Eesti apostliku õigeusu kiriku preester Justinus Kiviloo . Foto: Urmas Roos
Kui telerist näidatakse metropoliit Stefanust, on tema paremal käel suure tõenäosusega Justinus Kiviloo. Haapsallased teavad õigeusu preestrit Justinust pigem kui Ilmar Kivilood. Justinus on tema vaimulikunimi.
Preester Justinus peab ennast endiselt Haapsalu inimeseks, kes ainult elab mujal. Peamiselt Tallinnas. Intervjuu annab ta hoopis Kihnu saarelt, kus ta on terve nädala — palmipuudepühast ülestõusmispühadeni, et kihnlasi teenida.
„Juured on mul teab kus,” ütleb Justinus enda kohta. Isa on pärit Tallinna kandist, ema on Lõuna–Eestist, mõlemad sattusid Haapsallu tööle.
Ilmar Kiviloo sündis küll Raplas, aga midagi rohkemat teda selle paigaga ei seo. Üles on ta kasvanud ja koolis käinud Haapsalus.
Enne kui Ilmar Kiviloost sai preester Justinus, oli ta Haapsalu luteri koguduse liige ja noortejuht.
Kuidas Teist luterlane sai?
Otsisin ennast. Tagantjärele on raske öelda, kas 13–14aastasel poisil oli põnev jõululaupäeval kiriku juures pioneerijuhi eest ära joosta, kas oli kiriku–huvi vastuhakk üldisele joonele või olid need religioossed tunded. Samasse aega jääb ka Erkki–Sven Tüüri — In Spe metodisti kiriku lugu. Oli teada, et metodisti kiriku juures rokiti. Kas tahtsin rohkem rokkida või Jumalast teada, kes seda enam teab.
Pärast kooli õppisin ehitust, aga ei ole sel alal töötanud. Töötasin Haapsalu lihakombinaadis, kui hakkasin piiluma kiriku poole. Aasta oli 1991.
Ka seda on keeruline tagantjärele hinnata, mis ootuste ja lootustega läksin kiriku juurde. Igatahes ei olnud ma omadega rabas, et Jumal peaks mind ära päästma. Oli mingi sisemine rahutus, millegi puudujääk. Läksin mingit tundmatut rahu otsima — ja antagu seda mulle kohe. Hiljem selgus, et nii need asjad ei käi. Kõik võtab aega.
Mu sõber oli Haapsalu Jaani kirikus koristaja ja kütja, ta toimetas kirikus õhtul hilja. Mina istusin siis koorirõdul ja lugesin vanu raamatuid.
Käisin leeris, sain koguduse liikmeks. Olin kiriku juures abiks. Kui õppisin usuteaduse instituudis — kirikuõpetaja Tiit Salumäe tegi sellise ettepaneku —, pidasin Lihulas ära isegi jõuluteenistuse, sest sealne õpetaja oli haige.
Tegelesin noortega, meil olid ühised leerilaagrid Soome kogudustega.
Kuidas sai Teist õigeusklik?
Õigeusklik olen 2000. aastast. Noorteürituste ja muu tegevuse kaudu sain tuttavaks ka õigeusklikega. Kui rääksime n–ö südamest südamesse, öeldi mulle tihtipeale: „Sa ei ole ju luterlane, mõttelaadi poolest peaksid meie kirikus olema.”
Ega mul luteri kirikus midagi häda olnud, aga mulle tundus, et midagi on veel, mis on mulle südamelähedane.
Mille poolest erineb õigeusk luterlusest?
Õigeusu liturgia ajal töötavad kõik meeled, kogu keha ja hing on aktiivses tegevuses. Sa võtad liturgiat vastu ja tajud toimuvat haistmise, nägemise ja kuulmise kaudu.
Erinevus on ka õpetuses. Õigeusu kirikus on rohkem sakramente. Meil on seitse sakramenti nagu ka katoliiklastel. Meil on pühakute austamine — nimelt austamine, mitte kummardamine; meil on ikoonid. See on küll väga lühike ja lihtne selgitus.
Kas olete nüüd õiges kohas?
Jah. Kord oli meil Tiiduga (Tiit Salumäe —L.I) Haapsalus juttu. Ütlesin, et olen nüüd õnnelik. Tiit küsis, kas ma enne, luteri kirikus, ei olnud õnnelik.
