Mõtteid meediakonverentsilt “Kuidas ühiskonna valvekoer söönuks saab?”

Detsembri alguses korraldas Tartu ülikooli ajakirjanduse õppetool Euroopa Liidu projekti MEDIADEM osana konverentsi „Meediapoliitika: uudisajakirjandus & meediapädevus — kuidas valvekoer söönuks saab?”

Professorid Halliki Harro–Loit ja Urmas Loit olid kutsunud asjaosalisi ja ametnikke arutlema, kuidas säilitada professionaalset ajakirjandust ja tema nn valvekoera funktsiooni oludes, kus uudistemeedia ärimudel on kriisis, turunduskommunikatsioon ja informatsiooniline üleküllus suruvad peale, ning kas ja milline võiks selle suhtes olla riigi meediapoliitika.

Hans H. Luik: uus ajastu, vanad seadused

Meediaärimees Hans H. Luige sõnul on lõppevale aastale iseloomulik Delfi internetiportaali ja Eesti Päevalehe toimetuse ühendamine. Kui rahaliselt ühendamisest loodetud tulu ei tõusnud, siis sünergiat oli küll. „Me saavutasime, et moodsa ajakirjanduse arvutitevahelisest võrgust pärit spontaansus ja simultaansus ja veel ka sporaadilisus on nüüd tunginud meie igapäevasesse uudisloomesse,” ütles Luik.

Hans H. Luik toonitas, et ajalehetoimetus on oma ülesehituselt ainulaadne struktuur, sest peegeldab ühiskonna struktuuri. „Ka seal on poliitika, majanduse, spordi, kultuuri, krimitoimetajad ja osakonnad, nii nagu me näiteks kohtame riigivalitsemises,” ütles ta.

Ajaleht on demokraatia tööriist. „Kuna täitevvõim erastatud parteide kaudu on võtnud enda kätte aruteluruumi riigikogus, siis on ajalehed olnud ainus reaalne vastukäsi selles mängus ja seda on minu arust tehtud,” lisas ta.

Toimetuse igapäevatöö on Luige sõnul raskelt survestatud avalike suhete organisatsioonide rünnakutega. „Kui mõned avaliku suhtluse firmad on võtnud kätte ajada ühte oma asja — uue ravimi juurutamine, energiajookide levitamine või keelamine või Rail Baltica idee mõttekus —, siis keskenduvad nad, omades enda ridades meie endiseid kolleege, ühele teemale. Ajakirjanik tegeleb nädalas aga oma kahekümne teemaga ja seetõttu on see suhtlus ebavõrdne,” selgitas Luik.

Lahendus — ajakirjanik peab aru saama, et võib PR-firmasid oma huvides ära kasutada niikaua, kui ta oskab neid tasakaalustada.

Majandustegevus endise liberaalse erakonna juhitava valitsuse all on läinud kehvemaks, leidis Luik. „Ei mäleta mina ühtegi organisatsiooni, mis oleks suutnud kriisi kõige teravamal aastal, 2008. aastal, tõsta oma teenustasu. Eesti riigile kuuluv Eesti Post keeras meile just sellel aastal juurde hommikuse ajalehe kohaletoimetuse tasu,” tõi ta näite.

Peale selle lisas riik ajalehtedele käibemaksu, seda ajal, mil kogu maailmas kirjutati ajalehtede ärimudeli kadumise ohust. „Tänan sellegi eest.”

Kolmanda probleemina märkis ta kohalike omavalitsuste lehti, mis ebakõlbeliselt konkureerivad eraajalehtedega reklaami pärast. „Need lehed müüvad reklaami. Halastamatult, võttes raha maksumaksjate taskust, müüvad veel reklaami, konkureerides turul uljalt ja karistamata erameediafirmadega,” kirjeldas ta.

Seadusandjad peavad aru saama, et uus aeg on saabunud, seadused selleks peab alles tegema. Praktikas loovad meediapoliitikat kohtud oma (mitte eriti pädevate) otsustega.

Helve Laasik: ajakirjanikutöö piinad

Vooremaa peatoimetaja Helve Laasik uuris, miks suhteliselt vähe ajakirjanikke oma ametile truuks jääb. Laasik on õppinud Tartu ülikoolis ajakirjandust nõukogude ajal ja magistrantuuris ka tänapäeval. Ta leidis, et suurem osa kaastudengeist ei tööta enam ajakirjanikuna.

„Üks mu endine noor kolleeg kirjutas täiesti ausalt: „Suhtekorraldajana, mitte juhina teenin ma rahulikult tuhat eurot kätte. Selle juures ei pea ma tegelema ega süvenema korraga sajasse teemasse, ei pea enamasti tegema ületunde, käin korralikus kontoris, vastutan väheste asjade eest, sest vastutus on juhil. Juhina võiksin palka kätte saada 1500–2000 eurot kätte”,” ütles Laasik.

