Neljapäeval, 10. novembril on huvilistel võimalus Haapsalu raamatukogus kohtuda Indrek Harglaga.
Eesti nüüdisaegseist autoreist saab Hargla praegu võib–olla rohkemgi tähelepanu kui näiteks Kivirähk või Õnnepalu, teistest rääkimata.
Eelkõige võib selle põhjuseks pidada gooti kriminaalromaanide sarja, kus keskaegse Tallinna mõrvu lahendab nutikas apteeker Melchior. Seni on ilmunud kolm raamatut.
Avateos „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” viib lugeja aastasse 1409. Kahe järgmise raamatu tegevusajaks on vastavalt aastad 1419 ja 1422.
Ka soomlased on jõudnud neid tõlkida ja hiljutisel Helsingi raamatumessil sõlmis põhjanaabrite kirjastus lepingu veel ilmumata Melchiori–romaanide peale. Vähemalt kahte uut teost on autor ka ise lubanud.
Neid raamatuid on tõesti nauding lugeda. Vanemaealised kirjandussõbrad mäletavad, kui üle 40 aasta tagasi ilmus Jaan Krossi „Kolme katku vahel”. Kosutav lugemisvara, mis paotas ukse keskaegsesse Tallinna. Võrdlus suurkirjanikuga võib tunduda veidi ennatlik, kuid siiski mitte kohatu, sest Hargla teosed on värsked ja haaravad.
Keskaeg köidab paljusid meie hulgast ja võib–olla eelkõige seetõttu, et ta avab ennast visalt, isegi tõrksalt. Vähe on ju saadaval toonaseid ajaloolisi materjale. Tallinna vanalinnas või Toompeal liikudes võime aga hoomata just tollal kerkinud ja siiani säilinud hoonete tumma salapära. Nende müüride ja seinte vahel kulges elu, kus kõrvuti truualamlike linnakodanikega hiilisid ringi ka igat masti kurikaelad. Hargla teostes lausa mõrvarid.
Apteeker Melchiori andekus kuritööde avastamisel, tema terane silm ja lennukas analüüsivõime ei jää maha näiteks maailmakirjanduses tuntud Hercule Poirot’ omast. Kui Agatha Christie loodud eradetektiiv peab arvestama ja mõnikord koostöödki tegema riikliku uurijaga ehk Scotland Yardi politseiinspektori Jappiga, siis Harglal on säärane tegelane Tallinna rae kohtufoogt Wentzel Dorn. Dorn mõjub Melchiori kõrval veidi lihtsameelse ja abituna, kuigi tõe ja õiguse veendunud kaitsjana. Nagu Japp Poirot’ kõrval.
Kuna Hargla on hariduselt jurist, siis oskab ta näha ja selgelt hinnata erinevusi keskaja ning tänapäeva kriminaalõiguse vahel. Autor kirjeldab nauditava kergusega tollast olustikku ja siis elanud inimeste väärtushinnangud saavad suuresti mõistetavamaks.
Peale põneva krimiloo saab lugeja laiema pildi ka tollase ajaloolise tausta kohta. Elu on seal suhteliselt stabiilne ja areneb jõudsalt, ehitatakse palju. On Euroopasse integreerumise aeg. Igati tänapäevane lugu, kui võrdlusjooni tõmmata.
Raamatust ei puudu ka armastusliinid, milles on parasjagu pinget ja etteaimamatust. Saame üsna palju aimu kaupmeeste igapäevaelust. Tõsi, autor on ise tunnistanud, et näiteks kullassepatöökoja kirjelduse aluseks oli talle Madalmaade maalikunst, sest keskaegse Tallinna kohta pole ilmselt midagi sellist säilinudki. Rahvameditsiini austajad saavad aga süüvida Melchiori ravimite valmistamise saladustesse, mille kirjeldamine tundub puhuti küll olevat Hargla lennukas fantaasiavili. Või mine tea. Igatahes turgutavat apteeginapsi käivad mitmed austatud linnakodanikud Melchiori juures Rataskaevu tänaval mekkimas.
Aivo Paljasmaa
Indrek Hargla on 41aastane ja oma esimese jutu avaldas ta 1998. Alustas peamiselt ulme– ja õuduslugudega. Temalt on ilmunud 9 romaani, 11 lühiromaani, hulgaliselt jutte ja 4 kogumikku. Samuti õudusjuttude antoloogia „Õudne Eesti”.
On korduvalt võitnud Eesti ulmeauhinna Stalker. 2009. aastal sai ta Friedebert Tuglase novelliauhinna. „Üritan kirjutada nii, et hiljem meeldiks seda mul endalgi lugeda,“ on Hargla ise öelnud.
Kohtumine
Eeloleval neljapäeval kell 17.30 ootab viljakas kirjanik huvilisi Haapsalu raamatukogu lugemissaalis.
Kohapeal müüb kirjastus Varrak soodsa hinnaga ka kolme ilmunud Melchiori–raamatut.
