Eile sai kaks nädalat, mil Aleksei Spitšakov saatis Haapsalu postkontorist tavalisest kiirema ja seetõttu ka kallima ekspresspostiga teele paki oma sugulasele Lätti Rezeknesse.
„Meeldiv teenindus, lubati 3–4 päeva jooksul kohale toimetada,” ei osanud Spitšakov midagi halba aimata. Maksis 14 eurot 35 senti ja 4 kg imikutoitu läks teele.
Spitšakov ootas reedeni ja helistas Rezeknesse: „Kas saite paki kätte?”
„Ei ole saanud,” tuli vastus.
Mis siis ikka, mõtles Spitšakov ja ootas esmaspäevani, aga ei midagi, pakki polnud.
Esmaspäeval, 24. septembril, nädal pärast paki teelesaatmist läks mees jälle Haapsalu postimajja. Seal uuriti asja ja öeldi, et pakk jõudis 21. septembril Riiga, aga sealt edasi ei ole läinud. Et midagi segast olevat aadressi ja telefoninumbriga.
Seda juttu Spitšakov ei usu, sest kviitungil, mis talle Haapsalu postkontorist pakki saates välja trükiti, on nii täpne aadress kui ka telefoninumber peal.
Postkontoris lasti tal kirjutada postisaadetise järelotsimise avaldus. Teisipäeval lubati Spitšakovile Haapsalus, et pakk viiakse juba samal päeval kohale, aga ka kolmapäevaks polnud midagi muutunud. Lubati jälle uurida, kuhu on pakk jäänud. Lubati helistada, kui midagi selgub, aga hoiatati, et see võib nüüd aega võtta umbes kuu. Kolmapäeva õhtul uuris Spitšakov ise internetist postipaki asukohta. Sealt paistis, et pakk on Tallinna justkui tagasi saadetud.
„Mille eest ma maksin — kiiruse eest!” laiutas Spitšakov neljapäeval Lääne Elu toimetuses käsi. Talle oli infotelefonilt 1661 helistatud ja öeldud, et pakk on juba 21. septembril Rezeknes adressaadile kätte toimetatud.
Muidugi ei olnud keegi mingit pakki saanud, aga nüüd hakkasid Rezeknes elavad sugulased ka ise asja vastu huvi tundma. Läksid oma postkontorisse, aga selgust ei saanud.
Spitšakov lubas neljapäeval, et läheb toimetusest jälle postkontorisse ja kirjutab kolmanda avalduse, nõuab paki tagastamist. Peale selle lubas ta nõuda ka „materiaalse ja moraalse kahju korvamist”.
„Internetist on mitu päeva näha, kus pakk seisab. Miks nad ometi midagi ei tee ja midagi ei selgita?” oli Spitšakov juba üsna pahane. „Haapsalu inimestele mul pretensioone ei ole, nemad on käitunud kenasti ja viisakalt.”
Küll pahandas teda postiteenuse hüüdlause, mis lubab olla avatud ja läbipaistev.
Reedel kuulis Spitšakov sugulastelt, et neile Rezeknesse oli Riiast helistatud ja lubatud samal päeval pakk ära tuua. Riiast räägiti, et pakk viibis, sest pakil ei olnud saaja telefoninumbrit.
Spitšakovi ajab selline jutt naerma: temalt ei võetud Haapsalus postipakki enne vastugi, kui ta polnud saaja telefoninumbrit pakile kirjutanud.
Õhtul tuli Riiast Rezeknesse uus kõne: pakk siiski reedel ei tule, pakivedaja auto olevat katki läinud.
Eile jõudis pakk lõpuks Rezeknesse ja adressaadile kätte. „Lätlased olevat öelnud, et see oli Eesti Posti süü, et pakk nii kaua teel oli,” vahendas Spitšakov sugulase sõnu.
Inge Suder, Eesti Posti kommunikatsioonijuht Eesti Postil süüd ei näinud. Tema selgitas, et vahepeal käis pakk Eestis ära, sest pakil märgitud telefon ei vastanud.
„Siis tuuakse kiirsaadetis saatjale tagasi,” ütles Suder.
Suderi sõnul ei juhtu kuigi tihti, et kullersaadetisega nii palju aega läheb. Tema sõnul ongi põhjus enamasti telefonis.
Kui saajat telefonitsi kätte ei saa, ei hakata kiirsaadetist kohale toimetama, pakk tuleb saatjale tagasi. „Mina ei tea, mis Lätis räägiti, aga meil on tagasiside, et saaja ei vastanud ja pakk toimetati tagasi,” ütles Suder.
