Riigikogus oli täna olulise tähtsusega riikliku küsimusena 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemuste arutelu. Ettekannetega esinesid rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuht Ene-Margit Tiit, MTÜ Noor Eesti eestvedaja Andrei Hvostov ja sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna.
Lääne Elu avaldab Andrei Hvostovi ettekande stsenogrammi koos ettekandja vastustega kuulajate küsimustele.
Austatud juhataja! Austatud riigikogu liikmed! Tervitus ka sinna üles rõdule, kus, ma saan aru, on üks keskkooliklass pidamas ühiskonnaõpetuse tundi.
Esiteks pean ma ilmselt selgitama, miks ma siin üldse olen. 20. septembril, kui Tarmo Jüristo käis siin rääkimas vabaühenduste teemal, siis mingi hetk tekkis saalis küsimus, kes ta üldse selline on ja miks ta teie ees seisab. Seda stenogrammi oli tõesti hästi lustakas lugeda. Et midagi niisugust minuga ei juhtuks, siis ma määratlen ennast kohe praegu. Ma ei seisa siin kui ajakirjanik, ma ei ole siin ka kui mitte kirjanik, vaid ma olen siin kui ühe mittetulundusühingu juhatuse liige, mittetulundusühing Noor Eesti.
Samuti, seistes siin teie ees tahan ma määratleda, milline on minu hoiak teie suhtes. Me oleme viimasel ajal täheldanud sellist minu arvates täiesti vale ja kurvastavat tendentsi, et tähistus “professionaalne poliitik” on muutunud kuidagi halvustavaks, selliseks pejoratiivseks. Ma absoluutselt ei jaga sellist hoiakut. Nii nagu on igas valdkonnas omad spetsialistid, olgu see tervishoid või olgu see haridus, nii on ka poliitikas omad spetsialistid. Mina suhtun teisse praegu kui poliitikaspetsialistidesse. Siin seistes ma tunnistan, et mina ei ole spetsialist. Ma olen selline huviline, vaatleja, jälgija, aga mitte spetsialist.
Niisiis, tänase teema juurde. Professor Tiit kandis meile juba ette, kuna me saame numbritest aru, siis me saame ka aru, mida meile ette kanti. Siit võib kohe edasi minna selle küsimusega, kuidas seda olukorda parandada, mis on see tüsistav faktor, mis ei lase meil läbi viia konsekventset perepoliitikat. Vastuse, võimaliku vastuse sellele küsimusele sain ma siinsamas riigikogu ruumides, küll ühes teises saalis, konverentsisaalis, 8. juunil, kui seal toimus ümarlaud, kus arutati samuti rahvaloenduse tulemusi. Ma olin seal kohal. Tõsi, mitte ajakirjanikuna, vaid just nimelt oma MTÜ esindajana.
Tollel koosolekul sain ma väga suure üllatuse osaliseks. Pigem positiivse üllatuse osaliseks. Margus Tsahkna, kes on teatavati sotsiaalkomisjoni esimees ja IRLi liige, esines seal ühe teatud poliitilise pihtimusega. See kõik on Youtube’is olemas, võib järele kontrollida, et Tsahkna on tõesti seda öelnud. Ta möönis, tunnistas, et valimiskampaaniate läbiviijana on ta alati vaadanud, kui suured või kui perspektiivikad on ühed või teised valijarühmad. Siis muidugi ta kasutas ka sellist tähistust enda kohta, et küünilise poliitikuna on ta alati vaadanud, kelle nimel siis nagu tasub pingutada. Tema järeldus oli selline, et üldiselt tasub pingutada nagu elanikkonna selle osa nimel või selle sümpaatia võitmise nimel, kes, ütleme niimoodi delikaatselt, kes on fertiilsest east väljunud ehk elanikkonna vanem segment.
See selleks. Hiljuti, kui lastele valimisõiguse andmise teemal ma initsieerisin ühe väikse arutluse Daniel Vaariku blogis Memokraat, siis seal tuli omakorda Liisa Pakosta välja pihtimusega. Kuna see on seal must valgel kirjas, siis ma lihtsalt loen selle praegu teile ette.
Niisiis, Liisa ütles järgmist: “Sa võid täna ribadeks töötada ennast laste nimel, aga hääli valimistel ikka ei saa, sest selles sektoris on lihtsalt hääliõiguslikke nii vähe ja seega valituks ei osutu. Seega pead tegema poliitikas valiku – kas töötad masse puudutavate küsimustega ja saad massi hääli või teed korraks sähvatuse laste olukorra teemal, ent see jääbki su viimaseks tööks esinduskogus.”
