Möödunud nädalal raekojas avatud näitusele „Suur on suurem” on muuseumi fondihoidlast välja toodud oma liigi suurimad esemed.
Näituse ühe koostaja, muuseumi teaduri Edgar Tammuse sõnul on suured asjad näitusel jagatud suurte teemade kaupa — sõda, religioon, meri, suur jutt, suur riik jms.
Sõja– ja mereteemat esindavad muuseumis maalid.
Vanasti ehtisid koduseinu ka suured fotod ja nii on näituselegi jõudnud üks suuremaid fotosid, mis muuseumis hoiul. Portreefotolt vaatab vastu noor daam, kelle isik pole teada, kuid teada on, et foto on tehtud Haapsalus Virnhoffi fotoateljees.
Võrdluseks näeb ka väga väikest fotot. „Kuid seda saab suureks teha,” viitab Tammus pildi juures olevale suurendusklaasile. Ka siin on kujutatud tütarlast — 21aastast Gališa Vahit, kes hiljem Haapsalus õmblejaametit pidas.
Tütarlapse kummalisel eesnimel on oma lugu. „Ema tahtis tüdrukule panna nimeks Leida, aga ristima tulnud vene papp ütles, et Leida pannakse kassile või koerale, paneme Gališa,” räägib Tammus.
Raamatuid esindavad fondidest välja toodud kaks altaripiiblit, sest kodus kasutati tavaliselt väiksemaid piibleid.
Rikkalikult kaunistatud aujärjepealne evangeelium kuulus kunagi Lihula apostliku õigeusu kogudusele ja kui kogudus 1962. aastal tegevuse lõpetas, andis Haapsalu rajooni täitevkomitee evangeeliumi muuseumile. Teadur selgitas aujärjel olemise tähendust, et evangeeliumi hoiti altaril püstises asendis ja pikali asetati see vaid siis, kui hakati seda ette lugema.
Teisele piiblile lisab suuruse kõrval väärtust ka vanus — see on trükitud 1686. aastal.
Põnevaist eksponaatidest köidavad pilku ülisuured vildist Saksa sõjaväe vahimehesaapad, millesse vahipostile tulnud sõdur oma saabastega sisse astus. „Nendega ei kõnnitud, nendega seisti,” lisas Tammus.
Saabaste kõrval köidavad tähelepanu rahad, millest osa, Peeter I ja Katariina II kujutisega paberrahad, on suured oma mõõtudelt, teised aga, 1920. aastate Saksa marga sedelid, nominaalväärtuse poolest. Rahatähti, millel kirjas miljard, ei kohta just sageli. 1920. aastate alguses olid aga Saksamaal just sellised rahatähed kasutusel. Raha väärtus kahanes nii kiiresti, et palka maksti igal hommikul, aga õhtuks polnud nende rahatähtedega enam muud teha, kui seinale tapeediks kleepida.
Suured on olnud ka kiidukirjad. 1913. aastal on 16aastane tütarlaps saanud Tallinna tütarlastegümnaasiumist uhke suure ja suursuguse tunnistuse, mida ehib Romanovite sugupuu. „Tüdrukul, kes nii naisestus, oli kindlasti ka suursugune kodu,” viitas Tammus kõrvalolevale uhkele ja suurele roosidega nõudepesukausile ja kannule.
Uhketes ja suurtes kodudes oli ilmselt ka tänapäeva MP3–mängija eelkäija polüfon. „Paned plaadi sisse ja kuulad uuemaid hitte,” viskas Tammus nalja. Polüfon on tegelikult mängutoos, kuigi mängutoosi kujutletakse tavaliselt millegi väiksena.
Tammus tõdeb, et näituse polüfon on ilmselt olnud kusagil kohvikus või restoranis, sest selle töölepanekuks tuleb sisse panna kolm kopikat.
Näitusel on muidki omaaegseid tehnikaimesid, näiteks telefonid, millega saab suurt juttu ajada.
Tartus valmistati omal ajal seinale kinnitatavaid telefoniaparaate. Esimesed mobiiltelefonid ei jäänud neile suuruse poolest alla. Näituse Ericssoni mobiiltelefon töötas NMT–võrgus ja kuna Eestis tollel ajal ühtegi jaama ega masti polnud, tuli helistada Soome kaudu.
Kui silmast silma juttu aeti, siis tehti seda sageli piipu popsutades. Näitusel selgub, et piip võib ka nii suur olla, et seda ühe käega ei annagi hoida.
Suurte asjade näitus jääb muuseumis avatuks novembri alguseni.
