Kuula artiklit, 7 minutit ja 34 sekundit
0:00 / 7:34
Kui maad pole käes just hektarite kaupa, vaatab pajuhuviline aednik mitte remmelgate, vaid põõsana kasvavate, hoopis madalamate pajuliikide poole. Neid on tohutu palju ja vägagi ilusaid. Mõnd liiki kasvatatakse mitte ilu, vaid kasu pärast. Ja nagu ikka – mõnda neist pajudest tuntakse rohkem, teisi jällegi vähem.
Korvipunujad ei saa läbi ilma vitspajuta (Salix viminalis). See Eestis looduslikultki kasvav liik moodustab umbes viie meetri kõrguse tiheda põõsa, kui tal vabalt kasvada lastakse. Enamasti aga ei lasta, sest punumiseks vajalike pikkade sirgete harunemata okste saamiseks lõigatakse vitspaju igal kevadel peaaegu tüükale tagasi. Talle sobivas niiskes ja toitainerikkas mullas kasvatab ta seejärel üheainsa aasta jooksul tagasi suure pahmaka tervelt kahe meetri kõrguseid sirgeid noori võrseid, mida saab kasutada järgmise aasta punumistöös.
Vitspajust saab samuti rajada hekke, sest ta talub igasugust lõikamist ja pügamist väga hästi, ning hekimaterjali on lihtne paljundada. Pii
Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!
Artikkel jätkub peale reklaami
Reklaam