Nüüd ma tahan teile öelda seda, et hästi loomulik oleks teiste fraktsiooni liikmete poolt võtta selline hoiak, et see, mis IRL räägib, on IRLi mure ja teid see absoluutselt ei puuduta. Ma manitsen teid võtmast sellist kaitsevat hoiakut, sest tegelik elu näitab, et te olete kõik patused. Kui 2008 tabas meid rahanduskriis ja selle ulatus hakkas selguma ja hakati eelarvet korrigeerima väiksemate numbrite suunas, kutsuti kokku kärpekrokodillid, siis kärpekrokodillid hakkasid kõigepealt murdma kõige nõrgemaid. Mis olid tookord siis esimesed sammud? Ranitsatoetuste kaotamine, esimese lapse pealt antava tulumaksuvabastuse tagasivõtmine, peretoetuste tõusu peatamine. Te võite omavahel kokku leppida, kui suured teened ühel või teisel erakonnal selles kõiges tehtus on. Samuti ütlen siinkohal, et ka Keskerakonnal ja sotsiaaldemokraatidel ei ole siin põhjust kuidagi endale vastu rinda lüüa, et me oleme teistmoodi käitunud. Tallinna linna tasandil käitusite te täpselt samamoodi.
Tallinn, see on 1/3 Eestist, majanduslikult 70% Eestist. Asudes murdma ja lammutama neid ühiskonna nõrgemat poolt, hoidusite samas pensionäre puutumast. Mis on põhjus? Meil on 404 000 pensionäri ehk kolmandik elanikkonnast, lapsetoetuse saajaid on 260 000, kusjuures pooled neist on nii-öelda ühe vanemaga perekonnad ehk üksikemad, tavaliselt on need naised. Väikese sellise matemaatilise, väga lihtsa tehtega me saame aru, et väikelastega perekondade atraktiivsus valimisvõitluses või poliitika jaoks on tunduvalt väiksem kui auväärt seenioride atraktiivsus. Ma üldse ei kahtle, et poliitikutena olete, ütleme, toimuvatest demograafilistest protsessidest väga häiritud, te kindlasti tahaksite aidata noori peresid. Ent realistlikult mõeldes, teie kui poliitikud, realistlikult mõeldes saate aru, et pingutada tuleb hoopis teiste elanikkonnagruppide poolehoiu võitmiseks.
Millised on sellised pragmaatilise poliitika tagajärjed rahvastiku taastootmisele? See on täpselt see, millest rääkis professor Tiit, kui ta rääkis sellest, et perepoliitika esimene vältimatu eeltingimus, et see oleks efektiivne, on järjepidevus. Seda järjepidevust ei ole olnud. 2009 kõik, mis tehti, see katkestati, igasugune järjepidev perepoliitika. Noortele peredele anti signaal, mille põhjal nad võivad järeldada, see on täiesti loogiline, et kui järgmine kord juhtub mingisugune selline rahanduslik kataklüsm ja tõenäoliselt see tuleb, me ju näeme, mis Euroopa Liidus toimub, siis jälle on nemad need, kes esimestena üle parda heidetakse, ja ei ole mitte mingisugust garantiid, et niimoodi ei juhtu. Selles mõttes, kui nende suurte kärbete aastal räägiti, et selline pudi-padi nagu ranitsatoetused ja esimese lapse tulumaksuvabastuse tagasivõtmine, et ega see kedagi ei takista lapsi sünnitamast, siis minu meelest minu meelest sellised väited on lihtsalt üks otsene vale.
Tõenäoliselt nüüd see sügis juhtub selline imeline ja tore sündmus, et poliitikutel, teil, on ette näidata üks suur töövõit, nimelt lapsetoetuste tunduv kasv, kolmekordne kasv. Ent jälle tagasi tulles minu eelmise lõigu mõtte juurde: kas see siis võiks kuidagi inspireerida, vaimustada noori inimesi lapsesaamise mõtte suunas? Te võite seda lastetoetust kas või kümnekordseks tõsta, aga puudub garantii, et see jääbki püsima edaspidi, ka siis kui väga-väga rasked ajad saabuvad. Kuna seda garantiid ei ole, siis tegelikult see asi ei mõju.
Nüüd põhilise juurde. Kuidas teha niimoodi, et aidata erakondadel, aidata valitsusel, aidata poliitikutel ajada seda poliitikat, mis edendab Eesti rahva iivet? MTÜ Noor Eesti kutsuti kokku umbes samal ajal, kui hakkasid kärpekrokodillid tegutsema. Selle MTÜ sõnum, kümme kodanikku, kes hakkasid propageerima ideed, et lastele tuleks anda valimisõigus alates nende sünnihetkest. Selle valimisõiguse realiseeriks selle lapse vanem selle eani, kui laps saab täiskasvanuks ja hakkab juba ise valima. On täiesti arusaadav, mis on sellise ettepaneku mõte. Lühidalt, kogu selle idee minu poolt väljahõikamise hetkest, Noor Eesti poolt väljahõigatud hetkest kuni tänase päevani see kõikvõimalik kriitika sellele ideele, ma arvan, et mul on enam-vähem täiuslik selline ettekujutus, mida üldse võib selle idee kritiseerimiseks öelda. Üks kriitika oli selline. Kas nüüd selle idee esitajad tõesti kujutavad ette, et selline lisahääl valimistel mõjuks noortele nii innustavalt, et selle nimel nad hakkavad lapsi tegema? Absoluutselt mitte ma seda ei arva, Noor Eesti niimoodi ei arva, me ei ole sellised primitivistid. Eesmärk on muuta fertiilses eas olev elanikkond ehk väikeste lastega inimesed, kellel võiks olla veel soov lapsi sünnitada, huvitavateks, atraktiivseteks poliitikute silmis. See on see eesmärk, see on see mõte.