Ajakirjanikud põlevad läbi suure töökoormuse või kriitiliste lugude tegemise tõttu, sõnas ta.

Reporteritel ei eristu tööpäevad ja nädalavahetus, iga päev ootavad uued teemad ja valdkonnad. „Ajakirjanik pigistatakse lihtsalt tühjaks ja siis, kui tast enam kasu ei ole, visatakse kesktänavale ja võetakse uus asemele,” kirjeldas Laasik.

Ajakirjanikke ohustab tunne, et tehtud tööst ei jää midagi järele. Töömaht loob nõiaringi — mida rohkem asju kuhjub, seda raskem on nendega toime tulla. Tulevad vead.

„Meil ei ole kombeks ajakirjanikke kiita, otse vastupidi. Millal ütles mõni toimetaja või peatoimetaja ajakirjanikule hästi tehtud töö eest hea sõna — ei mäletagi seda,” tõdes Helve Laasik.

Tavaliselt ei järgne tehtud tööle analüüsi, mis on hästi, mis halvasti.

Napib eneseteostusvõimalusi. Eestis on valdav kiirustav uudisajakirjandus, päris uurivat ajakirjandust saavad endale lubada vaid kaks–kolm inimest terve riigi peale.

Eriti trükiajakirjandust ees ootav periood ei ole kuigi arenev, pigem on tegemist pideva taandumislahinguga.

Oma probleemid on maakonnalehe ajakirjanikul. „Väikese paiga eripära — probleemlugude tegemine on pehmelt öeldes problemaatiline. Iga kord peale loo ilmumist saad sõimata, et miks kirjutasid nii ja mitte naa. Pidevalt helistatakse ja mängitakse solvunut,” rääkis ta.

On toimetusi, kus haigena tööl käimine on norm, haiguslehega koju jäämine on erand ja taunitav.

Kuidas olukorda parandada? „Alustada võiks vähemasti keskastme juht sellest, et ta annab oma töötajatele tagasisidet, kui inimene on kirjutanud hea loo,” soovitas Laasik.

Mikk Salu: ajakirjanikutöö rõõmud

Optimistlikult nägi ajakirjanike olukorda Postimehe uuriva toimetuse reporter Mikk Salu, kes varem on töötanud majandusajakirjaniku ja arvamustoimetajana Eesti Päevalehes.

„Meil on hea kontor, ma ei ole suhtekorraldaja, aga ma saan ka täitsa vabalt iga kuu tublisti rohkem kui tuhat eurot kätte. Jõuan igal õhtul enam–vähem õigel ajal koju pere juurde. Tõsi, kui mina räägin praegu ajakirjaniku tööst ja autonoomiast, siis ma räägingi enda kogemusest. Sellest ei maksa teha üldistust kogu Eesti ajakirjanduse kohta,” ütles ta. „See ajakirjandus, mida mina tean, on väga ajakirjaniku nägu.”

Loominguline vabadus on erakordselt suur. Ajakirjanik on see, kes toob idee. See on lausa töökohustus, töö allikatega. Kirjutab loo kokku. Survet ülalt on väga vähe ja kui, siis pigem nõuandev, ideid pakkuv, iseloomustab Salu toimetusi. „Kui te loete mingit lugu, siis selle loo head ja vead sõltuvad peaaegu sada protsenti loo kirjutaja enda tarkusest, kogemusest, oskusest, kuidas ta saab maailma asjadest aru,” tõdes ta.

Seepärast ei pea Salu ka vajalikuks korraldajate välja pakutud ajakirjanike toetamise meetmeid.

Näite ajakirjanike loomingulisest vabadusest tõi Salu Pentuste pankrottiläinud autoäri kohta. Kui Äripäevas ja Eesti Ekspressis oli ilmunud uurivaid artikleid juba üle nädala, ei olnud Postimees teinud muud kui teistel väljaannetel põhinevaid lühikajastusi. „Põhjus on tegelikult väga lihtne — see ei haakunud ühegi ajakirjanikuga,” ütles ta ja lisas, et sellel on ka teine pool, st ajakirjaniku vastutus on väga suur — filter selle vahel, kas mingi tekst ilmub või mitte, on üliõhuke. Eriti online–ajakirjanike puhul.

Salu arvates on Eesti ajakirjandus läinud kogu aeg paremaks. „Rääkisin mõni aeg tagasi Mihkel Kärmasega ja tema ütles, et kui ta vaatab oma esimesi töid Ekspressis või „Pealtnägijas”, mõjuvad need naiivselt, amatöörlikult ja lapsikult. Hüpe kvaliteedis on suur olnud,” ütles Salu.

Alles praegu tuleb Eesti ülikoolidest põlvkond, kes ei pea enam kõike nullist tegema, kes ei pea avastama jalgratast, sest neil on ees vanemad kogenud kolleegid.

