Streik on äärmuslik abinõu. Sellepärast tundubki kuidagi uskumatu, et veebruari lõpu seisuga on homsest lubanud streikima hakata 15 000 kooliõpetajat, kes seni on oma tööd teinud missioonitundest ja vaikselt virisedes. Ka praegu ütlevad õpetajad enamasti, et ega streigistki midagi muutu, aga…
Tundub, et õpetajate mõõt on täis saanud. Tundub, et mingis mõttes on täis saanud ka avalikkuse mõõt.
Nüüd jääb vaid arutada, mis saab edasi. Kui ametiliidu oma nõudmised kõrvale jätta, siis õpetajate palganõudmist toetatakse nii või naa lootuses, et kõrgem palk annab Eestile pikemas perspektiivis paremad õpetajad, paremad koolid ja paremini haritud ametid ja väärtustab koolmeistriameti.
See on tõsi, aga selleks ei piisa praegu nõutavast 20 protsendist. Äripäeva hinnangul peaks õpetaja palk tõusma tuhande euroni kuus. Kolme nulliga lõppev palgasumma oleks see psühholoogiline piir, mis hoiaks õpetajad Eestis, parandaks nende elujärge ja mainet.
Ehk nagu kommenteeris teemat Marju Lauristin: eelkõige puudutaks see kogu Eesti maksu– ja rahanduspoliitikat. Kas me oleme selleks valmis? Võib–olla panevad homsest barrikaadidele tõusvad massid jää liikuma.