Ma arvan, et nüüd, kui ma olen selle idee välja öelnud, tegelikult võikski hakata kokku tõmbama neid otsasid. Lõpetuseks ma lihtsalt tahan seda öelda, et tõepoolest, kui kriitikute arvates on see idee jabur, ebarealistlik, aferistlik, mida kõike veel, siis ma kasutaks täpselt sedasama võtet, mida kasutavad juhtivad poliitikud siis, kui mingisugust nende ideed hakatakse kritiseerima. Mis on siis teiepoolne ettepanek, mis on siis alternatiiv? Kui see, mis Noor Eesti pakub, lastele valimisõiguse andmine, kui see on jabur, siis siinkohal ei tohiks nagu see kriitika peatuda. Tahaks kuulda, mis on need alternatiivsed võimalused. Palun, ärme hakka jälle rääkima mingisugusest ühiskondlikust leppest, asutusest, ma ei tea, et kutsume Aadu Luukase sealtpoolsusest tagasi. Ärme räägi mingisuguse erikomisjoni loomisest või sellest, et Riigikogu liikmed võtavad kohustuse iga nädal kirjutada maakonnalehtedes, üleriigilistes lehtedes kolumne sellest, kuidas me kõik armastame lapsi ja lapsed on meie tulevik. Neid kõiki asju on juba tehtud ja sellest hoolimata oleme me täna selles olukorras, kus me oleme. Tänan tähelepanu eest!
Olga Sõtnik:
Lugupeetud ettekandja! Tänan teid kahe lapse emana ettekande ja selle huvitava mõtte eest! Ma arvan, et siin on mille üle mõelda ja arutada. Küsimus on mul natuke teisest valdkonnast. Oma sõnavõtus te ütlesite, et Keskerakond on Tallinna linnas kasutanud samu kärpemeetmeid, mida koalitsioon on teinud riigi tasandil. Kas te võiksite nimetada täpsemalt, mida Tallinna linn on ära kaotanud nende viimaste aastate jooksul? Millised toetused on kadunud – kas koolitoetus, sünnitoetus või hoopis kaotatud hoolduspakk vastsündinule või on see huvihariduse valdkonnas midagi? Nimetage need konkreetsed kärped, mida Tallinna linn on teinud viimastel aastatel?
Andrei Hvostov:
Niipalju kui ma tean, on Tallinnas lasteaialaste peale eraldatud pearaha kõikunud siia sinna läbi aastate. Näiteks 2006 – mul on juhtumisi numbrid siin ees, kuna ma aimasin, et mingi selline küsimus võib tulla Keskerakonna poolt – aastal 2006 oli pearaha lapse peale (see on nüüd eurodes) 1563, aastal 2012 on see 1578, nii et aastal 2006–12 on olnud need numbrid väga erinevad. Kõige toredam oli 2009, siis oli 2034 eurot, aga peale seda on toimunud pidev langus.
Me oleme praegu selle pearaha maksmise näitaja poolest samas seisus kui aastal 2006. Siin on toimunud mingisugune alandamine. Ja olemata nüüd jälle selle valdkonna spetsialist, sest ma tõesti ei ole lasteaednik, ma ei ole eelkooliealise asutuse pedagoog, aga nii palju, kui ma olen hoomanud, siis nende jaoks tekitab see pearaha kõikumine ja langemine väga suuri probleeme. Jutt on ju lasteaedadest. See on täpselt see problemaatika, millest me siin räägime. Te olete patused! Vabandust! Võib muidugi rääkida ka investeeringutest, aga need on ühed teised numbrid. Ma praegu sellega piirduks.
Yana Toom:
Hea ettekandja! Ma ei taha nagu sellesse poleemikasse laskuda. Me võime seda teha hiljem kuskil ümber nurga, kes kui palju on laste pealt kokku hoidnud. Aga ma praegu tegin arvuti lahti ja vaatasin. Seal on üks uudis üleval, et Anija vallas, lihtsalt suvaline vald, müüdi enampakkumisel kohtutäituri poolt talu, kus elab 8 lapsega pere, ja et nüüd, 1. novembrist nad peavad kuskile lageda taeva alla välja kolima. Seal on pikk lugu sellest, kuidas see kõik algas ja millega see kõik lõppes. Ütle palun, oletame, et see sinu pakutud asi oleks meil juba aastaid toiminud, kas sellel juhul sinu arvates saaks Eesti nii hästi täita neid Maastrichti kriteeriume? Kas me saaksime olla oivik Euroopa Liidus? Kas me saaksime trummi taguda, et me siin kõike täidame, meil on eelarvedistsipliin ja mis iganes? Miks ma seda küsin? Sest see on väga huvitav muutus, kui eilne krokodill täna tahab anda lastele valimisõiguse, aga siis ta ju kärpis, kas nüüd on see õige aeg? Kas sa ei karda olla ärakasutatud valimiseelses võitluses?
