Intervjuu: Lääne maavanema esimene aasta

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Innar Mäesalu leiab, et maavanema amet võimaldab laiemat pilku kui omavalitsusjuhi oma. Foto: Arvo Tarmula

Võru endine aselinnapea Innar Mäesalu kinnitati Lääne maavanemaks mullu 15. detsembril. Omavalitsustaustaga reformierakondlase tulek teisest Eesti otsast Läänemaad juhtima tekitas kohalikes üksjagu hämmingut ja vastuseisu.

Nüüd on kired vaibunud ja Mäesalu ise kinnitab, et on Läänemaale tulekuga rahul. „Tundub, nagu oleksin spaa–maakonda sattunud,” ütleb ta ise.

Kas nüüd, 11 kuud hiljem, võib öelda, et maavanema töö on selline, kui ette arvasite?

Hoopis teistsugune.

Mille poolest?

Tulin siia linnast, mis on üsna autonoomne üksus. Seal võid omaette majandada, kokkupuuted valdade ja riigiga on minimaalsed.

Maavanema mätas võimaldab aga hoopis avaramat pilku.

Olin ka kinni mõttemallis, et miks maavanemaid vaja on. Sellisel kujul on seda ametit võib–olla tõesti natuke raske põhjendada, aga mingil teisel kujul on vägagi normaalne.

Maavanemal võib ju pilt olla avaram, aga käed on seotud. Kui palju on üldse tegutsemisvabadust?

Käed on seotud peaasjalikult rahaga. Meil pole sellist kotikest, kus projektide või tegevuse tarbeks raha jagada.

Varem oli maavalitsus nagu väike riik, aga siis võeti suund anda omavalitsustele rohkem otsustusõigust. Nüüd hakkab see tagasi minema. Kohapeal pole aga enam seda tasakaalustavat riiki ja järjest rohkem otsustusõigust läheb ministeeriumitesse.

Räägime regionaalpoliitikast ja arengukavades kirjutame, et igas Eesti otsas peab olema hea elada, aga tegelikult läheb Jüri Mõisa stiili.

Et kõik koondub Tallinna ümber?

Isegi sama arengukava teises kohas on kirjas, et rahvusvahelist konkurentsivõimet silmas pidades peaks Eestis olema kaks regiooni — Tallinn oma tagamaaga ja Tartu.

Rahvusvaheliselt olen sellega nõus. Aga kuidas jääb sellega, et igas nurgas peab olema hea elada? Ka metsas võib olla hea elada, kui oled metsainimene, teine asi on, et oleksid tagatud samaväärsed teenused.

Nüüd ongi maavalitsus tagaplaanile jäänud, otsustusõigus ära võetud ja omavalitsustega juhtub praegu sama.

Maavanem saab regioonile kasu tuua hea läbisaamise korral ministeeriumite ja kohalike omavalitsustega. Riigiametnikuna on mul ligipääs ministeeriumitele ja nii saab mõjutada.

Kas see tähendab, et maavanem on rohkem omavalitsuste esindaja riigi ees, mitte riigi esindaja maakonnas?

Ei, selle vastu olen kategooriliselt. Kui palka maksab riik, siis üritan olla riigi esindaja maakonnas. Aga hea maavanem peab võtma [kohapealt tulnud] ettepanekud ja arvamused ja võimalusel minema ütlema, et meil on selline probleem. Seda ei saa teha nõudes ja jalgu trampides.

Pigem paneb muretsema ministeeriumite tegevus. Igaüks vaatab oma valdkonda väga kitsalt. Näiteks sadamate puhul — majandusministeerium vaatab, kuidas neid arendada turismi seisukohast, põllumajandusministeerium kalanduse põhjal. Ma ei ole kindel, et nad on kokku istunud ja arutanud, milline oleks ühine pilt.

Maavalitsus võiks olla see, kes jälgib, et ei tekiks ebakõla.

Regionaalminister on üks allminister. Tegelikult peaks ta aga olema asepeaministri staatuses, kõrgemal teistest ministritest, hekseldades eri ministeeriumites valminud ettepanekud enne töösseminekut läbi.

Riigi tasemel ei juhtu seda ilmselt niipea ja siis võiks vähemalt maavalitsus olla see, kes asja tasakaalu paneb.

Te olete viimasel ajal olnud kriitiline valitsuse vastu. Millest see tuleb?

Maavanema ametis õpid tundma riigi toimimist ja ma näen paljusid asju, mis vajaksid parandamist.

See, et olen reformierakondlane, ei tähenda, et ma erakonna või tema koalitsioonipartneri suhtes kriitiline ei ole. Kriitiline olen ka Keskerakonna ja sotside suhtes, kui on midagi kritiseerida.

