemine, mis vajab igapäevast treeningut.
Milline on teie lemmikmuusika?
Seesama, mida sel kontserdil esitasin – klassitsism – Mozart, Haydn, Beethoven ja ka varasem barokk – vanamuusika ja samas meie kaasaegne muusika. Need haakuvad omavahel mõtteliselt ja hääle käsitluse poolest kõige paremini ning mulle istuvad need stiilid kõige paremini. Iga laulja peab arvestama sellega, milline häälematerjal tal on ja vastavalt sellele saab ennast ka liigitada.
Kuidas tänane kontsert õnnestus?
Ma ei ole kunagi rahul. Arvestades sellega, et ma olen praegu tõbine, sain enam-vähem hakkama. Ilusaid momente oli kontserdil muidugi palju. Aga ma tahan alati, et õnnestuks paremini, kuigi ma pole kindel, kas üldse kunagi ideaalset tulemust saab. Võib-olla ainult lindistusel, kus saab ühte ja sama kohta lõpmatuseni uuesti võtta.
Kuidas te laulmise juurde sattusite?
Minu lasteaias oli hästi aktiivne muusikaõpetaja, kes valis välja lapsed, kes oskasid paremini laulda või olid muidu musikaalsed. Ta tegeles meiega hästi palju. Lauluvõistlustel käima hakkasime juba päris pisikesena. Kuna ma olen pärit Läänemaalt, siis alustasin Kullalinnu-konkursist. Pärast seda tuli Haapsalu muusikakool, kus õppisin viiulit. Kui keskool läbi, läksin Otsa-kooli laulmist õppima. Seejärel tuli muusikaakadeemia ja vahepeal täiendasin end välismaal. Lauljaks kujunemine on pikk protsess. Kuigi ma hakkasin varakult laulma, ei olnud mul väikesest saati sihti silme ees, et tahan saada lauljaks. Lihtsalt see on kuidagi niimoodi läinud, üks asi on viinud teiseni. Aga ma olen selle üle väga õnnelik.
Milline on olnud teie meeldejäävaim esinemine?
Ei oska niimoodi, prauhti, kohe öelda, sest neid on olnud erinevaid. Üks erilisemaid hetki oli siis, kui ma õppisin paar aastat Hamburgi muusika- ja teatriakadeemias. Laulsin Hamburgi riigioperis Öökuningannat. Esimene hetk, kui oled laval ja eesriie läheb lahti! See on tohutu suur ooperimaja, ma ei tea, mitu rõdu seal on, ja kui siis näed seda pilti oma silme ees, vaat see tõmbas südame alt jõnksu läbi küll. Ja kui siis see saalitäis sulle plaksutab, see on võimas tunne. See ei pea alati niimoodi olema, et mingi tohutu ruum ja palju inimesi, teinekord loevad hoopis mingid muud asjad, teatud meelelolu, mis on saalis või inimeses endas. Mõnikord võib puudutada just mõni kammerkontsert. Kui valid mingi kava välja ja need laulud lähevad publikule väga korda.
Tähtis on see, kuidas suudad ise muusikasse sisse minna, mitte ei esine teistele, vaid oled ise muusikas ja naudid seda, mida teed. Nii kui hakkad kontserdil esinema, on see vale. Seda on raske saavutada, ikka tahad meeldida, see on inimesele loomulik, aga kui sellest üle saad, lähevad paljud asjad iseenesest paika. Saad krambist üle ja siis muutub kõik kuidagi mõnusaks.
Fotod: PEETER LANGOVITS
