Homses Lääne Elus kirjutab Peeter Olesk emakeelepäeva puhul tänavusest Wiedemanni keeleauhinna laureaadist Valve–Liivi Kingisepast, natuke Läänemaa naisest ka, kes on sündinud askeldaja — kui ta parasjagu vana keelt ei uuri, siis ta laulab, peab aeda ning käib Tartu ülikooli raamatukogus Lääne Elu lugemas.
Vana keele uurijast kirjutades valutab Olesk südant murdeuurimise tuleviku pärast. Ajalooliste sõnaraamatute ilmumise vahele jäävad nii pikad perioodid, et keelekasutust saab tõestada vaid tõenäosuslikult. Ehk siis lihtsamalt: sõnad sünnivad, elavad ja kaovad. Kirjasõna ei kao, aga keelekasutaja ei tea enam selle tähendust. Aed jääb laokile. Uurimiseks vajalikku materjali on kaugelt rohkem kui uurijaid, tõdeb Olesk.
Igal keelel on ajalugu, minevik, aga on ka olevik, ja oleviku keele kasutus on rohkem igaühe kui keeleteadlaste teha. Ainult filoloogide jõul keel ei ela. Seda, kui õigesti keel elab, saavad aga keeleteadlased mõõta, ja kord aastas, 14. märtsil pakuvad nad seda mõõtu — e–etteütlust — absoluutselt igaühele.
Kasutatagu siis seda pakutud mõõtu, et keel õige püsiks ja tulevikus oleks, mida minevikust uurida. E–etteütlust tehes saab igaüks tunda ennast natuke filoloogina, sest mis see filoloog muud on kui philo logos — sõna armastaja.
