Arhiivi eripäraks on ammu unustatud inimesed, võõrad keeled ja loetamatud kirjaviisid. Samas, kui suudad ennast lugeda kaugesse aega ja hoomad möödunud aegade salakeelt, siis on väga põnev, hariv ja erutav, kirjutab arhivaar Kalev Jaago (pildil) Rahvusarhiivi ajaveebis.
Nii juhtus ka antud juhul, kui kolleeg Lea Teedema otsustas tegelema hakata ammu seisma jäänud sabade liitmisega arhiivi senikorrastatud süsteemi. Ta leidis 55 kirja ja üksikuid kirjade vahelt väljapudenenud lisalehti. Kirjad on enamuses dateeritud vaid kuupäevaga ja kirjutatud XIX sajandi lõpus emalt tütrele. Tütre nimi on Sophie, aga ema on kirjad lõpetanud sõnaga Mama. Kirjad on saksa keeles, kuid kasutatakse ka venekeelseid sõnu ja prantsuskeelseid väljendeid. Kuna enamik kirju on kirjutatud Haapsalust, siis pöördus Lea minu poole ja koos selgitasime välja, et kirjutajaks oli Sinalepa mõisniku lesk Sophie Kursell (1820-1904). Kirjad saadeti Mogiljovis elavale Sophie Stackelbergile (1843-1914) ja kirjade oluline objekt oli naiste silmatera – laps ja lapselaps Otto Stackelberg.
Tulevane genealoog O. Stackelberg (1867-1947) oli ühe tähtsama baltisaksa aadlike genealoogilise käsiraamatu Eestimaa osade koostaja. Otto Stackelberg oli aastatel 1894-1896 Riisipere mõisate rentnik ja arvatavasti sealsete Stackelbergide arhiiviga (EAA.1862) koos see kirjahunnik Tartusse jõudiski, aga jäi seletamata asjaoludel siis Stackelbergide fondist välja. Vahest ei õnnestunud korrastajal seda hunnikut nõuetekohaselt kirjeldada ja nii see kogus kirju sattuski sabade riiulisse ootama makuleerimist või paremaid aegu. Nüüd on need paremad ajad saabunud.
Alljärgnevalt tõlkenäide ühest 125 aasta vanusest juunikuu kirjast:
Haapsalu 8.6.1889.
Minu kallis Sophie tänan Sind armsa kirja eest. Mõne päeva eest kirjutasin Sulle lühidalt Witas Rode plaanist Tartust Haapsallu tulla. Loodan, et saad selle kirja veel Mogiljovis kätte, seepärast adresseerin selle sinna, kuna Sa pole oma reisiplaane veel jaganud. Ma kirjutan peaasjalikult seepärast, et Ottol on vaid kolm vesti. Teised kõik on lühikesed ja kitsad. Peaksin nende asjus Riiga kirjutama või tood ise? Kahte uut oleks tal vaja. Sellistes asjades on ta tõesti abitu. Ma sõidaksin heal meelel Tartu, kui Sa sinna oled jõudnud, või Riiga. Tartust oleks vaja kaks topsi head aga kohalikku pumatit Heliotrope kui võimalik, üks pakk kirjapaberit liiliateta ja veel väiksemaid poognaid, kaks pakki ümbrikke veel sinna juurde, kergeid ümbrikke suuri ja piklikke mõlemat sorti kaks pakki, ühe sahtli postkaarte ja 2-3 pakikest korrespondentspaberit (neid on vaja äärtele kleepimiseks). Kui sõidad läbi Riia ja Sul on aega, siis küsi, kas sealt on saada aknavarje, kas neid saaks maalida tuschivärvidega ja need peaks olema küünralaiused ja natuke pikemad kui küünar või siis ka vaid küünrakõrgused. Raamid laseksin ma siin teha. Teata mulle ainult hind ja aadress, siis ma tellin endale. Kindraliproua Alexandroff üüris Salonis elamise. Teised pole veel välja ilmunud. Ilmad on kestvalt ilusad. Otto on veel Hiiumaal. Vaene Klaus (Ungern-Sternberg 1877-1934) on ikka väga haige. Tal on komplitseeritud haigus. Ta on väga viril ja jõuetuks tegevas palavikus ning isutu. Vaene, vaene laps! Vanemad on endast täitsa väljas. Ema on nagu vare. Jumal aidaku.
Armastusega Sind kallistav ema.
Jumal aidaku ja kaitsku Sind reisil ja kinkigu meile rõõmus taaskohtumine. Jah seda Jumal tahab!!!
Kalev Jaago, arhivaar