Andrei Hvostov:
Ei, ma ei karda seda, et mind võiks kasutada ära. Vastupidi, ma väga loodan, et mind kasutatakse ära valimiseelses võitluses, kasutatakse ära mingisuguste õigete ja vajalike ideede väljahõikamisel.
Mis puudutab seda arutluskäiku, kui me oleks näiteks juba 20 aastat tagasi vastu võtnud sellise reformi, et laste eest saab oma häält anda valimistel, kas me siis täidaksime Maastrichti kriteeriume ja kõike muud? Oh, see kõik jääb väga selliseks hüpoteetiliseks. Ma tean ühte inimest (ta istub praegu teie hulgas), kes kuuldavasti on selle idee vastu väga-väga sel põhjusel, et kui niisugune reform läbi viia, siis kogu Eesti poliitika muutub vasakpoolseks. Aga tema parempoolse poliitikuna üldiselt ei tahaks sellist asja. See on külma sõja aastate retoorika better dead when red – parem olla surnud, kui punane! Mis ma oskan selle kohta öelda? Ma ei tea, kas parempoolsus peab olema tingimata seotud sellise räige turumajandusega.
Ajaloolane Jaak Valge, kellesse paljud ilmselt suhtuvad nii ja naa, aga kes siiski on kahekordse kõrgharidusega, ta ei ole mitte ainult ajalugu õppinud, vaid on õppinud ülikoolis ka inimgeograafiat, nii et on pädev rääkima nii rahvastikuküsimustes kui ka majanduse kohta – ma olen aru saanud, et viimasel ajal Jaak Valge propageerib isegi sellist mõistet nagu vasakrahvuslus. Rahvuslus ei pea tingimata parempoolne olema. Ta võib olla ka vasakpoolne.
Ma ei tea, kui ma hakkan nüüd pikalt ja põhjalikult vastama sellele küsimusele, siis see kõik läheb paratamatult jälle sellise filosofeerimise valdkonda: Ma olen kusagil oma tekstides kirjutanud, ilmselt Eesti Ekspressis sel suvel ma kirjutasin sellise mõtte, et lapse soetamine ja lapsesaamine toob sellele inimesele meie turumajanduslikus võitluses ilmselt kahju. Tähendab, turumajanduslikus konkurentsis on laps miinus, mida vähem lapsi on ühel või teisel perekonnal, parem kui neid üldse ei ole, seda efektiivsemad on nad turumajanduslikus mõttes. Ja siin on tohutu vastuolu üldse meie riigi poliitilises filosoofias. Mida me tahame? Kas sellist turustiihiat, mis paneb kõik paika, ja samas tahaks nagu lapsi ka. Aga need asjad on ühitamatud! See asi ei tööta! Ma olen ka seda hoomanud just suheldes noorte naistega. Kui võrrelda meie seda suurt turumajanduslikku edasiminekut mingi sellise võitluse või rindega – vabandust, ma olen meesterahvas ja reservohvitser, ma kasutan siin aeg-ajalt mingeid selliseid militaarseid termineid või mõttekäike – kui see on selline võitlusrinne, siis iga noort fertiilset naist vaadatakse kui võimalikku desertööri. Mistõttu me teame, et erafirmades on olnud selliseid kummalisi katseid noortele naistele peale suruda peaaegu et allkirjaga võetud kohustust, et ta teatud perioodil ei jää rasedaks, et ta ei sünnita last ja see on tegelikkus.
Turumajanduslikust loogikast lähtudes täpselt nii peabki käituma sellepärast, et kui me saame ühiskonda veel ühe väikse lapse juurde, siis see väike laps, ta meile midagi sisse ei too, tööl ei käi, makse ei maksa, ta ainult tahab midagi saada ta tahab hoolitsust, ma ei tea, vahendeid – puhas väljaminek rahandusministri seisukohalt, puhas kuluartikkel iga Jumala laps. Ta lihtsalt õõnestab meie turumajanduslikku efektiivsust. Paraku see on niimoodi. Ma võiksin hästi pikalt rääkida, aga ma panen praegu siin punkti.
Ene Ergma:
Mina püüan esitada küsimuse, mis ei ole võib-olla väga poliitiline. Ma tahaksin, et vastaksite praegu mitte kui MTÜ esindaja, aga Eesti Ekspressi ajakirjanik. Eesti Ekspressi ajakirjaniku ma saadan tagasi aega peale Põhjasõda ja peale katku. Minu tuttav ajaloolane Küllo Arjakas on öelnud, et eesti inimesi jäi siis järele umbes 100 000 – 200 000. Mida kirjutaks Andrei Hvostov Eesti Ekspressis, milliseid hirmsaid pilte ta näeks, kas see rahvas üldse on võimeline ellu jääma, kui teda nii vähe on olemas? Mida ma tahan sellega öelda? Ma tahan öeda, et väga paljud teised faktorid mängivad rolli minu meelest, kui ainult anda lastele valimisõigus või kui kogu aeg suurendada mingisuguseid materiaalseid hüvesid.
