0

Ramo Pener: Vägivalla ohjeldamiseks koolis on kasutamata võimalusi

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Riigid ja rahvad on üritanud läbi aegade lõpetada vägivalda veel suurema vägivalla abil, valmistudes selleks võidurelvastumise abil. Meenutage „külma sõda”. Vägivalla ohjeldamine koolis pole seotud ei külma ega sooja sõjaga, vaid külmade ja soojade suhetega, suhtlemise või selle puudumisega.

Kool ei tohiks olla sunniviisiline kinnipidamiskoht, mille vangistusest pääsemine on muutumas üha suurema osa poiste ja tüdrukute unistuseks.

Pole olemas spetsiifilist koolivägivalda, vägivalla kasvulava, kus vägivaldsust kultiveeritakse kooli seinte vahel. Inimese isekus, pahelisus, kadedus, andestamatus, enesehaletsus, vihkamine ja kibestumine on pärispatuga kaasa sündinud nähtused ja seisundid, mis paraku aja edenedes vaid süvenevad ja eskaleeruvad.

Lugedes 28. septembri Postimehest Tallinna Linnamäe vene lütseumi 5. klassis aset leidnud kahetsusväärsest vahejuhtumist, ei tahaks ma kõigepealt mitte hakata otsima süüdlasi, kellele näpuga näidata ja kelle suunas rusikat ja õigusakte viibutada. Selles kurvas loos on kindlasti rohkem küsimusi kui vastuseid. Samuti osapooli. Olgu etteruttavalt öeldud, et haridusministeerium pöörab liigagi sageli tähelepanu pseudoprobleemidele, nende tagajärgedele ja mitte põhjustele ning ka küsimuste asetused tunduvad sageli retoorilist laadi.

Konfliktid küpsevad aastaid, viimase vindini, afektiseisundini, kus depressioon, deprivaatsus, apaatsus, konformsus ja eskapism on saanud piisavalt toitu, et mitmepealise lohena tulla teistele nende kohta kätte näitama.

Senikaua, kuni meie kool ja kooliastmed on orienteeritud toimetulekuelamuste asemel faktiteadmiste filigraansele omandamisele, muutuvad käärid õppeasutuse siseselt üha teravamaks ja ohtlikumaks. Eliitkoolid oma rammusa koorekihiga seda teravust eriti ei adu. Küll aga tavakoolid, kes lõpuks peavad endale teadvustama, kõigi ministeeriumi õigusaktide kiuste, et kool on üha enam ja enam muutumas sotsiaalabiasutuseks, kus vaid ehk 30% on võimalik tegeleda n-ö ainega, aga 70% ajast kulub õpilase ärakuulamiseks, märkamiseks, aitamiseks, toetamiseks, nõustamiseks — ja seda mitte positiivse veerandihinde saamise, vaid iseenda ja oma emotsioonidega toimetulemise nimel, grupis ja ühiskonnas edukalt toimimise nimel.

Kui lapsel on kehv lastetuba või puudub see hoopiski, siis enne tänavale sattumist ja erikooli saatmist peab tavakooli tugev võrgustik hoidma ja kaitsma oma lapsi nagu emalõvi oma poegi.

Koolipersonali eesmärk on pakkuda lapsele võimalust võimalikult turvaliselt maanduda kas järgmises või samas klassis või olude sunnil tõepoolest mõnes muus koolis. Ilma koormava taagata.

Jäämäe tippu on kerge märgata ja sealjuures targutada, et ärge otsa põrutage. Jämedam ja ohtlikum osa on hoopis peidetud. Kas meil on aega, tahtmist, viitsimist, võimalust ja professionaalsust tegeleda jäämäe veealuse osaga?

28. septembri Postimehes nimetatud artiklis olid mõtlema ja värisema panevad laused: „Iga päev kardame oma laste elude pärast. Ühel päeval teeb ta kellegi vigaseks või tapab ära.“ No mis riigis me elame — kas diktatuuritingimustes? Või on koolis aktsepteeritud nõukaaegne dedovštšina? Ei, rusikameestest küll õigeid mehi ei kasva, mis sellest, et teleprogrammid — elust enesest või lavastatud — seda justkui kultiveeriksid,  arvutimängudest rääkimata.

Mulle väga meeldis, kuidas nimetatud Postimehe artiklis vene õppekeelega koolide õpetajate ühenduse esimees Ljudmilla Poljakova väitis: „See on meie aja märk, et kui moraal on ühiskonnas madalale langenud, on see koolis kohe näha.” 17 aastat koolis töötanuna on mul sellele väga raske vastu vaielda. Samu probleeme märkasin ka, olles koolijuht, õppealajuhataja ja haridusnõunik.

