1782. aastal pealkirjastas Viru–Nigula pastori poeg Arvelius esimeseks eestikeelseks ilmalikuks ilukirjanduslikuks jutukoguks peetava väljaande sõnadega „Üks Kaunis Jutto– ja Öppetusse–Ramat”.
Kohalikest saksa haritlastest autorid soovisid aidata, õpetada ja kasvatada, nagu kirikukantslist manitseti ka kirjas kuulekusele ja jumalakartlikkusele ning anti näpunäiteid paremaks elukorralduseks.
Tolle aja kirjasõna põhiolemuse võtab kokku Holtzi ühe loo pealkiri „Jut on se Koroke, öppetus on se Iwwa” (1817).
Eesti 21. sajandi aja– ja muidukirjanikud on eestlased, mitte saksad, ja ajakirjanduse funktsioon ei ole enam ammu õpetuslik–kasvatuslik.
Niisuguseid mõtteid mõtlesin pärast seda, kui vallandus pahameeletorm kahe minu Lääne Elus ilmunud artikli peale: „Lihula on maakonna kehvim” (LE, 25. august) ja „Põhikoolid lastepuuduses” (LE, 27. august). Võimalik, et ka pärast kolmandat pealkirjaga „Toetussummade vahe on kuuekordne” (LE, 1. september), mis ei olnud selle kirjatüki kirjutamise ajal veel kommenteeritav.
Nii kommentaarid kui ka mõned meilitsi ja suusõnal pöördunud lugejad süüdistasid ajalehte seitsmes surmapatus: vales pealkirjavalikus, kollasuses, negativismis, halvustamises, selles, et pingerea viimastest koolidest pole otsitud positiivset, vales ajastuses ja solvamises.
Loe pikemalt laupäeva, 3. septembri Lääne Elust.