Andrei Hvostov:
Jah. Esiteks, mida ma kirjutaks? Võib-olla et kirjutangi. Hiljuti kuulsin ühte sellist lustakat lugu ühelt õpetajalt, ajalooõpetajalt, kes rääkis 8. klassi lastest ja nende kontrolltöö tulemustest. Seal oli jutuks täpselt see Eesti demograafiline olukord peale Põhjasõda. Lastele õpetatakse, ma seda ei teadnud, seda õpetati mulle juba ülikoolis, et tookord, peale kõike seda katastroofilist rahvastiku vähemist, kui oli tõesti küsimus juba, kas eesti rahvas üldse püsima jääb, tookord siiski see suures osas kompenseeriti, need kaotused kompenseeriti inimestega, kes kutsuti või toodi Soomest, Lätist. Kui ma ei eksi, siis isegi Hollandist tuli rahvast siia. Seda on lastele praegu õpetatud ja kontrolltöö küsimus oli, et nimetage nüüd need faktorid, mis aitasid ära hoida eesti rahva väljasuremise, siis õpetaja eeldas, et laps vastabki niimoodi. Aga üks 8. klassi poiss vastas: talupoegade seks. Huvitaval kombel, see on kuidagi hästi aktuaalne. Täpselt praegu ka selliselt need meie arutlused käivad, kuidas demograafilisest august väljaronimiseks, kas siis kutsuda rahvast siia mujalt, seekord mitte Soomest ega Lätist, seal ka neid inimesi enam eriti ei ole, kusagilt kaugemalt või siis panustada talupoegade seksile.
Arusaadav on see, et kui panustada sellele viimasele ja hakata selle nimel kohe praegu midagi ette võtma, siis esimesed tulemused saabuvad kusagil 10 aasta pärast, 15–20 aasta pärast. Ma ei tea, seda peaks professor Tiidult küsima. See esimene meede, see annaks meile kohe mingisuguse tulemuse. Selle vastuse teine pool. Kuna ma olen siin praegu mitte ainult MTÜ esindaja, vaid aeg-ajalt, kui on sobiv hetk, siis ma tuletan ka seda meelde, et ma olen näiteks kirjanik. Ma olen ka seda täiesti avalikult deklareerinud, et eesti kirjanikuna ma hetkekski ei unusta, tõesti mitte hetkekski ei unusta, et ma kirjutan väljasureva rahva väljasurevas keeles. See ongi see minu valu. Aga muidugi, ma olen selles mõttes optimistlik, jällegi ajalugu õppinud inimesena, küll on hea neid rolle vahetada, ajalugu õppinud inimesena ja teades, millist tohutut rolli on mänginud eesti rahva kujunemisel, üldse meie palge kujunemisel, et me oleme sellised nagu oleme, üks selline, nüüd juba minevikku hääbunud kadunud vähemus nagu baltisakslased. Me oleme nende kultuurilise pärandi üle võtnud, me oleme nende pärijad. Selles mõttes ma olen optimistlik. Isegi siis, kui meil see rahvusliku kehandi hoidmise üritus läheb nihu, aga selge on see, et maa tühjaks ei jää, siia tuleb keegi. Siis on küllaltki suur tõenäosus, vähemalt eesti kultuuritegelased peaksid selle nimel pingutama, et me loome niisuguse kultuuri, piisavalt tüseda kultuurikihi, millest jätkub ka nendele, ma ei tea, miskeelsetele, misusulistele, kes siia pärast tulevad. Nad võtavad selle üle võib-olla. See on minu kui kultuuris ennast teostava inimese nagu suur paleus või, ütleme, vaimne päästerõngas või õlekõrs. Minu seisukohalt võttes need asjad ei ole sugugi lootusetud. Aga see on jälle rohkem selline kultuurilis-ajaloolis-filosoofiline küsimus. Ma ei lisa praegu rohkem midagi.
Helmen Kütt:
Lugupeetud ettekandja! Minule optimistina alati meeldib see, kui on probleem, mida madal sündivus kindlasti on, siis kui pakutakse eri lahendusi, siis kui ka olen probleemina ja ei otsi lahendusi, siis kahtlemata ei ole head nahka loota. Mulle iga mõte meeldib, mida tasub arutada, plussid ja miinused kokku liita. Aga ühe täpsustuse ma tahaks teha. See, et vähendati lastetoetusi ja kärbiti seda poolt – uskuge ega see ei oleks vähendanud pensionäride arvu, sest matusetoetust vähendati ka ja mitte keegi ei jäta sellepärast suremata, et matusetoetust ei ole, see on lihtsalt demograafia. Ja ka nüüd, kus suurendatakse lastetoetusi, eakate arv suureneb jätkuvalt, tänase pensionisaajate 404 pealt igal aastal edasi. Küsimus on selles, kuidas peaks valija käituma ja kuidas käituksite teie, kui on kolm last? Mina valiksin näiteks Reformierakonda ja üks minu lastest ütleb, et Keskerakonda ja kolmas ütleb reform või sotsiaaldemokraadid. Kuidas see isa või ema, kes läheb valimiskabiini hääletab? Aitäh!
