Olen seisukohal, et Eestis omavalitsusi (selle sõna kõige paremas tähenduses) ei eksisteeri. Eksisteerivad kunagiste rahvasaadikute täitevkomiteede rudimendid. Väide, et omavalitsused tegeleksid justkui haridusega, teede korrashoiuga, sotsiaalhooldega, ehitusega ja muu sarnase tegevusega, on üldsust eksitav. Mainituga tegelevad teised üksused, “omavalitsused” vaid otsustavad, kellelt mainitud tööd tellitakse, kelle arveid makstakse.
Eesti vajaks hädasti kogu haldusstruktuuri reformimist, kohmakat aparaati pole kodanikele tarvis, pealegi pole selle ülalpidamine taskukohane. Ülemnõukogu ja rahvasaadikute täitevkomiteede rudimentide funktsionäärid hoiavad oma privileegidest aga kümne küünega kinni. Seltsimeeste võimu- ja kasuahnus ei võimalda demokraatiat praktiseerida, eestlaste elujärge parandada.
Poliitilised väärtushinnangud on teinud eestlastest sõna otseses mõttes kerjusrahva – paljud meist on toimetulekuraskustes, suur osa lastest kannatab toidupuuduse all, õbluke majandus kukuks toetusteta kokku. Diktaadikepikest ei vibuta meil üksnes keskvõim, seda teevad ka omavalitsuste pisimarssalid. Demokraatia on vaid sõnakõlks, mille taha võimukeskseid otsuseid peidetakse.
Ülemnõukogu ja rahvasaadikute täitevkomiteed reorganiseeriti demokraatia viljelemiseks, see aga põhineb enamuse seisukohtade ülemuslikkusel. Kõik muu (valimised, võimude lahusus jmt) selle juures on teisejärguline, mis peaks tegema toimuva mõistetavamaks. Demokraatia Eestis aga ei toimi. Nii nagu keskvõimu juures olijad, nii harrastavad omavalitsuste asjamehed diktaati. Kogukonnaliikmetele jagatakse käske ja keelde, nende eest otsustatakse. Riigikogu ja omavalitsused peaksid esindama ühishuvisid, panustatakse aga isiklikule ambitsioonikusele. Elanike huvide eest seismine on kirjas üksnes deklaratiivsetel loosungitel ja on hoomatav nimetuses (oma valitsus, riigi kogu), tegelik elu on teistsugune.
Eesti vajaks hädasti kogu haldusstruktuuri reformimist. Haldusstruktuuri kohta tuleks arvamust küsida üldsuselt, muudatustega talitada aga nii, nagu enamus asjast arvab.
Eugen Veges,
ükskikkandidaat 2011. aasta riigikogu valimistel Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=19406
Küüditatule lohutuseks-rahvas hakkab targemaks saama,viimastel uuringutel on kasvamas erakondliku eelistuseta kodanike arv.
Aga haldusreformist on targemal rahval juba ammu savi-niikuinii on maapiirkonnas elamine muutunud vaid üksikutele isepäistele vastuvoolu ujujatele jõukohaseks romantikaks-omamoodi luksuskaubaks.
Rahvas on loll, ta on selliseks õpetatud et ta ei tea mis loom se haldusstruktuuri reform ongi ja kuidas seda enda eluga seostada. rahvale on tähtis käia kirikus jutlusel sealt saab haldusreformdest ilusa ülevaate, vastavalt sellele millist kirikut külastad kas reformi, keski, sotsi või irl-i vastavalt selline haldusreform sinu usutunnistusega kokku laulatatakse. kes neid võõrsõnu reform ja haldus sisu poolest ikka endale selgeks õppida jõuab . Rahvas valib valimistel endale uut ülemust, kelle käsku täita sest siis ei pea ise vastutama. Kui aga midagi peeti läheb siis on kohe teada, kes tegi ja siis saab teada kurikatega mööda küla taga… Loe rohkem »