Kesk- ja Lõuna-Eesti aedades, millest esimesed öökülmad eelmisel nädalal juba mõne korra üle käisid, välguvad labidad, et peenramullast välja kaevata ning turvaliselt keldrisse talvituma viia uhkete daaliate ehk jorjenite lihavad juuremugulad. Lääne- ja üldse ranniku-Eesti saab aga nende võimsate lillede täit ilu nautida veel mõnda aega ning seega on veel täitsa paslik daaliatest rääkida. Tegelikult mulle meeldiks rohkem öelda jorjeneist (kuigi õige on ikka daalia, Dahlia cultorum). „Jorjen” maitseb suus paremini ja see rahvakeelne lillenimi säilitab sooja mälestust ühest siitmailt mitte väga ammu kadunud rahvakillust ning nende keelest.
Kogu see lugu algab muidugi teiselt poolt maakera Mehhikost, kust kaks ja pool sajandit tagasi, täpsemalt 1780. aastate lõpus, tõid maadeavastusretkel osalenud looduseuurijad kaasa ja kinkisid Madridi kuninglikule botaanikaaiale karbitäie tundmatu taime seemneid. Seal töötanud botaanik ja preester Antonio José Cavanilles pani need mulda ja kui taime
