Taasiseseisvunud Eestis on õpilasmalevad tegutsenud alates 1993. aastast. Tänu riigi toetusele ning tublidele malevakorraldajatele on malevate liikumine aastast aastasse kasvanud – praegu saab malevakogemuse 5000 noort aastas.
Malev on noortele kasulik mitmel põhjusel. 2011. aastal poliitikauuringute keskuse PRAXIS ja Eesti Noorsootöö Keskuse poolt välja antud "Noorteseire aastaraamat 2010: Noored ja tööturg" toob välja, et tööandjad vajavad üha enam töötajaid, kellel on omavahel ristuvad põhioskused, näiteks probleemide lahendamise oskus, analüüsivõime, enesejuhtimis- ja suhtlusoskused, keeleoskus ja muud „mitterutiinsed” oskused.
Eesti tööandjad väärtustavad erialaste teadmiste ja oskustega võrdselt erialaüleseid pädevusi – sotsiaalseid oskusi, õppimisvõimet, kriitilist mõtlemist, arvutioskust ja ka eneseväljendust. Seda kõike aitab noorel õpilasmalevas osalemine arendada.
Lühidalt, üpilasmalevad on olulise tähtsusega noorte konkurentsivõime suurendamisel.
Õpilasmalevate ajalugu ulatub tagasi nõukogude aega, mil paljud noored asusid suvevaheajal tööle peamiselt maale ning põllumajandusse. Tolleaegse ettevõtmisega on tänapäeva maleval kaks ühisosa – nimi ja võimalus teenida raha.
Maleva sisuline kontseptsioon on aga muutunud. Noorte jaoks on ilmselt endiselt ülitähtis taskuraha teenimise võimalus, kuid riigi kui õpilasmalevate rahastaja jaoks on olulisem, et noored on turvalises keskkonnas koos asjatundlike noorsootöötajatega ja valmistavad end ette tööturu jaoks.
Malevas saab proovida mitmesuguseid ameteid, kujuneb tööharjumus. Malevale eelnev koolitus annab teadmisi tööseadusandlusest, CV koostamisest ja karjääriplaneerimisest üldiselt. Maleva korraldaja peab tagama malevlastele turvalisuse ning tööle lubatakse ainult tunnustatud noorsootöötajaid (maleva rühmajuhil peab olema vähemalt laagrikasvataja tunnistus või noorsootöötaja III kutse). Haridus- ja teadusministeerium eraldas hasartmängumaksu nõukogu otsuse alusel 2011. aastaks pea sada tuhat eurot õpilasmalevate korraldamiseks ja arendamiseks, millega toetatakse 45 malevakorraldajat.
Malevaid korraldatakse kõigis Eesti maakondades välja arvatud Jõgeva- ja Raplamaa. Enim malevakohti on noortele Harjumaal (1497) ja Pärnumaal (1270).
Malevlased osalevad puhastus-, koristus-, heakorratöödel kohalikel turismi-, hariduse-, ajaloo- ja kultuuriobjektidel. Lisaks on malevlased tööl marjakasvatustaludes, Riigimetsa Majandamise Keskuse loodusobjektidel, omavalitsuste suursündmustel, rabades, heinateol ja mujalgi.
Pea kahekümne tegutsemisaasta jooksul on peamisteks tööandjateks olnud kohalikud omavalitsused. Kahjuks ei ole eraettevõtete aktiivsus nii suur kui võiks, kuigi nende seas on malevlastele tööpakkujaid. Näiteks taime- ja loomakasvatusega tegelev OÜ Weiss on seda teinud juba 10 aastat. Firma juhatuse liige Tarmo Mätas, kes ise töötas malevas 1980ndatel, peab samuti oluliseks noortes tööharjumuse kujundamist, mida noored võib-olla kodust ega ka koolist kaasa ei saa.
Kuigi alaealiste tööle võtmisega kaasneb tööandjale terve hulk kitsendusi, mis on seotud tööaja ja töötaja turvalisusega, on see siiski võimalus olla sotsiaalset vastutustundlik ning tutvustada oma ettevõtet ja valdkonda järgmisele põlvkonnale.
Kuidas malevaid veelgi arendada? Selleks peab lihtsustama võimalusi töö pakkumiseks ning suurendama riigi õigusi malevatöö sisuliseks suunamiseks. Arenema peab koostöö tööandjate, nende liitude ning teiste tööturu osapooltega, et ühtlustuksid kvaliteedikriteeriumid ja järelevalve põhimõtted ning paraneks infovahetus.
Toni Käsper, projekti "Õpilasmalevad 2011" juht
