Tänases Lääne Elus on õpetajate päeva puhul lehekülg õpetajast. Läänemaa aasta õpetaja 2011 märgib oma ametist rääkides vaid ühte halba külge, ja see pole klišeelikult mõjuvad väike palk, pahad lapsed ega närvesööv töö. Selle asemel ütleb ta, et ühiskond ei väärtusta õpetajat nii, nagu peaks. Kui õpetaja eksib, on parastajaid palju, headest õpetajatest suurt ei räägita.
Sama suunda näitab ka seni tulutult peetud palgadiskussioon. Miks siis muidu jäävad kõlama seisukohad a la milleks maksta õpetajale suuremat palka, kui tal on nagunii suved ja koolivaheajad vabad, saab iga päev poolest päevast koju ja viskab jalad seinale, ja üldse: mille poolest on õpetaja väärtuslikum kui mis tahes muu ametimees, näiteks müüja, torumees või korstnapühkija. Ainuüksi ülikoolis käidud aastate eest ei saa ometi kõrgemat palka nõuda.
Tegelikult ikka saab küll. Kui kehv müüja rikub vaid ostja tuju, kauba kvaliteet sellest ei kannata, siis halb õpetaja rikub elu. Kehv torumees rikub torud ja põhjustab avarii, aga saab õpetajast nagunii tükk maad suuremat palka.
Nii et enne, kui õpetajat arvustada, manatagu silme ette neli–viis oma või oma laste õpetajat. Kui kõik on väga halvad, siis jumala eest: antagu minna. Kui nende seas on suurepäraseid, siis mõelge enne, kui õpetaja kohta pahasti ütlete.