„Mulle tundub, et kogu Eesti ajakirjandus on läinud tasapisi paremaks,” ütles Salu. „Me lihtsalt iga päev seda ei märka, nagu me ka lapse kasvamist iga päev ei märka.”

Erik Roose: ajaleheäri on eetilisem kui poliitika

Toimetustes on ajakirjanduslik ja äripool lahutatud. Äripoolt esindas kohtumisel Postimehe direktor Erik Roose. „Ärijuht on olla ebamugav — haamri ja alasi vahel. Ühelt poolt omanikud, kellel oma finantshuvi, kõrval aga toimetus, kellel on omad nõudmised,” kirjeldas ta.

Roose hinnangul on meie ajakirjandus väga heas seisus. „Eesti ajakirjandus on nii taseme, kvaliteedi kui ka normatiivide poolest nii lähedal Põhjamaadele, kui üldse saab olla. Olen palju oma Põhjamaade kolleegidega kohtunud ja mitte kunagi ei ole olnud, et nemad räägivad oma probleeme, mina oma probleeme ja me ei saa üksteisest aru. Meie probleemid ja teemad on muide üksteisele palju lähemad kui kontserni Läti või Leedu naabritega,” ütles ta.

Roose kinnitas, et nagu ajakirjanikud, on ka meie turundusassistent, levidirektor või reklaamijuht kaitsmas demokraatiat. „See on põhimõtteline seisukoht. Kui ka äripoolde tuleb mõni veidrate soovidega käsi–peseb–kätt–stiilis pakkumisega klient, siis me viskame nad välja,” kinnitas ta. „See on pragmaatiline seisukoht. Ühe päeva lõikes tundub see kasulik, aga ma olen ennast ja kõiki teisi sundinud mõtlema nii, et me oleme 150 aasta äris.”

Majanduskriisi algusest on möödas neli aastat ja headel aegadel kogutud rasv on läbi põletatud. „Hakkame jõudma olukorda, kus väga raske on kvaliteedile vastavat rahavoogu säilitada,” ütles Erik Roose.

Eestile ja väikesele turule iseloomulikuks pidas ta konkurentsiprobleeme. Roose tõi näiteks konkurentsiameti Eesti Posti ja Ekspress Posti teatud äristruktuuride ühendamise keelu. Kui ühinemine oleks õnnestunud, käiks mõnes piirkonnas ühe, mõnes teise postiljon ja kokkuvõtteks hoiaks tellija raha kokku.

Ka ajalehtede reklaamiturul on hinnad nii madalad, et hästi ei ela peaaegu keegi. „Tegelikult ainus leht, kes kasumit teenib, on Õhtuleht, ja ainult seetõttu, et kunagi tuli omanikel geniaalne mõte kaks lehte ühendada,” sõnas Roose.

Paberlehtede väljakutse on lugejaskonna polariseerumise jätk. „40aastaste ja vanemate põlvkond on nii–öelda turul. Jumal tänatud, see on meile turvapuhver, kes isegi juhul, kui nad on hakanud tarbima uut meediat, reeglina ei loobu paberväljaandest. Aga aeg teeb oma töö ja tiraažid vähenevad möödapääsmatult,” tõdes ta.

Google, mis vahendab sentigi maksmata ajaleheartikleid ja teenib reklaami pealt, murendab raha, mille eest toimetused saaksid uue meedia väljaandeid ülal pidada, kuigi Eestis veel mitte.

Lauri Hussar: juhist sõltub kvaliteet

Rahvusringhäälingu esindaja Lauri Hussar leidis, et valvekoer ei tohi kunagi päris söönuks saada, sest siis ta ei valva hästi. Alatoitumuses valvekoer on aga keeruline probleem.

„Raadios ja teles, nii eratelekanalite kui ka rahvusringhäälingu uudistetoimetustes on siiski kerge alatoitumus, sest ressursid on jätkuvalt väga piiratud,” ütles ta.

Valdav osa toimetustest on koostatud põhimõttel n miinus üks ehk alati on üks inimene puudu, krooniliselt. See tähendab, et ajakirjanik peab päevas tegema näiteks kaks uudist, selleks napib aga aega ja ressurssi.

Suur pinge ja töömaht toovad paratamatult kaasa suure kaadrivoolavuse.

Hussari sõnul tuleneb napp raha tele– ja raadioajakirjandusele osalt ka sellest, et mitu tele– ja raadioettevõtet peab ajakirjanduslikku osa ülal vaid selleks, et täita seaduses ette nähtud kohustusi. Põhirõhk on meelelahutussaadetel. „Ajakirjandus võib olla nende arust liigne luksus,” sõnas ta.

Lahendus on vähese ressurssi võimalikult hästi ära kasutamises. „Juht on see, kes suudab piiratud ressursi tingimustes saavutada ka kõige parema tulemuse,” ütles Lauri Hussar.