Mujalt Eestist Tallinna poole vaadates näed asju hoopis teisiti. Ma ei tea kõigi otsuste tagamaid ja võib–olla ongi kõik õigustatud, aga puudu on avalikkusega lihtsas keeles suhtlemisest.

Kas see pole pikast valitsemisest tulenev ülbus?

Ma ei usu, et see on kaua võimul olemisest, võib–olla peaks organisatsioon sisemiselt muutuma. Igas organisatsioonis saab tekitada värskust.

Kas skandaalid Reformierakonna ümber pole tekitanud tahtmist välja astuda?

Tulin erakonda vabatahtlikult.

Uksi paugutades ei lahenda ühtegi probleemi — ei erakonnas ega ka peres. Nii jäävad mõlemad, käed ristis, oma positsioonile ja see ei vii edasi. Võid korraks vihastada, aga asi tuleb ära rääkida ja edasi minna.

Olen veendunud liberaalse maailmavaate pooldaja, küll aga arvan, et on aeg sotsiaalsemaks lähenemiseks. Võib–olla tuleb see sellest, et mul on kodus väike laps ja ise olen vanemaks saanud.

On Teil ikka plaan kandideerida riigikokku?

Ei tea, aeg näitab. Mul poleks kõige vähematki selle vastu, et jätkata maavanemana perioodi lõpuni ehk anda maksimaalne panus Läänemaa arengusse.

Kui kaua läks Läänemaale tulles aega, enne kui valdade ja vallavanemate nimed meelde jäid?

Nimed ja vallavanemad sain kiiresti selgeks, juba jaanuaris. Aga kuna kohapeal polnud käinud, polnud sellel sisu taga.

Nüüd olen enamikus valdades käinud — jäänud on veel Risti ja Taebla, novembri lõpus käin need läbi — ja on tekkinud ka ettekujutus, mida üks või teine vald endast kujutab. Väga põnev on olnud, kuigi ühe päevaga ei jõua enamikku vallast ära vaadata. Kevadel jätkan uue ringiga.

Mujalt Läänemaale tulles ei teata suurt midagi peale Haapsalu — see paistab ergas nagu plinkiv majakas. Võib–olla Matsalu ka.

Valdades käies olen ühes asjas Kiisleriga nõus. Öeldakse, et regionaalpoliitikat pole, aga mina leian, et on vägagi palju olnud. Elementaarsed vajadused on minu meelest täidetud.

Paljudesse kohtadesse on veetud valguskaabel, ega internetita ela eriti kuskil. Teed — alati on võimalus paremini, aga üldiselt on ühendusteed head. Külakeskused mitmel pool.

Ühistransport, loomulikult peab seda pidevalt korrigeerima, et inimesed liikuma saaks, aga minu meelest toimib see päris hästi.

Kas ühistransport on maakonnas ikka hea? Tallinna pääseb küll, aga bussiga maakonnas ringi liikuda on peaaegu võimatu.

Ühissõidukiga liiguvad põhiliselt koolilapsed ja pensionärid. Koolilastel on kooliliinid, pensionäridel poes käimine jms.

Väidan, et kiired käivad Haapsallu kokku küll. Mööda maakonda ringi sõita võib–olla ei saa, aga ega iga valla elanik tahagi naabervalda minna, vaid keskusse ja tagasi.

Haapsalu on ka tõmbekeskusena Tallinnale nii lähedal — sõidad sinna pisut üle tunni.

Kas Tallinna lähedus pole teistpidi oht?

Selles mõttes küll, et lihtsam on hakata Tallinnas tööl käima ja siis mõtled, et äkki peakski sinna kolima.

Tihtipeale kolitakse ära sealt, kust on tülikas tööl käia. Kui Tallinnast hakkaks Rohukülla käima euroopaliku kiiruse ja mugavusega rong, ei teki põhjust ära kolida.

Minu meelest on Haapsalus perel elamiseks ja laste kasvatamiseks väga head tingimused.

Kas selleks ajaks kui rong käima hakkab, siin üldse enam kedagi on?

Kogu maailm linnastub, töökohad muutuvad — pole enam põllumajanduslikke töökohti. Jääb paratamatult liikumine. Kui ei taha Tallinnas elada ja igal hommikul ummikuid taluda, vaid tahaks elada Haapsalus või Rakveres, ongi ainus võimalus ühissõiduk. Bussiga seda ei lahenda ja Pärnu maantee pudelikaela ei saa vältida. Rong läheks sealt aga ludinal läbi.

