Andres Herkel,
Isamaa ja Res Publica Liit
Ilmselt Putin võidab. Nende valimiste poliitiline intriig pole tegelikult seotud kandidaatide võistlusega. Osalt on õigus neil, kes ütlevad, et Putinil polegi sisulist vastaskandidaati.
Vana kommunist Zjuganov ja poliitiline kloun Žirinovski etendavad tõenäoliselt oma viimast suurt šõud. Neil pole möödunud aegade hoogsust. Mironovi kampaaniavõime on väike ja tema puhul mäletatakse varasemaid seoseid Putiniga. Jääb üle oligarh Prohhanov, kelle äriedu põhines varemalt samuti Putini soosingul. Ta võib küll kõige enam vastata liberaalse ja parempoolse opositsiooni maitsele, aga tegelikult tahavad paljud ka selles leeris näha tõsisemat kandidaati.
Pole Nemtsovi, Kasparovit, Javlinskit, Kasjanovit ega Navalnõid. Selles mõttes erineb Venemaa olukord Valgevene presidendivalimistest 2010. aasta detsembris, kus opositsioon pani Lukašenka vastu välja opositsioonitegelaste laia spektri (kelle hulgast mõned istuvad siiani vangis). Venemaa valimistel pole õieti näha kumbagi – ei laia spektrit ega opositsiooni ühiskandidaati.
Suuresti on selles süüdi raske registreerimisprotseduur. Javlinski üritas ju kandidaadiks saada, kuid kahe miljoni toetusallkirja kogumine oli üle jõu käiv ülesanne. Javlinskii toetajad ütlevad, et kõigepealt varastati nende partei „Jabloko“ hääled duumavalimistel ning seal künnise taha jäämine tähendaski ületamatut allkirjakogumist, sest Duumas esindatud parteidel seda kohustust pole. Lisaks olevat Prohhorov Javlinski positsioone õõnestama saadetud. Prohhorov omakorda on öelnud, et tema pani 2 miljoni allkirja kaudu oma kompaniide kaudu tööle üle 8000 inimese ja lahendas sellega võimatuna näiva ülesande.
Nüüd on olulisemad küsimused mujal. Kui hästi õnnestub kodanikuühiskonnal tagada kodumaiste vaatlejate töö valimisjaoskondades, mida kokku on üle 94 000? Ja milleni viivad või millise suuna võtavad valimistele järgnevad meeleavaldused?
Hoolimata sellest, et intriigi peaaegu ei ole, on vaatlemine opositsiooni meelest vägagi oluline. Tendents teenida võimu kannuseid on Venemaal tugev. Soovist saada investeeringuid või muid hüvesid võivad regioonid ja isegi väiksed valimisringkonnad lojaalsuse pärast üksteisega võistelda ning lojaalsust mõõdetakse mõistagi sellega, milline on Putini häältesaak.
Peamiste valimisrikkumistena kardetakse jaoskonnaprotokollide võltsimist, manipulatsioone territoriaalsetes komisjonides ja seda, et hääled poetatakse kasti ka valima mitteilmunud inimeste eest. Need on klassikalised ohud.
Formaalselt on võltsingute vastu välja mõeldud veebikaamerad, mis paigutatakse kõikidesse valimisjaoskondadesse – ja mitte üks, vaid lausa kaks kaamerat igasse. Irvhambad ütlevad, et tänu hiigelinvesteeringule kaetakse kahekordselt küll kõik 94 000 jaoskonda, kuid 2700 territoriaalkomisjoni jaoks, kus andmed kokku viiakse, enam raha ei jätkunud. Pealegi lõpetavad kaamerad töö, kui jaoskonnad suletakse, häälte kokkulugemist nad ei fikseeri.
Sisuline valimisvaatlus jääb ikkagi inimeste, mitte kaamerate õlule. Venemaa mastaape arvestades on kogu maa katmine nõudlike ja oma tööga hakkama saavate vaatlejatega päris hull ettevõtmine. Samas mäletatakse, et nii Georgia rooside revolutsioon kui ka Ukraina oranž revolutsioon said alguse veenvast ja nõudlikust vaatlussüsteemist, mis tekitas inimestes veendumuse, et midagi oli väga valesti ning nende hääled on varastatud.
Võimud kardavad valimisjärgse päeva puhul just Georgia ja Ukraina varianti. Opositsioon seevastu kardab Valgevene varianti, kus 2010. aasta presidendivalimiste järel algasid ulatuslikud repressioonid. Nezavisimaja Gazeta on viidanud 6000 OMON-i liikme toomisele Moskva regiooni.
Tegelikkuses ei kordu ilmselt kumbki – ei Georgia/Ukraina ega ka Valgevene. Küll aga valitseb arusaam, et rahvas ei lase ja Putin ise ei saa vanamoodi jätkata. Mis juhtub, kuidas juhtub ja milleni viib uus ja arenev poliitiline mobilisatsioon Venemaal, see hakkab sammhaaval selguma just valimisjärgsest päevast alates.
Teeme nii Herkel ja kohalik õukonnameedia võtab nõuks teise riigi siseasju peetida siis kui enda riigi siseasjad korda saab. Aga selleks mõistust ega tahtmist ei jagu ja teeme ka nii et ennem kui kedagi klouniks sõimama hakkad, lähete ja vaatad ennem peeglisse. Teiesugused klounid ei küüni isegi tsirkuse uksehoidja staatusse. Siinkohal on meie riigivõimul rida sarnasusi Venemaaga. Nimelt suudetakse ka siine enda võimu kinni hoid vaid eriteenistuste abiga. Miks on nii et seal on see paha aga siin ok kõik kõige paremas korras ??? Aga selle poliitilise šõud äratrükkimine näitab siinkohal vaid seda et Õuemaa juhitud Lääne elu küünib vaid… Loe rohkem »