Lugeja: Suletud teedel me enam ei kohtu

Raudteed on Läänemaale ilmtingimata vaja, leiab haapsallane Elmar Lehtsaar.

Me kohtusime temaga sageli reisirongis, mis sõitis siis veel Tallinna ja Haapsalu vahet. Mina olin tavaline reisija, sõitsin vanemaid abistama, tema oli kauaaegne pühendunud raudteetööline ja tal olid suured sellealased teadmised–töökogemused. Rong oli sageli reisijaid puupüsti täis. Oli ka aegu, kus oli lahe istumisvõimalus ja hea vestelda reisikaaslasega elulistel teemadel.

Olime temaga samal arvamusel, et see mereäärne Eesti ala ei jääks ääremaaks ja et seal ei manduks elu, vaid areneks majandus ja tekiks ka uusi tööstusettevõtteid pakkumaks tööd elanikkonnale. Raudtee on suure läbitavusega tee iga ilmaga. Ta on kümneid kordi ohutum, samas ka odavam kui maantee, kus liikluses hukkub ja sandistub meie väikese rahvaarvu juures liiga palju ja järjest rohkem inimesi.

Sel korral kohtusime me temaga juba bussis, sest rongiliiklus Riisiperest Haapsaluni oli suletud. Sõitsime Tallinna, et osaleda Toompeal valitsusvastasel piketil rongiliikluse sulgemise pärast. Juhtusime temaga selgi korral kohtuma ühesuguse ellusuhtumise ajendil ja selles eelnevalt kokku leppinud ei olnud.

See oli 1996. a viimasel veebruarikuu päeval. Ilm oli sombune, külm ja vingelt tuuline. Imestasime selle üle, et mitte ühestki peatusest sellel liinil, alates Haapsalust, ei astunud bussi teisigi, kes oleks meiega liitunud, et minna meelt avaldama. Olime ainult meie kahekesi.

Toompeale kogunes siiski mõnisada inimest ja meil tuli tulutult vaielda Kalev Kukega, kes oli siis teede– ja sideminister. Säilitan mälestuseks enda piketil kaasas olnud plakatit ja venekeelset lehte Estonia, kus olen juhtumisi pildile sattunud. Elu on aga näidanud, et meie ponnistused jooksid tühja.

2006. a detsembris lahkus ta, minu endine sagedane teekaaslane raudteerongil, jäädavalt igavikku. Tema nimi oli Elmar Heimann. Ta elas sama raudteeliini ääres Risti alevis, asulas, mis oli eelnenud aastakümnetega tekkinud–arenenud sellesse kohta just seoses raudteega, selle liiklussoonega. Tema unistus säilitada raudtee ja reisi– ning kaubarongiliiklus Läänemaal ei täitunud. Lisan tema iseloomustamiseks sedagi, et ta oli oma iseloomult ka poeet. Oma trükitud reisikirjeldusi möödunud aegadest oli ta paberile pannud heas riimis värssidena. Puhka rahus, hea inimene!

Raudteeliikluse lõpetamine Läänemaal on puudutanud mind isiklikult. Kuna olen Haapsalu linna kodanik juba rohkem kui veerandsada aastat, arvan, et sobib, kui tutvustan ennastki lugejatele lähemalt.

Olen sündinud Läänemaal. Koolitarkuse omandamist alustasin Seljakülas ja lõpetasin Piirsalus mittetäielikus keskkoolis (MTK–s). Järgnevalt astusin Tallinnas tööstuskooli nr 2 ja lõpetasin selle 1952. a laevaremondi erialal. Seejärel töötasin Balti laevaremonditehases 22 aastat. Omandasin seal oskuse lisaks lukksepatöö erinevatele variantidele töötamiseks metallitöötlemispinkidel. Hariduse omandamiseks käisin ka 4. töölisnoorte keskkoolis (õhtukool).

Abikaasa kodukandist Märjamaalt tuli ettepanek kolida maale ja minna tööle sealsesse EPTsse, sest nendele kulusid ära oskused, teadmised, kogemused keevitusseadmete valdkonnas, mida olin omandanud töötamisel riikliku tähtsusega tehases. 1972. a kolisimegi maale, et aidata Eesti põllumehi.

Töötasin Märjamaal 14 aastat. Olles viibinud kaua keevitusgaaside keskkonnas, haigestusin nende kahjulikkuse tõttu — sain kutsehaiguse. Sellega seoses olen tänaseks ka invaühingu liige. 1986. aastal vahetasin korteri Märjamaalt Haapsallu, pärast seda, kui oli purunenud mu perekond — tuli lahutada.

Lisan nüüd mõtteid, mida seostan raudteeliiklusega Läänemaal. Rongiliiklusest pean Läänemaa ja Haapsalu jaoks olulisemaks just raudteetransporti ehk kaubarongi. Miks? See on odavam kui maanteel toimuv. Sellest kirjutas juba 1996. aastal Postimehes ajakirjanik Ene Pajula, kes oli välja uurinud, et raudteetransport on 11 korda odavam (Postimees nr 41, 19. veebruar). Minu arvamus on, et meie maakond piirneb merega ja saartelt algav praamiühendus vajab, et see oleks kindlatel alustel seotud Tallinna ja muu osaga Eestist. Ilma raudteeühenduseta on praegune liiklus poolik.

Mina teeksin ettepaneku ehitada korralik raudtee Riisiperest kuni Rohukülani. Et Haapsalu vajab palju töökohti, aitab ainult see, et siin arendada just tööstust. Väikeettevõtlusega ei jõua me kuhugi. Tööstuse arendamise piirkond võiks olla alates raudteejaama lähistelt kuni Rohukülani. Esmalt võiks ehitada hoone (nimetame seda depooks), kuhu võib siseneda ka rongikoosseisu väiksem osa (vagun või vedur) ja teostada neile väiksmat vajalikku remonti. Hoones peaks olema kraana ja tööpingid–seadmed, elektrivool jms. Võimalusi oleks palju. Rong toob kohale materjali ja viib ära valmistooted. Võib arendada peale remonttööde ka muud valdkonda (puit või metall) ja ühitada seda mere (laeva)alaste tööde teostamisga. Pangem pead tööle!

Vaadates Tallinna TVd või lugedes lehte Pealinn, tundub, et neil läheb hästi. Oleme ju samuti merega seotud Eestimaa serv – miks ei võiks meilgi elu areneda, et rahvas siit ära ei kipuks! Mina usun kindlalt, et raudteeliiklus toob uue elu Haapsallu ja ka Läänemaale. Omalt poolt tänan neid (hr Ojasoo jt), kes optimistlikult toetavad rongiliikluse taastamist Läänemaal Riisiperest Rohukülani.

Elmar Lehtsaar
Haapsalu