Maavanem: Swedbanki kokkuhoid on arusaadav

See, et üks finantsettevõte (praegusel juhul Swedbank) otsustab aja jooksul nii kulude kokkuhoiu kui ka inimeste käitumisharjumuse tõttu mingeid teenuseid kokku tõmmata, on mõneti arusaadav, kirjutab Lääne amavanem Innar Mäesalu (pildil).

Esimese hooga tekitab see ebamugavustunnet, aga siiski. Möönan, et ka minus tekitas see mõningat hämmeldust, kuid asja üle järele mõeldes ja panga selgitusi kuuldes saan aru.

Teine asi on asja tähendusliku poolega. Üks pool on asja praktiline külg, teine aga suurde pilti sobitumine. Tunne, et riik inimesest kaugeneb, ainult süveneb.

Mis sellest, et Swedbank on eraettevõte. On ta ju meile elus saanud nii harjumuspäraseks, et ilmselt kipume teda võtma juba garanteeritud (riigi)asjana.

Ei hakka enam rääkimagi riiklike teenuste koondumisest efektiivsuse sildi all ministeeriumite otsealluvusse, sest seda protsessi on võimalik üsna lihtsalt muuta, kui on soovi. Olulisem on aga hoopis erasektori kaugenemine väljaspool Tallinna elavaist inimestest.

Jah, panga sularaha– ja valuutavahetusteenus on vajalikud, aga on hulk teisigi teenuseid, mis ilmselt on veel tähtsamad, aga mille kadumise peale pole veel jõutud mõelda.

Näiteks kui paljud meist peavad iseenesestmõistetavaks, et Haapsalus on võimalik lasta ülikonda, kleiti või mantlit keemiliselt puhastada nii, et selleks ei kulu kaht nädalat?

Praegu on see võimalik ühe ööpäevaga, aga see võib muutuda. Niine tänava pesumaja on oma keemilise puhastuse masina müüki pannud, nentides, et Haapsalus ei tasu see teenus end ära. Nii et ainult jumal teab, kui kaua jagub meile veel luksust endale harjumuspärasel moel oma riideid puhastada lasta. Sel teenusel ei ole ka alternatiivi — kodune pesumasin siin appi ei tule.

Siit koorubki põhiküsimus: kuidas saaksime riigi toimimist nii jätkata, et ainult rahvusvahelist konkurentsivõimet silmas pidades ei jookseks kõik niidid kokku Tallinnasse?

Miljoni dollari küsimus, millele on viimastel aastatel vastuseid püütud anda, aga mis sellest hoolimata on jäänud vastuseta.

Kas ettevõtetele mingil moel maksusoodustuse andmine, rajamaks oma ettevõte mujale kui Harjumaale, on siis läbinisti halb mõte?

Paljud meist teavad analoogiat aastate tagant PKCga. Miks siis nüüd ei võiks seda skeemi kasutada? Sama lugu infraga — kuidas saab tõsiselt võtta Haapsalu raudtee taastamise vastast argumenti ą la kus teil seal inimesed on, kes sõitma hakkavad? Sellest loogikast lähtudes ei oleks pärast Georg Otsa lahkumist Tallinna–Helsingi liinilt pidanud laevaliiklust enam eksisteerimagi.

Olgu, raha pole, ja ka dotatsiooni tuleb hakata maksma, ütlevad asjalised. Nõus, et see nõuab tõesti natuke pingutamist ja mõtlemist, kuidas saaks. Aga raha pole maailmast kadunud ja lõppude lõpuks võiks ikkagi mingi visioon olla, mis on meile tähtis, kuhu oma sihid seame. Kas majandusnäitajad per se või ka inimeste õnnetunne? Kui see on selgelt välja öeldud, alles siis saab hakata tegutsema ja oma plaane niiviisi seadma, et eesmärk saaks täidetud.

Loodan siiralt, et presidendi väljakäidud mõte teha Eesti riik 100. aastapäevaks korda ei jää pelgalt hüüdjaks hääleks. Vähemalt liiguks sinnapoole.

Nii et Swedbanki otsus ei ole mitte ainult praktilise väärtusega, vaid tunduvalt laiema tähendusega ja annab aimu suunast. Eraettevõttele suunise andmist allkirjade kogumisega ei pea ma endiselt õigeks teeks, küll aga teen kõik oma ametikohast ja kompetentsist lähtuva, et maakonnas säiliks elu ja tekiks juurde maksumaksjaid, tänu kellele oleks siin ka mitut liiki teenuseid.

Innar Mäesalu, Lääne maavanem