Olin ikka, aga alles õigeusu kirikus sain aru, et olen õnnelik. Võib–olla hakkasid mu meeled seal tööle.
Kuidas sai Ilmarist Justinus?
2004 pühitseti mind õigeusu kiriku diakoniks. See oli meie kiriku ühel tähtsamal päeval, märterpiiskop Platoni (esimene Eesti soost õigeusu piiskop) mälestuspäeval 14. jaanuaril. (Platoni mõrvasid enamlased 14. jaanuaril 1919 Tartus.)
Sel mälestuspäeval kutsutakse Tallinna kokku kiriku vaimulikkond. Issanda Muutmise kirikus, kus on ka Platoni haud, peetakse liturgia. Seal pühitsetigi mind diakoniks.
Nimega on nii, et traditsioonilistes õigeusumaades ei ole põhjust anda inimesele vaimuliku nime, sest nad on juba ristitud kristlikesse nimedesse. Ka meie Jürile või Jaanile pole põhjust uut nime anda.
Ilmar on aga üks soome–ugri haldjas. Justinuse nime andis mulle metropoliit Stefanus. Sattusin tema kõrvale tööle ja tema on meie kirikus inimene, kes mind kõige paremini tunneb (ja mina teda ka), sest oleme nii kaua koos töötanud.
Meie jutuajamiste põhjal andiski Stefanus mulle I–II sajandi märtri Justinuse nime. Metropoliit leidis, et meid mõlemat saab iseloomustada kui otsijaid. Justinus otsis tõde mitmesugustest filosoofilistest õpetustest, kuni leidis Kristuse. Ka minu teekond on olnud otsingute teekond.
Kui palju on Teis Ilmarit ja kui palju Justinust?
Ema ütleb mulle ikka Ilmar, lapsed kutsuvad isaks. Reageerin mõlemale nimele ja kõigile muudele nimedele ka, mis tuletuvad Justinusest, sest alati ei jää Justinus inimestele meelde.
Mis nimi Teil passis seisab?
Ilmar, aga kui pass aegub ja pean uue võtma, tahan Ilmarile lisada ka Justinuse.
Käin ametiasjus tihti Kreekas ja siis tekitab segadust, kui nemad ootavad Justinust, aga tuleb Ilmar.
Mis on Teie roll Eesti apostlikus õigeusu kirikus? Teid näeb telerist enamasti seismas või teenimas metropoliit Stefanuse kõrval.
Olin diakon peaaegu 10 aastat ja võinuksin nii ka jätkata, sest metropoliidi abina töötamine ei eelda preestriametit.
Mind pühitseti preestriks mullu 1. detsembril, et saaksin teenida pühade ajal Kihnu kogudust. Kihnul on ka oma preester, kes teenib mandril veel mitut kogudust ja seepärast pole kihnlased saanud aastakümneid pidada kirikupühi mitte õigel päeval, vaid alles siis, kui preester saarele jõuab.
Selle nimel, et Kihnus oleksid pühad õigel ajal, ohverdaski metropoliit oma arhidiakoni.
Jõuluõhtut peeti nüüd Kihnus õigel ajal, viimati juhtus see rohkem kui 15 aastat tagasi. Palmipuudepüha ja terve kannatusenädala kuni ülestõusmispühadeni veedan saarel. Suure reede teenistust ja palmipuudepüha pole seal peetud rohkem kui 50 aastat, sest nii kaua pole Kihnus preestrit kohapeal olnud.
Kihnlaste nurin on igati õigustatud, sest saarel on ainult õigeusu kirik ja seal elavadki peamiselt õigeusklikud.
Ma ei ole Kihnu preester, aga asjad on nii lahendatud, et metropoliit saab pühade ajal Tallinnas minuta hakkama.
Mis roll on Teil metropoliidi kõrval?
Minu kohus on hoolitseda, et kõik oleks hästi. Õigeusu piiskopid ei liigu üksi, olen tema saatja. Diakonina oli mul liturgias tähtis roll, teenistuste juhtimine. Preestril on liturgias teistsugune roll.
Kas Teid võib võrrelda presidendi käsundusohvitseriga?
President on poliitik, käsundusohvitser sõjaväelane, selles mõttes ei ole võrdlus päris õige. Meie oleme mõlemad ühest struktuurist — vaimulikud.