Toimetaja peab ära tunnetama hea loo ja andma reporterile selle tegemiseks rohkem aega, abi ja vahendeid. Juht peab vastutamata tunnetama, et ei hakkaks liigselt kontrollima toimetuse tööd. Ometi on koostöö toimetuses oluline. Teemad tuleb läbi arutada ja mõelda.

Rohkem on toimetustesse vaja uuriva ajakirjanduse kogemust, näiteks seda koolitustel ja konverentsidel jagades.

Mõneti on Hussari hinnangul Eestis näha tendentsi, et valvekoerale jääb kont hambusse liiga kauaks ja mõni teine teema jääb seetõttu fookusest välja. Näiteks Reformierakonna rahastamisskandaali taustal on vähem käsitlemist ja süvenemist leidnud Estonian Airi ja Eesti Energiaga seotud teemad.

„Siin tulebki mängu ajakirjanike professionaalsus, kuidas nad suudavad seda teist teemat kas või natukene suure tagant välja tuua,” ütles Hussar.

„2006–2007 tundus mulle, et kollane meedia teeb just elektroonilises ja telemeedias vääramatut võidukäiku. Reitingutest sõltumine tekitas tunde, et seal ei ole tagasiteed. Mul on hea meel, et masu on ka selles mõttes maa peale tagasi toonud, et tõi uuesti mõtlema sellele, et elus on ka muid uudiseid vaja kui seltskonnauudised,” ütles Hussar.

Nii teleris kui ka raadios on just uudistevööndid need, mida kõige rohkem kuulatakse. Oluliste uudiste paketi saab Eestis kätte nii avalik–õiguslikust kui ka kommertsmeediast.

Helle Tiikmaa: liit ei saa olla parem kui liikmed

Helle Tiikmaa, vabakutseline ajakirjanik, ajakirjanike liidu esindaja, Tartu ülikooli doktorant, oli resoluutselt vastu Mikk Salu väitele, et Eesti ajakirjanikel on kõik väga hästi.

„Mitte igaüks ei suuda saada endale sellist vabadust, nagu ilmselt Mikk Salu suudab,” sõnas Tiikmaa. „Töötasin rahvusringhäälingus 19 aastat ja lõpuks olin ajakirjanik, keda tunnustati kui saatejuhti, dokumentaalsaadete tegijat. Loomulikult oli mu vabadus väga suur, mis ei tähenda seda, et kõigil algajatel on see sama suur. Kas neil peaks olema, on teema, mille üle võiks eraldi arutada.”

Ajakirjanike liidul on Tiikmaa sõnul kohati väga kummaline maine, aga tegemist on täiesti elus organisatsiooniga, mis on just selline, nagu on selle liikmed. Kui meediateadlased soovitavad, et liit võiks olla jõulisem ametiühing — liit ei saa olla jõulisem, kui ta liikmed on, kui ajakirjanikud ei tunneta vajadust tugevama ametiühingu järele.

Muret teeb Tiikmaale, kuhu ja millal on läinud ajakirjanike hulgas kaotsi vajadus ametiühingu järele. „See läks kaotsi, kui ajakirjanduspõld oli väga killustunud, oli väga palju väljaandeid, kes üksteisega ei rääkinud, ajakirjanikud olid omavahel totaalselt tülis,” vahendas Tiikmaa Ainar Ruussaare mõtet.

Vägisi liidust ametiühingut ei tee, ehk on siis mõistlik olla loomeliit? „Tekib küsimus, kas ajakirjandus on looming,” ütles Helle Tiikmaa. „See on huvitav probleem, sest ametlikult meid loomeliiduna ei tunnistata, mis tähendab, et me ei kvalifitseeru ka võimalusele taotleda riigi toetust, mistõttu me vabakutselisi ajakirjanikke suures mahus toetada ei saa.”

Tiikmaa sõnul tuleb vägisi pähe mõte, kas Eesti ajakirjanduse üks probleem ei ole mitte see, et kellegi huvides on, et ta ei oleks liiga tugev.

„Oleme jõudnud järeldusele, et uut ajakirjanduseetika koodeksit on Eestis tarvis, sest vana on aegunud. See on üks asi, mille tegemises me lööksime heameelega kaasa, sest meil on omad mõtted,” jätkas ta.

Ka seadusandluse mõjutamises lööb liit kaasa, kui tegijatel ainult meelde tuleb neid kutsuda.

„Lõpetuseks — meie, ajakirjanike liit, pakume institutsionaalse võrgustiku, aga milline see võrgustik on ja kuidas te seda täidate, see on tegelikult kõigi ajakirjanike mängumaa. Kui liikmed on sellised, nagu nad on, siis liit on selline, nagu ta on,” ütles ta.