La Manche`i väina taga on 17,4 miljonit lolli ja nüüd tuleb neist kiiresti lahti saada – nii võiks kokku võtta Euroopa Komisjoni reaktsiooni Brexitile.
Euroopa Komisjoni kõige tähtsam ülesanne tundus olevat saada Suurbritannialt võimalikult kiiresti lahkumisavaldus. Veidi veeti vägikaigast ka selle üle, kes peaks hakkama lahkumisläbirääkimisi pidama, kas ülemkogu või komisjon. Aga miks üldse otsustas Euroopa üks mõjukamaid ja võimsamaid riike liidust lahkuda? Mis on ELis valesti ja mida teha, et EL ei laguneks? Milline on Euroopa Komisjoni vastutus? Need küsimused ei huvitanud peale ajakirjanduse ja paari-kolme Ida-Euroopa riigijuhi õieti kedagi.
Võimalik, et Euroopa Komisjoni juht Jean-Claude Juncker tõstis lahkumisläbirääkimised esiplaanile just tähelepanu kõrvale juhtimiseks teistelt tülikailt küsimustelt, sest mõni neist puudutab valusalt ka tema enda tööd ja ametikohta. Tõenäolisem on siiski see, et ELi juhid lihtsalt ei taju, kui suur on lõhe rahva ja Brüsselisse koondunud eliidi vahel. Just see lõhe viiski Brexitini ja närib tervet ELi nagu koi kallist riiet.
ELi poliitikuil ja ametnikel on mis tahes rahulolematusele alati varnast võtta lihtne seletus: rahulolematud on äärmuslased ja populistid või lihtsalt rumalad inimesed. Ungarist ja isegi Poolast võib säärase suhtumisega kõrgilt mööda vaadata – need ju mingid „alaarenenud” Ida-Euroopa riigikesed. Aga kui ühel hetkel on ka Suurbritannias rahuolematuid 52 protsenti? Siis ei saa enam rääkida ainult äärmuslusest ja populismist. Siis peame rääkima Euroopa Liidu kriisist.
Kahjuks ei erinenud ka Eesti riigijuhtide seisukohavõtud Brexiti järel kuigi palju Junckeri ülbest põrpimisest. „Ärme hakkame nüüd süüdlasi otsima,” teatas peaminister Taavi Rõivas ja lisas, et EL vajab Suurbritanniaga läbirääkimisteks ühtsust. Välisminister Marina Kaljurand keskendus samuti läbirääkimistele ja rõhutas, et ELi suhted Suurbritanniaga peavad ka edaspidi jääma sõbralikeks.
EL vajab ühtsust, selge see, aga ainult ühtsuse deklareerimine ilma vigade analüüsita ja parandamiseta ei aita ühtsusele kuidagi kaasa. Eesti valitsuse kramplik soov hoiduda Euroopa Komisjoni lolluste kritiseerimisest mitte ei liida, vaid hoopis lammutab, nii nagu ausa tagasiside puudumine ikka. Kui mitte muud, siis seda võiks ju ometi öelda, et ainuüksi paari viimase aasta pagulaspoliitikaga ja suutmatusega korraldada Eli välispiiride kaitset on ELi juhid hävitanud ühtsust rohkem kui populistid seda iial teha suudaksid.
Suurbritannia ja tema suhete pärast pole Eesti riigijuhtidel mõtet muretseda. Suurbritannia jääb püsima ka siis, kui Euroopa Liitu enam pole. Meile pole pärast Brexitit kõige tähtsam küsimus mitte Suurbritannia saatus, vaid ikka see, mis saab Eestist ja Euroopa Liidust.
Suurbritanniast erinevalt pole Eestil võimalik valida Euroopa Liidu ja iseseisvuse vahel. Meie valik on üksnes Brüssel või Moskva. Kas see või teine, kolmandat teed pole – vähemalt nii palju võiksime oma ajaloost õppida. Seepärast peavad meie riigijuhid olema iseäranis huvitatud Euroopa poliitilist eliiti ja rahvast lahutava lõhe vähendamisest. Euroopa Liit vajab põhjalikke ümberkorraldusi ja eelkõige vajab ümberkorraldamist ELi juhtimine. Euroopa Komisjonil puudub side rahvaga ja vastutus rahva ees. Selle institutsiooni peamine mõte näib olevat riigijuhtidel lasuva poliitilise vastutuse veeretamine rahva tahtest sõltumatuile ametnikele. Brexit tõi ka selle erakordselt hästi esile. Kui Suurbritannia peaminister David Cameron oli sunnitud kohe pärast rahvahääletust teatama tagasiastumisest, siis Jean-Claude Juncker, vastupidi, jätkas hoopis kõvema häälega praalimist, ehkki Brexit tähendas mõlemale võrdväärselt haledat läbikukkumist.
2018. aastal peaks Eestist saama ELi eesistuja. Brexiti tõttu võib Eesti eesistumisaeg alata varem ja kesta tavapärasest kauem. Meie riigijuhid võiksid selles näha Eesti suurt võimalust olla ELi uuendamise eestvedaja. Selleks on vaja head ümberkorralduste plaani, innukaid liitlasi ja julgust vastu astuda Brüsselisse oma mugavustsooni kapseldunud tuhandeile eurobürokraatidele.
alati on kolmas võimalus olemas, aga hirmutatakse pidevalt moskvaga, et olla brüsselile kuulekas.
võiks raadiost minema peksta,need kaks lolli ei sobi sinna
Olen nõus, et lõhe rava ja eliidi vahel on üks EL-i sisemisi peamisi probleeme. Ja Brüsselis ei taju ametkond seda kahjuks kuidagi. Ei ole aga nõus,´´et ainuüksi paari viimase aasta pagulaspoliitikaga ja suutmatusega korraldada Eli välispiiride kaitset on ELi juhid hävitanud ühtsust rohkem kui populistid seda iial teha suudaksid.´´. See ei ole Komisjoni ametkonna probleem, vaid vähemalt samapalju riigipeade/valitsusjuhtide tahtmatus ühistes lahendustes kokkuleppele jõuda. Suhtumine à la ´´peame solidaarsust oluliseks (teoorias), aga praktikas sobib meile see ainult niipalju kui meil siseriiklikult võimalik´´ on hävitanud EL-i ühtsust. Kindlasti vajab EL reformi. Kahtlen aga, kas Eesti on võimeline sellise kompromissiga välja tulema… Loe rohkem »
Mõtlemiseks ,In the year 2000, Bangladeshi Prime Minister Sheikh Hasina was asked by the Los Angeles Times how the country was going to feed, house and employ the expected doubling of its population by 2050. She replied: “We’ll send them to America.”
Hasina is essentially arguing that her nation needs more Lebensraum. Several Muslim nations seem to attempt a similar policy of population dumping through mass migration. Muslim mass murder attacks against Westerners have already claimed many lives in recent years. They seem to escalate in frequency as the number of Muslims in the Western world keeps growing due to mass immigration.
“Ma tean, et ükski teist ei ole oma elus kunagi korraliku ametit pidanud, äris või kaubanduses töötanud, rääkimata töökohtade loomisest.”
Nii ta kahjuks on ja seda kôigi liikmesriikide valitsustes. Siin see kuja juur ongi.
Arvan,et välisministeri jaoks on presidendikoht sellega kaotsi läinud.Kes julgeks ausalt rääkida,Tarand kindlasti*,teisi kahjuks ma ei tunne nii hästi.