Andrei Hvostov:
Väga õigustatud küsimus! Me räägime siin perekonna kodurahust. Siin ei ole oht mitte ainult selles, et vanemad lähevad oma lastega tülli, vaid vanemad võivad ka isekeskis väga suurde tülli pöörata. Aga selline see elu juba kord on! Ma tahan teie kõigi kui lapsevanemate – te kindlasti enamuses olete lapsevanemad nagu minagi – seda asja meelde tuletada, et nii ehk teisiti lapsevanematena me määrame väga suuresti oma laste elu. Alates sellest, mis kell ta magama läheb, kui palju saab ta taskuraha, pluss sellised lapse jaoks äärmiselt olulised otsused nagu millisesse kooli ta läheb. Nii et minu arvates, kui lapsevanem oma eesõigust kasutab oma lapse eest valida, siis see ei ole suurem lapse õiguste ahistamine või vägivald, mida me nagunii teostame iga Jumala päev oma lapsevanemliku jõu positsioonilt.
Teine asi on see, et lapsi ei saa üheülbastada, et kõik ongi lapsed. Mõned lapsed on juba 16-aastased ja neil on ilmselt mingid omad eelistused. Siin me jõuame ettepanekuni, et võiks alandada valimisiga, millest on rääkinud Reformierakond ja mis on Austrias juba teostunud. Miks ei võiks lapsed valida juba 16. eluaastast alates? Langetada valimisiga 16. eluaastani. Seda on kindlasti vaja teha just nimelt sellepärast, et avada teismeliste raevu ventiil. Mitte et ma arvaks, et nad kohe tõttavad seda õigust kasutama, sellepärast et Austria kogemus näitab, et üldiselt 16-aastased noored eriti ei taha valida. Arusaadaval põhjusel, nimelt see erakondade menüü, mida pakutakse, 16-aastastel anarhistidel ei ole sealt mitte midagi valida. Absoluutselt unustame selle ära. Aga see õigus põhimõtteliselt võiks muidugi olla.
Aga minnes oma vastusega teie küsimusele hästi lähedale, siis just nimelt see, mis te mainisite, et isa või ema, et nad tahavad valida ühte erakonda, aga lastel on võib-olla mingisugused teised eelistused, siis mina natuke idealistina näen siin üht sellist võimalust lahti saada sellest needusest, mida nimetatakse ‘poliitika võõrandumine rahvast’. Perekonnasiseselt tuleb hakata vanematel oma lastele seletust andma ja ma usun, et korralikud lapsevanemad oma lapsele aeg-ajalt aru, mida nad teevad neile kuuluva asjaga. Jällegi lapsevanematena teame, et lapsed on hästi-hästi järjekindlad järele uurima, mida te teete mulle kuuluva asjaga. Kui laps teab, et tal on hääleõigus ja tema vanemad seda kasutavad, siis laps on kindlasti väga huvitatud, et talle antakse aru ja selle aruandmise käigus üldiselt need lapsevanemad, Eesti Vabariigi kodanikud, kes mõnikord isegi uhkelt deklareerivad, et nemad poliitika vastu huvi ei tunne, nad on apoliitilised, siis seal lastele sellise jutuga enam – siin ma muutun nüüd korraks meesterahvaks – üldiselt isadele ja lastele meeldib ka mõelda, et isa on maailma kõige targem inimene, üldiselt vanemad peavad hakkama siis õigustama seda lootust. Mulle nagu kangastub selline perekond (juhul, kui see reform läbi läheks), etlapsevanemad hakkavadki tõepoolest parteide sisulisi programme ja ettepanekuid lugema kas või selle jaoks, et mitte jääda häbisse oma laste ees, kui nad hakkavad küsima:”Aga mis te minule kuuluva häälega teete ja miks te langetate just sellise otsuse või sellise valiku, mitte teistsuguse?” Seda ma usun.
Tõnis Lukas:
Hea kõneleja! Gerontokraatia on hõimuvanemate võim ja võib üldiselt olla positiivne, kui vanemad elukogenud inimesed suunavad hõimu saatust. Tavaliselt sellistel juhtudel ajaloos oli palju lapsi, kelle saatust suunati. Nüüd gerontokraatia tingimustes, kus praegu näiteks Soome minevad noored pered jätavad oma isa ja ema siia ilma lapselasteta maha, võib, ütleme, tegeleda hoopis teiste teemadega ja võib järelkasvu mõttes olla tegelikult ühiskonnale ohtlik. Ma olen ühena propageerijatest ka sedasama ideed propageerinud. On olnud just küsimusi, nagu siin eelkõnelejagi küsis. Aga mis sa ütled? Kuidas jagada vanemate vahel näiteks kolme lapse eest hääled, kui nad kokkuleppele ei saa?