Seni kuni pole ühendust, liiguvad inimesed koos korteritega. Liikuma peaks aga rong, mitte elukohad. See on Läänemaa suurim probleem.

Rongiprojekt on ääretult oluline ja ma ei saa aru, miks ministeerium nii sõdib bussiliikluse poolt ja rongiliikluse vastu. Kõik arengukavad ütlevad, et rongiliiklus on tähtsaim, tegelikkus ei kinnita seda üldse.

Milliste Läänemaa omavalitsustega võib rahul olla ja millised on murelapsed?

On väikesed vallad, kes toimetavad väga tublilt, näiteks Vormsi, Noarootsi, Nõva. Muidugi on neil ka probleeme.

Vallajuhid on täiesti asjalikud inimesed. Toimetavad, mõni võib–olla aktiivsemalt ja mõni vähem. Ma ei oska ühtegi sellist valda küll nimetada, mis oleks täiesti maha jäänud.

Ükskõik, mida ma valdadest ka ei räägiks, olen ikkagi seisukohal, et vallad peaksid liituma. Mitte sellepärast, et vallavanem ei saaks hakkama, vaid tugev omavalitsus on ainuke vastuseis sellele, et kõik kipub Tallinna minema.

Tugev tähendab tavaliselt rahvaarvu. Kui läbi läheb rääkima 25 000 elanikuga valla juht, võetakse teda rohkem kuulda.

Kuidas meie omavalitsused võiksid liituda?

See, et midagi ei muutu, on tupiktee. Omavalitsusliitude Eestisse ma ka ei usu — omavalitsusliit on vabatahtlik ühendus ega saa endale võtta seadusega pandud kohustusi. Mina arvan, et võtmeküsimus on tugevad maakonnakeskused ja selle ümber jäävad alad.

Läänemaa on natuke teistsugune — siin on ka Lihula, mis võiks saada teiseks keskuseks, kui suudetaks ka Pärnumaast tükk haarata ja elanike arv läheks 10 000 kanti.

Mina oleks väga rahul, kui tekiks kaks omavalitsust, mitte rohkem.

Põhja– ja Lõuna–Läänemaa?

Tegelikult on kolmas variant ka, et Haapsalu eraldi. Linn suudab seda endale lubada ja saaks hakkama. Küsimus on, kuhu siis jääks Põhja–Läänemaa keskus.

Keskus peaks olema selline, kus inimesed saaksid kõik oma asjad ära ajada — kus oleks kool, lasteaed, huvitegevus, sportimisvõimalused, raamatukogu, arstiabi.

Läänemaa teiste vallakeskustega võrreldes annab Lihula selle mõõdu välja.

Järgmisteks valimisteks Läänemaa vallad ilmselt liituda ei jõua?

Jõuaks, kui tahaks. Kahe partneriga on muidugi lihtsam, aga sellel vaheetapil pole mõtet.

Kõigi valdade liitmiseks peab olema väga palju head tahet. Sellele oleks pidanud täpselt aasta tagasi mõtlema.

Kui liitumist ette valmistada 2017. aastaks, on oht, et vahepeal kohalike valimistega osa inimesi vahetub. Esimene aasta–paar on hea oma vallas olla ja initsiatiivi ei tule. Praegu oleks selles mõttes õige aeg. Meil on omavalitsusi, kes oleksid kohe nõus liituma, näiteks Vormsi, Nõva. Teatud tingimustel ka Risti ja Kullamaa. Teised nii väga ei ole.

Võtmeküsimus on Ridala vald. Kui Ridala kaasa ei tule, ei juhtu midagi. Ridala otsus on minu meelest tähtsam kui Haapsalu oma. Ilma Haapsaluta võib ülejäänud vallad kokku panna, aga ilma Ridalata on seda väga keeruline teha.

Liitumisel saaksime parimatest praegustest või tulevastest vallavanematest kompetentse juhtimistasandi. Volikokku pääseks tunduvalt suurema häältepagasiga — ei piisa enam tuttavate häältest, vaid võõraste häälte saamiseks pead millegagi silma paistma.

Mis peale rongiliikluse puudumise on veel Läänemaa põhihädad?

Meedia poole pealt ütleks, et pole oma raadiot, kust kuuleks kohalikke uudiseid. Mina tunnen sellest puudust, aga ma ei tea, kas sellel ka turgu oleks.

Teede poolest on häda looduslik pinnas — kui on kruusatee ja vihm üle käib, siis on tee aukus ja tapab autot.

Tulin Võrumaalt Läänemaale ja tunnen, nagu oleksingi spaa–maakonnas. Ma pole näinud ühtegi sügavat probleemi, millega peaks kohe hakkama tegelema.

