Vaevalt, et sajandivahetuse paiku Saue 18 elanud naisterahvad võisid aimata, et sada aastat hiljem jõuavad nende kõrvale pandud riideesemed hoopis muuseumifondi ja pannakse vaatamiseks näitusele välja.
Vanu riideid on kokkuhoidlikud perenaised ikka kaltsukotti toppinud – kes teab, ehk läheb kunagi vaja või annab neist midagi ümber õmmelda. Aja möödudes võivad need vanad „kaltsud” omandada aga hoopis uue tähenduse – saada osaks ajaloopärandist ja olla suurepärased ühe ajastu peegeldajad.
Haapsalu raekojas avatud näituse „Suvorovi tänava naised” koosneb just nimelt rõivastest, mis päevavalgele tulnud Saue 18 hoovimajast.
Näitusesaali on jõudnud peamiselt 19. sajandi lõpus ja I maailmasõja eel moes olnud rõivad, mis korrastatud ennistuskojas Kanut ja Eesti Rahvamuuseumi konservaatorite poolt.
Pööning kui varakamber
Kogu lugu sai alguse sellest, kui üks kodu otsiv noorpaar maja remondieelse puhastamise käigus pööningule jõudis. Pööningul selgus, et maja omanikud olid läbi aegade alles hoidnud kõike, alates kirstus olevast viljast ja makaronidest ning lõpetades nõukogudeaegse Sulevi vabriku lõngadega.
Muuseumi jaoks osutus suurimaks väärtuseks aga suur kogu vanu rõivaid ajavahemikust 1880.-1950ndad.
„Rõivaid tuli välja kõikjalt – kirstudest, kastidest ja ka suisa takuriidest kottidest,” ütles muuseumi peavarahoidja Eve Otstavel. Tema sõnul oli osa riideid hoolikalt pakitud, osa aga hoolimatult kottidesse topitud.
Kui jätta kõrvale saksaaegne aluspesu ja öömüts, mida võis kanda nii naine kui ka mees, olid kõik rõivad naiste omad.
Eve Otstaveli sõnul on pööningule kogutud ilmselt mitme naisterahva rõivad.„Kui need pole just ühe naise eri kaaluperioodidest,” muigas ta.
Osa rõivad mahuvad selga pikematele ja saledamatele, teised lühematele ja matsakamatele naistele.
Peavarahoidja lisas, et erinev on ka rõivaste õmbluskvaliteet – osa on peen rättsepatöö, osa aga sinka-vonka õmblustega mitte nii oskuslik õmblustöö.
Mitu Mariat
Eve Otstaveli sõnul polegi päris selge, kellele pööningult leitud rõivad kuulunud on, sest 1917. aasta valijate nimekirjast leiab Suvorovi tänavalt 26 ja Saue tänavalt 19 naist.
Ühel leitud särgil oli tikitud monogramm MF, mis ilmselt kuulub Saue 18 kinnistu tsaariaegse peamaja omanikule Maria Freymuthile (1838–1929).
Maria oli Taebla aidamehe tütar ja abiellus Julius Selmar Freymuthiga ning lapsi neil polnud. Oli küll kasutütar, kelle perele ka maja pärandati. Proua Freymuth elatus arvatavasti oma suure maja väljaüürimisest.
Proua Freymuth polnud aga ainus naine selles majas. Lisaks temale elas 1917. aastal Saue 18 veel kojanaine Maria Tooma, kokk Maria Toks, rätsep Jevdokia Kalman ja tema pesunaisest õde Jelena.
Eve Otstaveli sõnul tekitab rõivakollektsioon terve hulga põnevaid küsimusi alates sellest kes olid nende kandjad ja millega nad tegelesid kuni selleni, et kuidas sattusid eri inimeste rõivad kokku ühte hoovimajja. „Kas nad on liikunud tänavaäärsest majast õuemajja teenijatele ja miks need rõivad säilisid, vaatamata keerulistele aegadele ja oludele?” arutles Otstavel.
Õmblustuba
Leitud rõivakollektsioonist alguse saanud näitus ei piirdu pelgalt rõivaste näitamisega, vaid paotab ust ka õmbluskunsti arengusse.
Tagumisse tuppa sisse seatud ruumis avaneb õmblejanna töötuba, kus ta ise parasjagu õmblusmasina taga istub ja kõrvalseisva kliendi tellimust rahuldab.
Välja pandud pressrauad ja õmblusmasinad tekitavad kindlasti äratundmisrõõmu, sest Singeri Neumanni õmblusmasinaid leidub veel praegugi paljudes kodudes.
Fotod: Arvo Tarmula.