Minu kohus on vajadusel esindada metropoliiti, käia vastuvõtul, kuhu metropoliit ei saa minna. Kui metropoliit osaleb esindusüritusel, siis mina saadan teda.
Mida huvitavat on Teie ametis juhtunud?
Üks võimsamaid elamusi oli kahe aasta tagune Konstantinoopolis käik. Olen käinud Konstantinoopolis ka enne ja pärast, aga seda elamust ei ole miski ületanud.
Iga kümne aasta järel pühitsetakse Konstantinoopolis mürr, mida õigeusklikud kogu maailmas kasutavad.
Mürr on taimede ja õli tõmmis, seda keedetakse suurtes tõrtes, pühitsetakse ja viiakse laiali üle ilma. Kui inimesed õigeusklikuks saavad, salvitakse neid mürriga. Ristimisele järgneb salvimise sakrament — kinnitamine. Siis pannakse mürri kätele, jalgadele, otsaesisele ja lõuale, et inimese teod, mõtted ja sõnad oleksid pühad. Nimetame seda Püha Vaimu pitseriks.
Olin tol suurel nädalal seal koos metropoliidiga ja osalesin mürri pühitsemise liturgias — mind arvati nelja diakoni hulka, kes olid patriarh Bartolomeuse diakonid.
Vaimulikus mõttes oli see teenistus kõige ülevam. Tol teenistusel pühitseti kogu mürr. mis kümne aasta jooksul enam–vähem ära kasutatakse. Kahe mehe vahel toodi aina uusi ja uusi mürriga täidetud amforaid.
Miliseid tundeid ja elamusi preestriamet veel pakub?
Preestrina olen saanud vastu võtta palju pihte. Üks võimsamaid vaimseid tundeid on, kui loen pärast pihti andeksandmispalve — palun pihile tulnud inimesele andestust. Kuigi Jumal on see, kes andestab, saan mina olla Jumala käsilane. See tunne annab erakordse vaimse elamuse, seda diakonina ei tunne.
Piht on õigeusu kiriku üks sakramente, aga väga levinud see meil ei ole. Enne ülestõusmispühi kutsutakse inimesi, et nad käiksid pihil ja ajaksid Jumalaga asjad korda.
Katoliku kirikus on pihitool ja inimene ei näe, millisele preestrile ta pihib. Meie kirikus aga on piht selles mõttes avalik, et seda tehakse kirikus tavaliselt Kristuse ikooni ees, preester ja pihile tulija näevad teineteist silmast silma.
Kuidas Teid on Kihnus vastu võetud?
Kihnuga tekkisid mul ajapikku nii isiklikud kui ka kiriku kaudu ametlikud suhted. Esimesed siiani kestvad tutvused sõlmusid 10 aastat tagasi, kui sattusin töö tõttu neljaks päevaks Kihnu.
Tekkis huvi selle koha vastu. Nüüd käin ka lihtsalt sõpradel ja tuttavatel külas, olen vabatahtlik töötegija merepeol või talgutel. Mulle meeldib see rahvas.
Kui tõsised usklikud kihnlased on?
Usu mõõtmiseks ei antud mulle kraadiklaasi kaasa, aga elu on Kihnus kirikuga seotud küll. Sel nädalal näiteks ei pesta isegi pesu. On tõesti vaikne nädal. Mida väiksem saar, seda otsekohesem rahvas. Nurgatagust juttu palju ei ole, sõnumid jõuavad kiiresti kohale.
Mis on Teile endale kõige tähtsam?
Jumalateenistused on vaimses ja füüsilises mõttes rasked. Nad on pikad, teksti on palju, nii et võiks ju isegi mõelda, et saaks see ometi läbi, oleks rahu.
Pühade–eelne vererõhutõus on igal aastal — Tallinnas on näiteks ülestõusmispühade ajal iga päev teenistus, neljapäevast alates koguni kaks teenistust päevas.
Kui aga hakkad palvetama, jääb kõik varju, kaob. Ülestõusmispühade ööl tunnen, et olengi rõõmus — mitte sellest, et teenistus sai läbi, vaid et Kristus on üles tõusnud.
Seda valgust tunneli lõpus on tunda kogu paastuaja ja vaiksel nädalalgi. See valgus viitab ülestõusmise väele, mis Kristusel on. Nõnda ei kao lootus isegi mitte suure reede teenistusel.