Andrei Hvostov:
Jah, see ongi see kõige suurem kari! Minul endal on vastus olemas. Aga see on minu vastus, sest tõenäoliselt paljudele see ei meeldi. Mina annaksin selle lapse esindamise õiguse emale. Sel lihtsal põhjusel, et lapsed on natukene rohkem ema kui isa omad. Selle lihtsaks anatoomiliseks tõsiasjaks või selle sümboliks on see nabaarm, mis meil kõigil on siin keset kõhtu, see on meid kunagi ühendanud emaga ja mitte isaga.
Kui me vaatame praegust Eesti peremudelit nii-öelda, kui seda saab üldse nimetada peremudeliks, siis tõepoolest, üksikvanemate arv aina suureneb. See on lihtsalt halastamatu tõsiasi, et need üksikvanemad kipuvad olema naised. Naised võtavadki nagu suurema vastutuse juba sel hetkel, kui perekonnas otsustatakse, et nüüd sünnitame lapse. Aga eriti juba selle teise, kolmanda lapse sünnitamise juures, sest see on juba puhtalt naise otsustada, siin on meestel väga vähe midagi kaasa öelda.
Tegelikult sellest iibeaugust väljaronimises on tohutult suur roll naistel ja mitte vanemaealistel meespoliitikutel, kelle lapsed said täiskasvanuks kunagi juba nõukogude ajal ja kes absoluutselt ei tea, ei hooma, mida tähendab lapse üleskasvatamine turumajanduslikes tingimustes. Huvitav, millegipärast võtavad nemad aeg-ajalt siin hästi aktiivselt sõna. Ma ei tea, isegi niimoodi süüdistavalt vaadates meie nooremate naiste suunas, miks te ei täida oma kohust? Aga millegipärast jah, nii kui iibest tuleb juttu, siis kohe pöördub süüdistav pilk fertiilses eas olevate naiste poole – miks te nüüd ei sünnita? Kui selline küsimus on õigustatud (juhul, kui on õigustatud), siis järelikult selle jaoks, et naised siis saaksid seda rolli täita, et me vaatame nende poole, miks te ei sünnita, siis tuleks selleks luua ka teatud eeltingimused. Ja kui just lapse ema on see, kes valib oma laste eest ehk annab nii-öelda poliitikutele ette selle tellimuse, mida mina kui ema ja naine teilt ootan, et hakake palun mingite mulle sobivate programmidega välja tulema, siis see oleks ilmselt märksa efektiivsem, kui hakata siin leiutama – ma ei tea, on igasuguseid ettepanekuid kõlanud –, et kui on üks laps, siis anname isale pool häält ja emale pool häält, ma ei tea mingeid koefitsiente seal perekonna sees. See ajab asja hästi segaseks ja viib asja rappa. Sellise ettepaneku esitamisega tahetakse lihtsalt selle lastele valimisõiguse andmise idee hästi efektiivselt torpedeerida. Mina annaksin selle pigem emadele, naistele.
Siin oleks selline huvitav kõrvalefekt, kui me räägime näiteks sookvootidest või ka sellest etteheitest, miks on Riigikogus naissoost saadikuid vähem kui mehi, kas peaks mingi sookvoodi kehtestama või midagi niisugust, siis sellise reformi läbiviimisel, kui oletada, et see õigus kanduks just naistele, siis peale seda võib riigikogu koosneda 100%-liselt ainult meestest. Sel hetkel ei oma mingit tähtsust, kes on poliitika teostaja, sest tähtis on see, kes on poliitika tellija. Need 101 meest, kes siin istuksid, hakkasid väga tähelepanelikult kuulama, millised on Eesti naiste soovid, peaksid väga tähelepanelikult nende jaoks mingeid ettepanekuid, mingeid programme koostama. See kõik nihutaks perepoliitika kuidagi õigesse suunda, see üldsegi ei eelda seda, et riigikogus istuks 101 naist. See võib anda mingisuguseid häid tulemusi, ütleme iibepoliitiliselt, aga absoluutselt ei pruugi, sellepärast et 101 naist, kes siin istuksid, ka peaksid väga täpselt meeles, et meil on 404 000 pensionäri ja kõigest 260 000 neid inimesi, kes saavad lapsetoetust ja kes eeldatavalt on väikeste lastega inimesed. See on selline poliitilise elu loogika.
Kalle Laanet:
Hea ettekandja! Kõigepealt tänud sisuliste vastuste eest! Te rääkisite siin lapsevanema mõjust lastele. Mul ka kolm last, kes on 20 ja 30 vahel. Olen väga selgelt andnud märku, et olen valmis vanaisa rolliks. Kahjuks on see mõju olnud suhteliselt väike, vanaisaks saanud ei ole. Kuid põhiline argument, mida ütlevad lapsed: vaata, me tunneme ebakindlust tuleviku ees, me ei saa isegi hakkama, mis lapsi me veel muretseme ja kuidas nemad veel hakkama saavad. See on kõige olulisem vastus minu lastelt olnud minule, et kogu ühiskonnas valitseb ebakindlus ja ebakindlus hakkamasaamise osas. Kuid minu konkreetne küsimus puudutab hoopistükkis seda: kas te olete mõelnud või arutanud ka sellist mõjutusvahendit kui lastetusmaks? Aitäh!
