Aidi Vallik: Reformierakonna reklaamnäod

Peaminister Andrus Ansip võib tagasiastumisest teatada juba sel pühapäeval Tartus iseseisvuspäeva aktuse kõnes. Reformierakond jätkab ka uut koalitsiooni juhtides oma tee tallamist. Ainult esikülgedelt ja plakatitelt vaatavad vastu uued rollitäitjad.

Mööduv nädal tõi peale paari väga monumentaalse uudise ka nende kõrval õigustatult üsna kahvatuks jäänud teate peaminister Andrus Ansipi peaagu–nagu–juba otsustatud tagasiastumisest ja tema asendamisest Siim Kallasega.

Praegu spekuleeritakse isegi tulevase koalitsiooni koosseisu ja ministrikohtade ümber. Asjaosalised ise ühe suupoolega nagu eitaksid, et selline samm on plaanis. teise suupoolega aga jaataksid. Tegelikult ei ole vahet, kas see info valitsusvangerdusest on tõene või mitte — mõlemal juhul on see ikkagi paras bluff.

Tagasiastumisele on Ansipit õhutatud viimase viie aasta jooksul vähemasti viis korda. Ükskõik, kui näotu skandaaliga parajasti tegemist on olnud, tagasiastumine pole olnud isegi võimalus, mida kaaluda. Mis siis nüüd? Kui midagi muud põrutavat talle viimasel ajal ette pole heidetud kui seda, et sõitis Sotši olümpiale?

Me ei tea, millised on selle tagasiastumisteate allikad, miks see lekitati, ja kas lekitati teadlikult valet või tõde. Ka siis, kui see osutub blufiks, on sel lekitamisel mingi eesmärk, see näitab midagi. Lekitajateks on enamasti asjaga isiklikult puutes inimesed, kelle eesmärk võib olla avaliku arvamuse kompimine. See omakorda näib tähendavat, et Reformierakond ikkagi mängib vähemalt mõttes võimalusega Ansip asendada Kallasega.

Kui nüüd tõesti osutub see meediamull tõeseks ja vabariigi aastapäeva kõnes teatab Ansip oma tagasiastumisest, siis kas ja mis sellest muutub? Pole mingit alust arvata, et president teeks uue valitsuse moodustamise ettepaneku kellelegi muule kui Reformierakonnale. Sest vastasel juhul ei läheks nii Reformierakond lihtsalt kahtlase avantüüri peale välja. Päris kindlasti nad ei astu sellist sammu ilma väga kindlate eelkokkulepeteta.

Kui nüüd mõelda neile võimalikele kokkulepetele ja vaadata presidendi erakondlikku kuuluvust, siis kus sellel peitepildil on sotsid? Kas vangerdusjärgses koalitsioonis?

Miks Reformierakonnale sellist nuppude ümberseadmist vaja on, ka sellele on juba ajakirjanduses tähelepanu juhtinud mitu ühiskonnavaatlejat. Reformierakond ei saa ega taha Euroopa Parlamendi ja uutele riigikogu valimistele vastu minna samadel alustel, nagu möödunud kohalike omavalitsuse valimistele, mis üle–eestilises mastaabis ja eriti varasemate valimiste tulemustega võrreldes oli karm lüüasaamine.

Tuleb midagi teha teisiti. Näiteks asendada endi ümber negatiivset aurat kogunud reklaamnäod uute nägudega. Loota, et kadunud miljonite vari Siim Kallase näolt on aja poolt maha uhtud, ja et VEB–fondiga seotu on nagunii enamiku lihtsurelike jaoks hõlmmatult keeruline maastik. Küllap nii ongi.

Pealegi arvestatakse tõenäoliselt võimalusega „paha valitsuse” sümboliteks saanud isikud kevadel siit eest ära Euroopa Parlamenti saata. See on ka mõistlik tegu, sest mis välja eetrist ja keelelt, see välja ka meelest, küll aeg annab arutust. Pealegi on see otsekui ametikõrgendus ja hea moodus asjaosalistele möödunud aegade kannatuste hüvitamiseks. Nii et võidavad kõik.

Kuid Eesti sisemisel poliitmaastikul ei muutu sellegipoolest midagi peale peaministri, võib–olla ka mõne teise üksiku ministri nime ja näo. Reformierakond jätkab ka uut koalitsiooni juhtides oma tee tallamist, on nende partneriks siis sotsid või IRL või mõlemad. Kui see nüüd ära tuleb, toimub see poliitiline vangerdus ka väga õigel ajal, sest uute riigikogu valimisteni jääb veel terve aasta, mida uueks mainekujunduseks kasutada.
Ometi „aur, aur, kõik on aur.”

Mainekujundus ja ühiskondlik edenemine on kaks ise asja, kuigi tõsi, vahel omavahel puutes. Praegusel juhul, ma arvan, nii ei ole. Senised ühiskondlikud protsessid kulgevad täpselt samamoodi edasi, nagu senigi. Ainult ekraanidelt, esikülgedelt ja plakatitelt vaatavad vastu uued rollitäitjad.

Aidi Vallik, kolumnist