Mosaiik on värvilistest tükikestest pinnakaunistus, omavalitsus on Eestis põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla või linna – demokraatlikult moodustatud võimuorgan, kel on õigus, võime ja kohustus iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu.
Nüüd kujutage ette: kui need kaks asja omavahel liita reaalses elus, siis millise värvikireva koosluse te Eesti kaardilt leiaksite? Jah, tegu oleks kui halva naljaga, paraku algatas selle idee Isamaa ja Res Publica liidu poolt Eesti Vabariigi valitsuse kõige ebaotstarbekama ministri ametisse nimetatud Siim-Valmar Kiisler.
2004. aastal riigikogu poolt vastu võetud kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse (KOÜS) eesmärgiks oli hõlbustada omavalitsuste ühinemist ja haldusterritoriaalse jaotuse korrastamist. Antud seadus pole tänaseks loodetud tulemust andnud ning selle ajaga on toimunud vaid kaks suuremat liitumist 2005. ja 2009. aastal. Kokku on taasiseseisvunud Eestis toimunud 51 kohaliku üksuse ühinemist, mille tulemusel on moodustunud 22 uut omavalitsusüksust ning omavalitsuste arv on vähenenud 254-lt 226-le.
Eranditult kõigis liitunud omavalitsustes on valitsemiskulude osakaal eelarves pärast ühinemist vähenenud, sellest vabaks jäänud raha on suunatud eelkõige haridusse, sotsiaalhoolekandesse ja kultuuri. Pole suudetud tõestada, et liitumine tooks kaasa suurema haldussuutlikkuse, projektitaotluste koostamise suutlikkuse tõusu ning hüppelise omavalitsuste pakutavate teenuste kvaliteedi kasvu, mis oli KOÜS tegelik eesmärk.
Riik soosib ja soodustab igati omavalitsuste vabatahtlikku ühinemist, ma rõhutan „vabatahtlikku“ ehk siis looduse isereguleerimist, et tekiksid suurema territooriumi ja elanike arvuga kohalikud üksused. Tundub igati loogiline, kui kõrvuti asuvad vallad, millel on ühine kultuuriline ja ajalooline taust ning ka territoriaalne piir, ühinevad, kuna elanike arv on aasta-aastalt lihtsalt vähenenud. Selle tulemusena suureneks nende isekorraldusõigus ning omavalitsused oleks võrdväärseteks partneriteks keskvalitsusele kohalike elanike paremaks teenindamiseks avalikel teenustel. Selle kaudu saavutataks teatud kulude kokkuhoid ja kaoks teenuste andmise dubleerimine.
Ministri välja käidud idee – lubada omavalitsustel ühineda üle maakonnapiiride või veelgi enam, omavahel võivad ühineda ka need omavalitsused, millel puudub territoriaalne liide – on lauslollus. Tegu on varikattega läbikukkunud vabatahtlikule isereguleerimisele, mis loob absurdse pretsedendi. Kujutage ette, et ühineda soovivad näiteks Läänemaal Noarootsi ja Kullamaa vald – reaalsuses tähendaks see seda, et üksteisest ca 70 km kaugusel asuvad omavalitsusüksused ühineksid, aga nende vahele jääksid veel kolm kohalikku üksust. Keeruline on leida ühisosa kahe valla vahel, mis asuvad üksteisest kaugel. Tekivad küsimused, kuhu teha uus valla halduskeskus või siis lahendada olukord, kus Euroopa Liidu projektitaotluse raames on kirjutatud seletusse ‘kohalike üksuste ühise taristu arendamine’. Mida sa ikka arendad, kui valdade kaugus üksteisest on kilomeetritega mõõdetav – jabur mis jabur!
Praegu on taolised enklaavid olemas Ida-Virumaal, kus Narva ja Kohtla-Järve linna haldusterritoorium koosneb ühist piiri mitteomavatest lahusmaatükkidest. Tegu on päris tragikoomilise olukorraga, kus ühele kaardile on joonistatud nooled kolme eri suunda ja keskele on kirjutatud Narva linn!
Regionaalminister Kiisler on kirjeldanud, et kui kaks valda soovivad ühineda ning nende vahele jääv vald mitte, siis aja möödudes on sunnitud „burgeriefektis“ pihviks moondunud kohalik üksus end vabatahtlikult allutama teiste tahtele. Mosaiiki annab teha ka väga väikestest tükkidest – arendame siis mõtet edasi. Erinevad linnajaod ja külad võivad ühineda neile meelepärase omavalitsusega. Ega kaugel pole ka aeg, kus naaber elab Lihula vallas ja sina ise näiteks Ridala vallas. Huvitav kooslus ehk nagu minister ütles – mosaiikomavalitsused.
Mulle meeldib, et härra Kiisleril on lennukad kunstilised ideed, kuid siinkohal ei ole tegu mitte pelgalt värvidega paberil, vaid reaalsete eludega, kus peamised kannatajad on kohaliku omavalituse elanikud. Ministril tasuks selg sirgu lüüa ja mõelda, kas panna oma ametiasutuse uksed kinni või tulla enne 2013. aasta valimisi välja haldusreformiga, kus on sees konkreetne plaan omavalitsuste liitmise, haridussüsteemi ümberkorralduse ja sellele vastava omavalitsusüksuste liitmise toetussüsteemiga.
Selline mosaiikomavalitsuste plaan pole ega saa olema kooskõlas tasakaalustatud regionaalse arengu printsiipidega. Kas on probleem regionaalministri töökohaga kaasas käivates kompleksides (portfellita minister) või puudub lihtsalt selleks ametiks vaja mineva kompetents ja karisma, aga igatahes on fakt, et siiani pole ükski regionaalminister suutnud valitsusse viia tõsiseltvõetavat haldusreformi. Tänasel ministril on viimane aeg vastupidist tõestama hakata ning mosaiikkunsti loomine tulevastele kunstiakadeemia tudengitele jätta!
Tõnis Mölder,
Keskerakonna noortekogu peasekretär
jälle taob see kanseliidik keel üle pool artiklir loed läbi siis pead suitsu tegema. mis minister ütles ja käskis tegi. minister ei valitse ammu enam meie riiki. mina aru ei saa kaua peab koolis käima et aru saada et eestis ei ole olemas regionaal poliitikat ja selle valitsusega ei saa seda kunagi olemagi. mida sa laipa mõnitad. muidugi hea et eetrisse lasti siia leheilvese kirikuuudiste vahele
kuid selliseid juba eksisteerib Eestis, suurim neist Kohtla-Järve