Kus ja millised on põhjused ja lahendused? Igal juhul mitte tulekahjude kustutamises — see on äärmine abinõu. Kuidas vähendada vägivalla põhjuseid, mis tingitud lapse muserdatud, kokkuvarisenud ja segipaisatud hingeelust ja kogu maailmapildist?

Ei väsi rõhutamast usuõpetuse olulisust põhikoolis ja usundiõpetuse vajalikkust gümnaasiumiastmes. Põhikoolis (sh algklassid) peavad maast madalast (eriti kui vanemad on tööga liiga hõivatud või pole neid eriti laste jaoks olemas) lapsed tundma ja tajuma õppima, et nende üle on Kõrgem Jõud, Jumal, kes hoolib ja armastab neid tingimusteta, kes võtab neid alati vastu sellistena, nagu nad on. Selleks on vaja professionaalseid usuõpetajaid, kelle jaoks on oluline lapse surematu hing ning muutlikud emotsioonid, mitte oma konfessiooni dogmade kaitsmine.

Usuõpetajaks olemise eeldus on tunda lapse valu ning püüda lapsele tuua Jumala armastust läbi piiblilugude nii lähedale kui võimalik (ka oma isikliku eeskujuga), selgitades, et Jumal on püha, ei talu pattu, kuid armastab patust. Vaja on lastele tuua eeskujuks Jeesuse isik, kes pattu kahetsevaid inimesi kunagi ei nuhelnud, vaid andis neile alati uue võimaluse.

Kümme käsku on jumaliku korra, õiguse ja õigluse väljenduseks. Jumalaga pole vaja ähvardada, vaid lapsele mõista anda, et igal teol on tagajärg ning et inimhing on surematu ja meie teod järgivad meid veel igavikus.

Laps peab mõistma, et Jeesuse juurde võib ta tulla alati, ilma et keegi peaks mõjutama, ajupesu tegema, mantraid sundima lugema või hingamist õpetama. See kõik on hoopis lihtsam, mida mõned lapseliku usu asemel nimetavad lapsikuks suhtumiseks. Neile inimestele jääb vaid südamest kaasa tunda.

Gümnaasiumiastmes, kus analüüsivõime on pisut rohkem arenenud, samuti ka mina– ja maailmapilt, tuleks noortele tutvustada maailma erinevaid usundeid — nii objektiivselt kui võimalik ja mitte mõnda religiooni teisele eelistades. Eelistuse tegemise peab jätma 100% noore inimese teha. Talle tuleb anda võimalus valida üks õng paljude hulgast, ja kalale minnes avastab ta ise, millise õnge otsa milline kala hakkab.

Kui rääkida veel kooli (ka lasteaia) tugisüsteemidest ja võrgustikest, siis selge on see, et kõik koolid endale kõiki spetsialiste lubada ei saa. Tavaliselt tehakse valik psühholoogi, sotsiaalpedagoogi, logopeedi vahel — mõni kool saab endale lubada kõiki nimetatud spetsialiste.

Pakun välja hingehoiuteenuse koolis, täpselt nagu suuremates haiglates kuulub tugipersonali hulka ka hingehoidja. Laste südamed on sageli lõhki kistud. Nad vajavad hädasti inimest, kellele ka oma ebaõnnestumisi või lausa kuritegusid (kas avastatud või avastamata) üles tunnistada ehk pihtida. Nad teavad, et sellega ei kaasne range moraaliloeng ja hurjutamine, vaid üheskoos põhjuste selgitamine, üheskoos Jumala poole pöördumine, üheskoos palvetamine, piibliraamatust abi otsimine haigele hingele. Sellisest inimesest on praegu koolis väga suur puudus, kuid ma arvan, et hingehoidja toomine kooli võiks nii mõndagi pinget ja konflikti maandada ning pakkuda alternatiivi füüsilise ja vaimse vägivalla ohjeldamiseks koolis.

Ramo Pener,
õpetaja

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Tiiu
Tiiu

See on Teie jaoks hea mõte, aga tänapäeval vist enam ei ole mõjuv………

luts
luts

äkki vales järjekorras, kõigepealt usuõpetus ja siis usundiõpetus, peaks nagu vastupidi olema.

rotid viljasalves
rotid viljasalves

meil juba parasiteerivad kaplanid sõjaväes, nüüd otsivad usuvennad võimalust kirikust kooli üle kolida, et saaks ajuloputust veel maailma mõistmata lastele teha ja seda riigi raha eest ka veel pealekauba. vene tsaar putin on juba olukorras, kus on sunnitud isakese patriarhi kätt suudlema

läänlane
läänlane

jah ja palvetunde ja kui sind lüüakse parema põse pihta, keera vasak ette jne.

wpDiscuz