Andrei Hvostov:
Lastetusmaks. Kuna ma olen ka tegelikult pool oma elust elanud nõukogude süsteemi tingimustes, siis ma isegi mäletan, mis asi see on. Ma isegi ise olen seda maksnud. Ma suhtun sellesse ideesse, selle idee reanimeerimisse või sellesse meetmesse hästi negatiivselt, sellepärast et lastetusmaks on karistus. Karistus inimestele, kes erinevatel põhjustel ei ole võtnud vastu seda otsust, et ta nüüd sünnitab lapse. Teie rääkisite oma lastest. Tegelikult neid võib ainult kiita, sellepärast et nad käituvad täpselt nagu õiged sellised turumajanduslikud võitlejad. Kui meil siin kõik hakkavad kohe lapsi tegema, selle asemel et tööd rabada ja maksusid maksta, siis kuidas me kaheksa aasta pärast jõuame 75% SKT tasemele Euroopa keskmisest? Ja kuidas me jõuame siis viie rikkama riigi hulka? Selle jaoks tuleb tööd teha. Lapsed üldiselt nagu on töötegemisel takistuseks. See oli praegu natuke irooniliselt öeldud.
Aga kui tulla selle lastetusmaksu juurde tagasi, siis statistiliselt, niipalju kui ma olen aru saanud, meil on umbes viiendik nendest inimestest, kes on fertiilses eas, et nad on mingil põhjusel, kas siis bioloogilisel põhjusel, võimetud lapsi saama. Neid inimesi ei tohi mitte mingil juhul karistada. Seda enam, et siis, kui see lastele valimisõiguse andmise idee välja tuli, siis ma oma mitmetelt kriitikutelt kuulsin just nimelt sellist argumenti, et neid inimesi, kes on lastetud, kes ei saa mingil põhjusel lapsi, hakatakse, ma ei tea, nagu alavääristama või karistama. Jumal hoidku sellise tunde tekitamise eest! Üldse, see loogika on kuidagi hästi vildakas. Kui ma hakkan mõtlema sellele, et kedagi võidakse karistada sellega, või keegi teine saab midagi rohkem juurde. Valimisõiguse andmine minu meelest ei ole mingisugune inimese premeerimine. Tegelikult on see inimesele vastutuse andmine. Valimisõigus ei ole preemia. Selles mõttes ma ütleksin, kui see ettepanek läbi läheks, et siis lastevanemad justkui, ma ei tea, oleksid kuidagi hirmsat moodi eelistatud seisundis võrreldes nendega, kes ei ole lastevanemad, siis ma hästi ei saa sellest loogikast aru. Saan küll, aga see loogika põhineb mingisugustel vildakatel mõttekonstruktsioonidel minu arvates. Ma hakkasin selle peale hästi sügavalt järele mõtlema 2009 ehk siis, kui Noor Eesti selle ideega välja tuli ja mõned arvamusliidrid võtsid ka sõna selle idee kommenteerimiseks ja enamasti siis negatiivses toonis. Siis üks hästi tuntud sotsioloog väitiski, et niisuguse reformi läbiviimise nagu mõju on selline, et sama hästi võiks seenioridelt, pensionäridelt nagu hääleõiguse ära võtta. Samasuguse mõttekäiguga esines avalikkuse ees ühe ajalehe peatoimetaja, et võtkem siis pensionäridelt parem juba hääl vähemaks. Kelleltki millegi äravõtmine ei tule üldse kõne allagi. See on jälle selline mingisugune nullsumma mäng justkui, et kui me anname, ütleme, lastevanematele hääleõigust juurde, me siis nagu kelleltki teiselt võtame selle vähemaks. See ei ole see loogika. On teatud sellised tähelepanekud Berliinist. Berliini linnaosad on meie mõistes sellised suhteliselt iseseisvad omavalitsused, kellel on ka oma eelarve. Ida-Berliinis on üks selline linnaosa Marzahn, kus võeti mõned aastad tagasi vastu otsus, et linnaosa ehk omavalitsuse eelarve üle hääletamisel seal Saksamaal on inimestel see õigus, et väikelastega perekondade hääled korrutatakse mingisuguse koefitsiendiga ehk eelarve koostamisel arvestati lastevanemate häält rohkem kui mittelastevanemate hääli. Väidetavalt, ma ei saa siin praegu midagi hästi kindlalt väita ega numbreid tuua, aga väidetavalt seal olevat selle uuenduse tulemusena hakanud mingisuguseid uusi ja täiendavaid hüvesid tulema ka Berliini selle linnaosa vanemale elanikkonnale. Ma ei tea, mis on see loogika ja mis on see seos, aga tundub, et mingi selline seos võiks siin olla küll, et kui lastevanemad saavad täiendavad valimishääled, et ega nad kohe meie vanureid üle parda ei heida, pigem mitte, pigem ikkagi nad mõtlevad hoolitsevalt ka seenioridele.
JAH KREEKALE
viitsis keegi selle lõpuni ka lugeda?