Mulle on ääretult sümpaatse mulje jätnud siinsed suurettevõtjad, kes mitte ei taha ühiskonnalt ainult saada, vaid hoopis panevad ise kohalikule elule oma toetava õla alla. Kaugeltki mitte alati ja mitte igal pool see niimoodi ei ole.

Siin on turvaline, koolivõrk on vähemalt praegu toimiv ja täitsa heal tasemel. Teed on nii ja naa, liikuda on võimalik.

Kultuurimaja on Haapsalus ja Lihulas, sporditegemise võimalus on. Kaubandus on väikelinnale kohane, aga selle probleemi lahendab Tallinna lähedus.

Ühtegi räiget probleemi ei tule mulle praegu ette.

Loomulikult töötus, seda räägivad kõik nagu mantrat. Aga kui tahaks siia kutsuda 100–200 töötajaga ettevõtte, siis pole kohapealt töötajaid leida.

Üks variant on teistelt ära tõmmata ja ümber õpetada, teine variant mujalt sisse tuua. Omavalitsus saab selleks tingimused ja keskkonna luua, pakkudes tulijatele elamispinda või krunte ja vedada torud krundi piirile.

Kui erinevad on Võrumaa ja Läänemaa inimesed?

Absoluutset hinnangut on raske anda. Olen Võrumaal üles kasvanud, Läänemaal ainult aasta olnud. Meediat jälgides tundub mulle, et ärapanemist ja verbaalset peksu on siin tunduvalt vähem. Poliitikas sellist tampimist, nagu Võrumaal on käinud aastaid, pole ma siin kohanud.

Mulle tundub, et Läänemaa inimesed on natuke rahulikumad ja vähem pahatahtlikud.

Tundub, et siin on mõnus, ja ma olen väga rahul.

Millest puudust tunnete?

Natuke sõpradest ja sugulastest, aga ausalt, praegu eriti mitte millestki. Pere on mul nüüd siin, tütar on Tallinnas ülikoolis, siin on tal lihtsam käia.

Telefonis suhtled sõpradega nagunii ja lõpuks on Eesti nii väike. Kuus korra käin ikka ka seal kandis ja sõbrad käivad riburada pidi siin. Muidu siia ju väga ei satuta, Haapsalu ei jää ju transiiditeele.

Aga järvedest ja kuppelmaastikust?

Tasase maastikuga hakkan harjuma. Natuke imelik küll on, eriti rattaga sõites — ei pea mäest üles väntama ja pärast ei saa puhata.

Mulle pigem meeldib, et on ligipääs merele. Mulle meeldivad saared ja et need on nii lähedal. Mere taha minek on hästi põnev ja see kompenseerib järvede teema.

Lõuna– ja lääne–eestlased vaidlevad, kas lumi pakib või hakkab kokku. Olete ühe talvega Läänemaal selle selgeks saanud?

Mina tean, et lumi hakkab kokku, pakkimise sõna pole kuulnudki.

Intervjuu ilmus Lääne Elu paberlehes 17. novembril.

14 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
kera
9 aastat tagasi

Mäesalu on tüüpiline karjerist. Kus näeb suuremat raha, sinna poeb, kahepalgelisus nagu paljudel võrulastel veel sinna juurde. Selles on tera küll, et läänlased pole nii jõhkard ja kuritahtlikud kui vaid ümber oma naba keerutavad tigedikest võrulased korrumpeerunud kõdunevast linnakesest, kus ollakse sugulased ja joomavennad.
Kui veidigi autunnet, kobigu Võrru oma kampa tagasi. Olete Haapsalus võõras ja piirkonda ei tunne ja lipitsete seal, kus endale isklikku kasu näete.
Pillimänguga saab plusspunkte külamammide ees, töö tegemiseks , maakonnaelu korraldamiseks on vaja ajusid ja tarkust ja vastutusvõimet, mitte hämamist tõmbekeskusest.

