Päästjaid ei saa enam ammu tuletõrjujateks nimetada, sest tulekustutamist on võrreldes teiste ülesannetega, mida nad täitma peavad, ikka üsna vähe. Eelmisel aastal reageerisid Läänemaa päästjad 352 päästesündmusele, millest tulekahju oli iga viies. Rohkem kui tuld nägid päästjad eelmisel aastal teele langenud puid ja oksi, pidid aitama kiirabil raskeid haigeid tõsta või ise esimesena haige juurde sõitma, avama uksi-aknaid, et pääseda abivajaja juurde või päästma hädast võtmed tuppa unustanud inimesi. Rohkem kui tulekahjudele pidid päästjad sõitma ka automaatse tulekustutussüsteemi väljakutsete peale, mis enamasti osutusid küll valeväljakutseteks.
vana traditsiooni, kus juba algkooli klassides hakati lapsi õpetama ja juhendama tuletõrje teadmistes, koolides olid oma noortuletõrjuja salgad, toimusid mitmesugused võistlused tulekustutite käsitsemises, voolikuliinide ehitamises, tuletõrjeredelite kasutamises ja seinal ronimises jne. see oli põnev ja kasulik
Pole iial midagi sellist näinud ega kuulnud, kuigi ka vene ajal koolis käinud….
isegi pildiga seltsi piletid olid, need olid iga kooli juures , järelikult pole sa koolis käinud, ainult seakarjas
Võib-olla siis igas koolis ei olnud. Ma olen igatahes Haapsalu staadionil küll võistlustel käinud, kuskil sovjetiaja lõpupoole, 1986 või 1987 umbes.
Ehk värskendad minu ajaloolist mälu. Pensionärina ei tea mina küll, et seesugused salgad oleksid minu ajal tegutsenud. Asutuste juures olid küll vabatahtlike salgad ja nemad võtsid ka vähemalt kordaastas mõõtu Valgevälja tuletõrje platsil, aga, et ka koolid oleksid seal osalenud, seda küll mitte.