Mart
9 aastat tagasi

mine Võrru tagasi

naabrimees
9 aastat tagasi

väga huvitav, et härra maavanem ei leia maakonnast ühtki tõsisemat probleemi? Vähenev rahvastik, puudulik politseisüsteem, suletud maapoed ja sidejaoskonnad, vilets teede olukord, tööpuudus ja tööjõupuudus, madalad palgad, nigelad bussiühendused, lammutatud haiglateenus ja puudulik perearstisüsteem,, lammutamisel olev koolivõrk, viltsalt toimetulevad omavalitsused…. kas need ei näigi maavanemale probleemidena. Ja see polegi veel kõik!

ajukääbik
9 aastat tagasi
Reply to  naabrimees

keda kotib, lugege kuidas laululuik maakonda kilekotiga miljoneid toob

lühidalt
9 aastat tagasi

aastaga on parteisõdur käinud läbi mingi osa Läänemaast, kohtunud mõne ärimehega ja saanud mingi ülevaate maavanema tööst

kodanik
9 aastat tagasi

hale jutt

Eestimaa Blogi
9 aastat tagasi

Turismiettevõtted võivad ju olla, aga mulle meeldiks tulla rongiga. Sest sellega on mugavam. Ja ka tööle saaks mugavamalt. Pealegi, ka 200 töömeest saaks leida, kui ettevõte pakub tegelikult ka head töökeskkonda ja vähegi normaalset palka. Mitte paljude hiigelfirmade nagu Maxima, G4S kombel alampalka.
Halvim ongi see, et kui isegi arengukava või mingi uuring tõestab üht, siis räige järjekindlusega tehakse vastupidi. Kogu Eestis.

anektoot
9 aastat tagasi

tahaks # kutsuda siia 100-200 töötajaga ettevõtte# aga pole töötajaid kohapeal leida

valija
9 aastat tagasi
Reply to  anektoot

Täpselt nii ongi, et pole võimalik töömeest leida. Suvaline tööotsija tuleb kõigepealt tööle harjutada, siis õpetada, siis õiged arusaamiseks tööst selgeks teha. Kui oled suutnud kõik eelnevad etapid selle nn töömehega läbi teha, siis peale mõnda palgapäeva on mees kadunud ja järgmisega hakkab kõik otsast peale, tuleb mitu korda kodus jägrgi käia, et kulla mees tule nüüd tööle, aga paraku pole äriettevõte sotsiaalasutus või töötukassa. Paraku on meie riik õpetanud nn sotsiaalset abitust, mitte enesega toime tulemist. Võite tõestuseks küsida ükskõik millise ettevõtte juhi käest Läänemaal. Selles on maavanemal tuline õigus.

jah
9 aastat tagasi
Reply to  valija

ega 2 eurose tunnipalgaga tõesti tööorja ei leia

matroosovile
9 aastat tagasi

Tüüpiline tõmbekeskuste teoorikalkari jutt. Võetakse mingi teooriparadigma ette ja siis jookstakse kokku. Seda täiendab muidugi liberalism, mis enda sõna olemuses kõik paljastab. Tegemist on libeda ja kalkuleeriva hoiakuga – kõigile midagi. Muidugi ilmne nahaalsus on see et siseministeeriumi ametlikuks poliitikaks on kujunenud võõramaalasete sissetoomine regiooni, kes ei teaks milline seis kunagi olnud on ja selle kaudu kultuuriliste sidemete katkemine minevikuga. Sedasi antakse uuele juhile muidu tühi ja taakadeta kaart pihku, mida tal on kergem ilma minevikumälestusteta kommentaarida – see vabastab vastutusest. Selge on see et ettevõtlustasand pole enda eelmiselt põlvelt kätte võidetud positsioone suutnud hoida. Ettevõttedi nüüd selle kõige eest… Loe rohkem »

valija
9 aastat tagasi
Reply to  matroosovile

Hr matroosov ei näe oma ninaotsast kaugemale ja keerutab juttu, millest ise ka aru ei saa ja pikib vahele võõrkeelseid sõnu, et ikka tark välja paista, siis arvatakse, et ongi tark. Matroosov unustab ära Läänemaal edukalt toimivad põllumajandusühistud, liha- ja kalatööstused, turismiettevõtted jne. Juba seoseta lause “Sest toote loomisvõime ja küsimus, milline võiks olla selle loomise infrastruktuur pole kõnealla tulnudki” reedab “matroosovi” teovõimet ja olemust.

pigem valitavale
9 aastat tagasi
Reply to  valija

Esimene kommar jäi kohe refiropkade teerulli alla. Ja kohe hakati kaevikuid kaevama. Kui see niinimetatud valija jutt paika peaks siis läänemaa ei jookseks rahvast tühjaks. Ääremaad ei oleks varemeid täis. Ja kui tavakodanik teemakäsitluse tõstatab siis on ta veel süüdi ka et miks ta seda ära pole teinu. Ilmselt pole refireopkadel seni maani selge, kus läheb piir strukturaalsete ja isiku tasandi lahendustasandi vahel. Ja see ei ole enam teovõimetus lõhnab võimuladviku süüdimatuse ja rahulolu järele hea et niigi läits.